2009

Väga veider

Läksin just netipanka, et uurida, kui s*tt seis täpselt on – homme nimelt hambaarsti juurde ja see on teadagi va raharöövel.

Ja mida ma näen – mingi kummaline summa raha on. Uurin lähemalt – eile oli mulle vanemahüvitist kantud. Aga mis aja eest, seda teab vaid jumal taevas. Minu arvutuste kohaselt peaks see olema umbes poole kuu raha, aga miks pagana pärast peaks nad just poole kuu raha mingil suvalisel kuupäeval kandma?

Minu jaoks on ainus mingilgi määral loogiline seletus, et nad maksid mulle novembri eest – aga samas oli mul tol kuul saada ainult 12 või 13 päeva eest (unustasin teatavasti UK töökohta õigel ajal lahkumisavalduse kirjutada ning mu töösuhe lõppes alles novembri teises pooles) ning sel juhul tuleb igakuine summa tunduvalt suurem, kui ma arvutasin.

Ega’s midagi – tuleb oodata 9. veebruari, siis saab vast selgust. Peaasi, et mingeid selliseid jamasid ei oleks, mis minu arvutatud summa väiksemaks teeksid.

Praeguseks on aga hambaarsti raha olemas. Ja natuke söögiraha. Ja järgmise kuu üüriraha. Ja tundub, et veebruaris saame võlad ka tagasi makstud 🙂

Raamatuhullustus

Sattusin mõni päev tagasi tegelema raamatute listiga, mille kirjutasin kunagi hirmammu kõigi kingiprobleemidega inimeste elu kergendamiseks.

Ja täna sattusin ma kausta, kus mul on Exceli dokumendid nende kirjanike bibliograafiatega, kelle teoseid ma omale kõige naha ja karvadega tahan: Rex Stout ja Erle Stanley Gardner eesti keeles ning Mary Higgins Clark ja Jackie Collins inglise keeles.

Noh, Astrid Lindgren ja Louise Bagshawe ka, aga Lindgreni kohta pole ma jõudnud eesti keeles ilmunud ja endal olemasolevate raamatute kohta mingit korralikku ülevaadet teha ning Bagshawe’i raamatud on mul kõik peale viimase olemas – kui järgmine kord Londonisse satun, siis ostan selle ka.

No ja siis on mul juba olemas kõik eesti keeles ilmunud Frances Hodgson Burnetti ja Georgette Heyeri raamatud (haa, tegelikult on veel kaks, mis kunagi varem ilmusid, ma just avastasin – neid mul pole) ja inglise keeles Anne of the Green Gables kõik osad. Louisa May Alcotti “Väikesed naised” ja kõik selle järjed läbisegi eesti ja inglise keeles… Ja veel kümneid (sadu?) muid raamatuid. Ja ma tahaks veel kangesti osta Petrone Printi kirjastatuist nii üht, teist kui ka kolmandat. Aga see selleks.

Need neli ülalmainitut ikkagi, mille pärast ma üldse seda postitust kirjutama hakkasin. Korrastasin ja kaasajastasin kõik oma tabelid ära ning kuna mulle meeldib nii kangesti statistikat teha, siis:

Rex Stout – 33+6 olemas, 13+1 puudu, 3 pole eesti keeles ilmunud
Erle Stanley Gardner – 33 olemas, 20 puudu, 38 pole eesti keeles ilmunud
Mary Higgins Clark – 15 olemas, 21 puudu
Jackie Collins – 11 olemas, 16 puudu

Kokkuvõtvalt: 98 olemas, 71 puudu, 41 pole eesti keeles ilmunud

(jajah, ma olen ilge statistikapede, ma tean)

Esimesed kaks on väikeste mööndustega – mind huvitavad vaid Nero Wolfe ja Perry Mason, teiste peategelastega raamatuid ma endale ei taha, ehkki kogemata on paar tükki juba olemas. Sellest siis võimalikud erinevused numbrites, kui keegi peaks märkama (ehkki ma olen kindel, et pole ühtki hullu peale minu, kes selliste asjade üle nii täpset aru peaks). + tähendab Robert Goldsborough kirjutatud Nero Wolfe’i lugusid.

Ääh. Ja siis ma surfasin Raamatukois ja avastasin, et neil on viis mul puudu olevat vanemat Stouti-Gardnerit praegu kasutatult müügis. No ja 12 Öölast on veel täitsa uuena müügis. Ainult et mul pole ei 320 krooni Raamatukoi ega ammugi 937 krooni Elmatari jaoks.

Need uued raamatud mind niiväga ei närigi, neid vast poodides veel mõnda aega jätkub. Aga kõik vanad kasutatud raamatud, millele õnnestub näpud taha saada, see on ju suuuuur varandus.

KUI ma veebruaris emapalga kätte saan ja KUI need viis raamatut veel alles on, siis ostan küll kohe ära. Uued oodaku paremaid (loe: rikkamaid) päevi. Või sünnipäeva.

Ja kuigi ma tean, et raamatute ostmine pole üldse öko, siis mõningaid raamatuid ma ikkagi tahan endale. On küllalt ka neid, mida osta ei raatsi, mida raamatukogust laenutada – aga kõige lemmikumad võiks ikka kodus riiulis olla. Sest üks õige kodu on mõnusate suurte raamaturiiulitega. Et lastele ka kirjanduspisik külge hakkaks 🙂

(Jajah, mul on kodus praegu umbes 20 lugemata raamatut ja ma tahan neid juurde osta. Jajah, kui ma Londonisse lähen ja kuskilt mõne Clarki või Collinsi sooduspakkumise leian, à la kolm raamatut £5 eest, siis ma ostan neid sealt ükskõik kui suure hunniku. Jajah, ma tean, et ma olen hull)

RAAMATUD JU!

Fotoalbumid – väljasurev nähtus?

Kuna mul sattus üle pika aja ette vaba hetk ühes tahtmisega fotosid korrastada, hakkasingi sellega vaikselt tegelema. Ühtlasi vaatan vanu fotoalbumeid läbi ja nii mõnegi foto puhul tekkis mõte: huvitav, kas fotol oleval inimesel endal üldse on see pilt olemas? Huvitav, kas tal paneb ikka veel fotosid albumitesse?

Minu meelest on kurb tõde see, et digi surub üha enam peale ja vähemalt minu tutvusringkonnast ei vaevu suur enamik juba ammu fotosid paberkandjale tegema. Piisab ju sellest, kui need arvutis olemas on ja sealt vaadata saab – näebki suuremalt kui väiksel 10×15 paberitükil.

Mul jooksevad ka parimad pildid screensaverina, aga minu jaoks ei asenda albumeid miski. Ärge saage valesti aru, ma jumaldan digifotograafiat – see annab mulle hindamatu võimaluse pilte ise oma tahtmist mööda kadreerida ja töödelda. Aga siiski – nii mõnus on neid pärast parimate välja valimist, töötlemist ja paberile trükkimist kronoloogiliselt albumisse paigutada.

Nii mõnus on seda albumit hiljem ise lehitseda ja sõpradele näidata. Kohe teine tera kui ekraani vahtimine.

Kui paljud teist endiselt paberkandjal fotoalbumeid “peavad”?

Uitmõte

Mul läks eelmise postituse kirjutamisele (seda siis koos üle lugemise ja vajaliku vigade parandamisega) pea kolmveerand tundi. Pole ju eriti pikk tekst tegelikult?

Aga pean tunnistama – mul on ikkagi jube hea meel, et ma kogu aeg nii palju kirjutan – kirjutan ju endale ajalugu. Kui ma ei kirjutaks, ei mäletaks ma kolmveerandit neist asjadest juba paari kuu pärast.

Juba praegu on aasta-paari taguseid postitusi põnev lugeda – enamik on meelest läinud ja ma ise olen kohutavalt palju muutunud.

Nii et hästi kulutatud aeg, ma ütleks. Olgu mu hobid nii tavalised kui tahes, neist on kasu.

Scroll to Top