Ah sa pagan
Mul tuli just plomm välja. Niisama seda ilmselt jätta ei saa, juba hammaste pesemisel oli tundlik. ÜLDSE ei ole tahtmist hambaarsti juurde minna, veel vähem talle maksta.
2009
Aus ülestunnistus
Ma ei koristanud täna mitte midagi 😛
Magasin üheteistkümneni, sõime kuidagimoodi kella poole kolmeni hommikust (ausõna, ma ka ei tea, kuidas see võimalik on), käisime Maximas ja kulutasime jälle 500 krooni… Tagasi jõudes oli lihtsalt väss peal ja nii sai ülejäänud õhtu niisama maha logeletud. Söödud ja Dexterit vaadatud ja lapsega tegeletud.
Aga noh, homme on ka päev. Ja ma üritan pidada seda lubadust, mille ma endale juba igiammu andsin ning mida ma olen viimasel ajal pidevalt meelde tuletanud – ei ole mõtet põdeda asjade pärast, mis on juhtunud, sest põdemine ei tee neid paremaks. Ei ole mõtet vihastada, kui 20 krooni maksnud lambipirn enne lambi sisse jõudmist maha kukub ja katki läheb. Ei ole mõtet enda peale vihastada, et ma täna midagi koristada ei viitsinud – eile koristasin vähemalt neli tundi ühte väikest kööki ja lõppude-lõpuks – kuhu mul kiiret? Endal on lihtsalt puhtas ja korras kodus parem olla, muud midagi. Kuniks koristada ei viitsi, karistab mind segadus 🙂
Kui külalised tulema peaksid, saaks kõik ülehelikiirusel korda, aga seda pealiskaudselt. Seni jätkan “üks ruum korraga, aga põhjalikult” plaaniga.
Vähemalt on köök selleks puhtaks pelgupaigaks, kus ma religioosse pühendumusega korda hoian, kuniks mujal veel sassis on.
Aga õhtuti on ju hoopis põnevam arvutis istuda ja blogi kallal nokitseda. Nokitsemist, nagu mainisin, jätkub määramata ajaks – nelja aasta postituste sildistamine. Muuseas otsustasin vanadele postitustele pilte ka lisada, kui mul neid mingist kirjeldatud sündmusest olema peaks – tol algusajal ei tulnud miskipärast pähegi seda teha. See kõik kokku on aga suhteliselt aeganõudev ettevõtmine – loen ju kõik läbi ka.
Nojah, nagu juba mainitud – kuhu mul kiiret 🙂
Tahaksin hakata jälle oma fotoalbumitega tegelema – viimased fotod said paberkandjale ju enne Londonisse kolimist, pea kaks aastat tagasi. Raha fotode tellimiseks pole hetkel nagunii, aga albumisse valimine ja üleüldine organiseerimine võtab nagunii päevi, kui mitte nädalaid.
Mh, enne pole vist mõtet, kui blogiga lõpetanud olen – kõik see nokitsemine võtab nii palju aega, pean ennast kasvatama, et seda aega rohkem kohustuste jaoks hoida.
Nädalavahetus on läbi, täna pean küll hiljemalt kolmest magama minema, et homme kella peale tõusta jõuaks. Vaatame, kuis see üllas plaan õnnestub.
Briti Ocean’s Eleven – sarjana
Kessu soovitas mulle seriaali nimega Hustle – ja ma ei suuda teda ära tänada.
Ocean’s Eleven on siiani üks mu lemmikfilme, olen seda vast kümme korda näinud 🙂
Hustle’is on üheteistkümne asemel viieliikmeline meeskond ning tegevus toimub USA asemel Londonis, kus nad rikastelt jobudelt raha välja petavad.
Ocean’s Elevenit näinud mäletavad vast üsna hästi, et seal käis kogu aeg tõeline ärapanemine ning kõigist kasutatud nõksudest said aru alles siis, kui filmi nii umbes kolm korda näinud olid. Hustle’is on täpselt samamoodi. Isegi siis, kui sa arvad, et sa oled juba kõike näinud ja oskad kõike ette aimata, avastad sa osa lõpus, kui pettus lahti seletatakse, et miski jäi sul ikka kahe silma vahele.
Ja see elegants, millega nad seda kõike läbi viivad… Ilusad ja/või omapärased karakterid. Võrratu briti aktsent. London on Ameerikale teretulnud vaheldus ja minu jaoks muidugi üleüldiselt kirss tordil – kõik kohad ja situatsioonid on nii tuttavad.
Tiimi ainsat naisliiget mängiv Jaime Murray on üks meie uusi lemmikuid. avastasime, et ta mängis ka Dexteris, aga seal ta nii seksikas polnud. Briti elegants on ikka üle kõige. Viiendas hooajas vahetati muidugi kaks näitlejat välja, nüüd on uus naine, pean temaga veel harjuma 😛
Igas hooajas on ainult kuus osa, nii et praegu, kus viiendast just pool läbi sai, ongi kokku ainult 27 osa. Ma siiralt loodan, et seda niipea ära ei lõpetata.
Soovitan soojalt – 10/10. Isegi parem kui Ocean’s Eleven. Torrentist tõmmates on esimese hooaja viimased osad vigased, aga mul on kõik olemas (Kessult sain, nad tõmbasid kuskilt kinnisest keskkonnast), laenan lahkelt, kui soovi on. Head kraami tuleb ikka levitada.
Hakkab looma
Võtsime paar päeva tagasi jälle tegelusteki välja ja seekord pakkus see lapsele isegi huvi. Elu hakkab kergemaks minema.
Kui esimesed kuud pidime ootama, kuni ta süles magama jääb, et ta siis voodisse tõsta, siis nüüd paneme ta juba ärkvel olles voodisse, mis talle küll eriti ei meeldi, aga lutt aitab alati. Vahel oleme ise kõrval, kuni ta magama jääb, vahel jätame ta üksi ja käime ainult siis vaatamas, kui häält teeb. Tavaliselt on tulnud 2-4 korda lutti uuesti suhu panna, siis magab ka. Unes sülitab õnneks luti varem või hiljem välja, nii et imeb seda kokkuvõttes siiski suht lühikest aega.
Minu meelest igatahes parem, kui teda kogu aeg süles hoida.
Aga see on üle mõistuse vahva, kuidas ta kogu aeg muudkui naeratab ja koogab. Eriti armas on see, kui ta keset söömist vahepealt tissi suust lahti laseb, laialt naeratab, häälitseb ja siis edasi imeb.
—
Otsustasin hakata ühe ruumi kaupa suurpuhastust tegema. Kiiret pole kuskile – teen nii, kuis viitsin. Täna koristasin köögi ära, ma pole seal veel kunagi nii põhjalikult mässanud. Absoluutselt iga kapipealne ja -alune ning nurgatagune sai puhtaks, organiseerisin asju ümber, viskasin ära ja… Nüüd läigib nagu prillikivi. Organiseeritum on ka. Pärast sellist rassimist on ehk rohkem motivatsiooni korda hoida 😉
Mõtlesin vannitoa ka täna ära teha, aga mõtteks see jäigi. Noh, homme on ka päev 🙂
Kus on vanemate silmad?
Sattusin just Kaubamajas mõtlemapaneva vaatepildi peale. Minu järel kassasabas ostis üks noormees õlut (olen 75% kindel, et temalt dokumenti ei küsitud ja välimuse järgi oleks võinud küll) ning teda ootas sealsamas umbes seitsmeliikmeline seltskond – poisse-tüdrukuid suht võrdselt. Nii palju, kui ma nende juttu kuulsin, käis arutelu selle üle, kas kellelgi pinda on või peab laiali minema.
Ega ma neid kõiki väga pikalt ja põhjalikult jälgida ei jõudnud, aga ühel neiul oli lühike teksaseelik ja valged terava ninaga saapad, mille vahepeal oli… No kui midagi üldse oli (arvestades ilma ja fakti, et tegemist on Tartu, mitte Londoniga, siis vast ikka oli), siis õhukesed ihuvärvi sukad.
See polnud veel tegelikult midagi, ehkki mina küll oma last nii välja ei laseks, kui ma poleks päris kindel, ega ta välitingimustes pikemat aega veeta kavatse – kodust otse pidusse või tantsima vast küll, aga mitte talvisel ajal tänavale hängima. Sellest rääkimata, et Eesti kliimat arvesse võttes ei ostaks ma talle ilmselt valgeid saapaidki, kui neid just mingi allahindlusega eriti soodsalt ei saaks.
Mis mind hoopis rohkem suud maigutama pani, oli teise neiu lühikese jope ja ülimadalate teksade vahelt paistev 10 cm paljast nahka, sealhulgas paar senti p*rsepragu. Teksad olid muidugi kaks numbrit väiksemad.
Ausõna, ma pidin keelde hammustama, et mitte küsida: sa ikka tead, et sul pool p*rset paljas on?
See oli lihtsalt NII kole.
Ma pole üldse madala värvliga teksade vastane – kannan neid isegi meelsasti. Aga selliseid, millel ka istudes tagumiku strateegilised osad kaetud oleks, saati siis seistes… Normaalsetele madala värvliga teksadele saab lihtsalt madala lõikega aluspesu alla osta ja ongi korras.
Ma ei tea… Emad annavad ju lastele riiete jaoks raha, kuidas nad siis ei vaata, mida selle eest ostetakse? Miks nad ei tee lapsele selgeks, et püksid võiksid olla parajad ja tagumikku kinni katvad? Ok, mässuline teismeline võib küll kõigele vastu vaielda, aga raha tuleb ju siiski ema rahakotist, tema kehtestab reeglid.
Moekal ja odaval on vahe, aga paljud teismelised seda kahjuks ei näe ja nende vanemad ilmselt ei hooli piisavalt (või pole neil lihtsalt aega), et seda neile selgeks teha.
Tõesõna, minu jaoks oleks palju kergem lubada oma teismelisel keelde auku teha kui selliselt riides käia. Ja kui ta tahabki tingimata tibi olla (ma jumala eest loodan, et mitte), siis ka seda saab maitseka(ma)lt.
Jajah, ma tean küll, et selliseid teismelisi on kõik kohad täis, selline vaatepilt on täiesti tavaline ja pole üldse mõtet sellest kõigest numbrit teha. Ma lihtsalt tavaliselt neid nii lähedalt ja nii pikalt ei vaata 🙂
Annaks jumal, et minu lapsel saaks rohkem mõistust peas olema…