Kõigest on kõrini.
Ei viitsi koristada, ei viitsi korda hoida, ei viitsi väljas käia, ei viitsi sõpradega suhelda (aga vinguda teemal: ma ei saa üldse väljas käia ja sõpradega aega veeta – seda viitsin küll), ei viitsi midagi asjalikku teha, ei viitsi ei viitsi ei viitsi… No ja raha on muidugi ka otsas.
Kergekujuline depressioon. Või noh, lihtsalt masendus, kui soovite.
Laps magab juba neli tundi “lõunaund”.
Sain eile õhtul Kessu käest Ave Orgulase imikute ja väikelaste und käsitleva loengu lühikokkuvõtte. Kahju, et ma seda varem ei lugenud – oleks vast üritanud ammu lapsele unerutiini tekitada, aga ei näinud selleks seni põhjust.
Sain teada näiteks seda, et aju toodab kell 22-02 kasvuhormooni ning on teaduslikult tõestatud, et lapsed, kes lähevad magama õhtul peale kümmet, on täiskasvanueas tunduvalt lühemad.
Et on täiesti normaalne, kui laps jääb oma esimesse päevaunne 1-2 tundi pärast ärkamist.
Et lapse uinaku pikkus peaks olema vähemalt 45 minutit, et ta jõuaks läbida nii pinnapealse kui sügava une faasid.
Et kuni aastane laps vajab ööpäeva jooksul 14-18 tundi und (18 on vastsündinutel ja see number siis järjest väheneb).
Et 1-3 kuune laps magab 4-6x päevas, 4-6 kuune laps 3x päevas ning poolest aastast alates kuni 1-1,5 aastaseks saamiseni 2x päevas.
Igasuguseid muid asju veel, aga ülalmainitu oli minu jaoks kõige olulisem.
Me oleme ka siiani lasknud tal magada nagu juhtub, sageli on magama minek jäänud kesköö peale ning põõname koos keskpäevani välja.
Tegelikult ongi vist endale seda rutiini raskem harjutada kui lapsele – kui tema üheksast magama läheb, siis pean mina ju ka hommikul kaheksa-üheksa paiku üles tõusma.
Praegu, talvisel ajal, on rutiin tegelikult eriti oluline – selleks, et valgel ajal välja jalutama ja lõunauinakut tegema jõuda, on suhteliselt piiratud aeg.
Eile õhtul näiteks tegime talle alles kümne paiku vanni ning ta jäi pärast seda mul kohe tissi otsa magama, aga ärkas voodisse pannes üles ning siis ei saanud vist enne magama, kui kell üks öösel. Mina vahtisin veel pärast tund aega lakke, sest uni oli tulnud ja ära läinud.
Täna tõusime alles pool kaksteist ning ehkki mul oli plaanis lapsega umbes kahest jalutama minna, jäi ta juba veerand kaks magama. Mis on, nagu just lugesin, täiesti normaalne.
Aga ma ei saa ju temaga kohe kell kaks välja minna, kui ta alles ärkab… Ta ju ei maga siis 🙂 Jajah, põhimõtteliselt võiks ta väljas üleval ka olla, aga mu meelest oleks magamine siiski kasulikum.
Eks ma üritan siis alates tänasest õhtust rutiini juurutama hakata, nii endale kui lapsele. Mis tähedab, et vanni peab tegema hiljemalt pool üheksa – tavaliselt saame ta küll tunni jooksul magama, aga vahel läheb rohkem aega.
No vaatame, kuidas läheb.
Kus saab riietele trukke panna? Pärnus läheks sadulsepa juurde, aga siin linnas ei oska esimese hooga kuskile minna…
…kes kirjutas sellise postituse. Pretensioone küll ei ole, aga mõtted hakkasid kohe liikuma.
Ma lehitsesin su blogi – lugesin natuke algusest ja lõpust. Sinu kirjutisi ei anna kohe kindlasti võrrelda nende 17-aastaste omadega, keda kunagi mainisin. Okei, mõned esimesed postitused olid ehk veidike naljakad, aga sinu blogist ei kuma läbi see tüüpiline peoloomast armuvalus ja maailmaga pahuksis teismeline, kelletaoliste blogisid ma nii mitmeid näinud oled. Sul on täiskasvanud inimese mõtlemine ja sa oskad kirjutada.
Ehkki avameelsus on põnev, pole see huvitava blogi kirjutamiseks sugugi vajalik. Peale paljastava avameelsuse, mida mina harrastan, on ju olemas ka asjalikum avameelsus, nagu näiteks Kajal ja Epul. Võib rääkida tsenseeritult, mainida asjaosalisi vaid eesnimetähtedega ning kirjutada ikka tapvalt hästi, nagu Vaska. Võib teha lihtsalt palju ilusaid fotosid ja kirjutada aeg-ajalt juurde enda eluolust, nagu Iir. Nad kõik on hea lugemine võhivõõrale, kellele meeldivad eraelulised blogid. Hea kirjutamisoskusega inimene kirjutab huvitavalt ka oma igapäevastest juhtumitest ja mõtetest, millest mahlakam ja isiklikum osa on tsenseeritud.
Joomisest ja pidutsemisest. Eks mind ole ka korralikuks kasvatatud. Emale meeldiks, kui mu alkoholi tarbimine piirduks paari klaasi veini või siidriga ning teatud perioodidel on ta mind ikka liigse alkoholi tarbimise pärast noominud. Aga ta ei tekita sellest mingit igikestvat probleemi – ta laseb mul oma elu elada ja me saame väga hästi läbi.
Ma olen kergesti kohanduv inimene – kui suhtlen rohkem seltskonnaga, kus palju juuakse ja pidutsetakse, siis teen seda ka ise. Sama rõõmsalt võin ma lauamänge mängida ja morssi juua. Mul pole mingit probleemi kainena lõbusalt aega veeta – seda aga tingimusel, et ka ülejäänud seltskond on kaine. Pole midagi hullemat kui olla ainus karsklane purjus seltskonnas – SEE ei ole lõbus.
Minul käis alkoholi tarbimine perioodide kaupa – oli aegu, kui ma jõin pidevalt ning aegu, kui pea üldse mitte. Joomine oli lõbus, aga mingi hetk tekkis mul sellest lihtsalt tüdimus. Too 2006. aasta suvel alanud periood oli üks metsikuimaid ja ma nautisin seda iga rakuga vahelduva eduga kuni rasedaks jäämiseni välja.
Minevikuvormi kasutan sellepärast, et nüüd, kus mul on laps, on mu elu umbes järgmiseks kahekümneks aastaks tundmatuseni muutunud, selliseid vastutustundetu joomise aegu ei tule enam eales tagasi. Ma küll tahan ennast aeg-ajalt purju juua ja vabalt tunda ja lollusi teha, aga ma teen seda nüüd harva ja mõistlikult (kolm-neli siidrit õhtu jooksul on minu jaoks väga mõistlik). Kindlasti kasvab minu väljas käimiste sagedus võrdeliselt lapsega, aga mul pole enam võimalust päevi järjest laaberdada, sest mul on nüüd elu, mille eest vastutada. Laps, kellele oma käitumisega eeskuju anda. Ja kuigi ma igatsen vahel oma vana vaba(meelset) kohustusteta elu, ei vahetaks ma praegust olukorda mitte millegi vastu.
Kirjutad, et kui kohtad mõnd inimest, kes tarbib suurtes kogustes alkoholi ja/või pidutseb ja/või suitsetab, hakkad tema intelligentsuses kahtlema. Tead, mul on suht samamoodi. Aga ma olen oma elu jooksul nii paljude erinevate inimestega kokku puutunud, et ma näen neid eelkõige siiski isiksuste, mitte joodikutena. Kui nad saavad oma eluga hästi hakkama ja on intelligentsed, siis ei ole mul nende alkoholi tarbimise sagedusega mitte mingisuguseid probleeme. Kui nad lihtsalt kogu aeg joovad ja midagi asjalikku ei tee, siis ei arva ma neist midagi head.
Suitsetamist vihkan kirglikult, aga kuniks see mind otseselt ei puuduta, üritan mitte vinguda ega moraali lugeda. Kui ma aga suitsuhaisu sees viibima pean, see eriti ei aita – siis virisen ikka täiega kõigile, et suitsetamine on nõme ja teeb impotendiks.
Kui ma jooksin praegu samamoodi, nagu enne, võiksid mu lapsele tõepoolest kaasa tunda. Hetkel aga ei näe ma selleks põhjust. Laps on ikka ja alati esikohal.
Sinu põhimõtted on tänapäeva rikutud maailmas tõeliselt imetlusväärsed – mulle meeldiks väga, kui selliseid inimesi oleks rohkem. Selliseid normaalseid inimesi, kes mitte ei käi kõigile karskusega pähe peksmas, vaid elavad aktiivselt oma elu – võtavad asju vabalt, lõõgastuvad ja pidutsevad ilma alkoholita. Ma isegi natuke kadestan sind. Soovitan sulle ehk vaid natuke rohkem taustsüsteemi jälgimist, enne kui kõigi tihedamalt alkoholi tarbivate inimeste kohta põhjapanevaid järeldusi tegema hakkad. Nad võivad sellegipoolest täitsa asjalikud olla. Lihtsalt sinust erineva elustiiliga 😉
Minu blogi sisu on seoses lapse saamisega tundmatuseni muutunud, sest mina ise ja minu elu on väga palju muutunud. Nelja päeva pikkuste joomingute ja ohtrate pikkade poiste asemel saab nüüd lugeda turvalisest võrdlemisi üksluisest pereelust, kus kõik olulisemad rõõmud, mured ja tegemised on seotud lapsega (justjust – te ei kujuta ette, mis mu tibu täna ära õppis 😀 ).
Ühest küljest olen ma sama vana Tikker, teisest küljest täiesti uus. Parem või halvem? Ei oska öelda. Igavam vist küll.
Selline täitsa tavaline kummut, viie sahtliga. Aga oi kui palju pisikesi riideid sinna sisse mahub 😉