Daki kirjutas juba nĂ€dal aega tagasi ĂŒleslöömisest – teemast, mis oli mulle vĂ€ga huvitav ja aktuaalne, pani kohe kaasa mĂ”tlema ja tekitas tahtmise ise ka pikemalt sĂ”na vĂ”tta. Ometigi ei jĂ”udnud ma toona tegudeni, sest jĂ€in lugema Merily Sequin Magazine moeblogi, millest ma varem mitte midagi ei teadnud, ja no ma lugesin seda ikka mitu pĂ€eva, algusest peale, sekka veel Briti blogi, mida ma juba mĂ”nda aega vĂ€ga hektiliselt jĂ€lgin, sest selle RSS on tuksis, ei saa readerisse lisada. Merily blogis on mul hetkel selle aasta juulikuu pooleli, no ma teen kĂ”ike hoogudena, tulid muud hood… Aargh, ma lĂ€hen jĂ€lle teemast vĂ€lja, sellest ĂŒhest postitusest lihtsalt tuli nii palju mĂ”tteid ja tegusid.
Ausalt öeldes tahaksin praegu hoopis magama minna, sest homme on pikk ja kiire pĂ€ev ees, aga siis ma unustakski kogu selle teema jĂ€lle ei tea kui kauaks Ă€ra ja no ma ju TAHAN sellest kirjutada. VĂ”tku see siis pealegi tund vĂ”i kaks, olgu kell siis pealegi pool kaksteist đ Ega mul poleks see tĂ€na muidu ĂŒldse meelde tulnud, aga mĂ”tlesin minna korra Daki ilusat sĂŒgisest blogikujundust imetlema ja siis natuke sirvisin hajameelselt allapoole ja lugesin kommentaare ja…
Ah, aga enne kui ma asja juurde asun, siis ma kĂ”igepealt nurisen, et mis krt on lahti Briti blogi RSSiga – alguses ei saanud ĂŒldse lisada, oli feed not found vms, nĂŒĂŒd hiljuti seda aadressi lisades tuli readerisse hoopis mingi teine blogi. WTF? Nii ma siis kĂ€ingi Britti lugemas siis, kui meelde tuleb (tuleb vĂ€ga harva) ja ei pane teda trotsi pĂ€rast enne blogrolli, kui readerisse đ Kogu mu blogroll on nagunii readerist imporditud.
Nojaa, enivei, teine teema on tegelikult veel, mis mind tĂ€nu Merily ja Briti blogidele huvitama hakkas. Et tĂ€napĂ€eva teismeliste elu, milline see Ă”ige on? Mina olin omal ajal veel tĂ€ielik nohik, st suudlesin esimest korda vist… Ăheksandas klassis? Ja kaotasin sĂŒĂŒtuse 17-aastaselt. Paljud sĂ”brantsid muidugi sebisid juba ammu poistega, aga no seks oli vĂ€hemalt siis veel mitte nii pĂ€evakorras… Ikka 17+ mu meelest. Enamasti. Alkoholist keeldusin ka pĂ”himĂ”tteliselt, ei joonud tilkagi kuni sain 15, siis otsustasin, et aitab ja jĂ”in ennast millenniumiaastavahetusel (uah, ma pidin googeldama, et Ă”igekirja kontrollida) viinast Sprite’iga tĂ€is ja edaspidi juba nagu kĂ”ik noored – vahel kogemata nats liiga palju, aga ĂŒldiselt mĂ”istlikult. Aga ka mitte sellest ei tahtnud ma rÀÀkida.
Ăhiskond, olgem ausad, oli toona teistsugune – ei olnud nii arvutipĂ”hist elu, ei olnud Rate’i ega Facebooki ega Orkutit đ Ei olnud Cosmot… Mina lugesin 16-aastaselt Stiinat ja Xpressi ja Meie Meelt (okei, need viimased kaks lĂ€ksid vist enne hingusele, kui ma 16 sain), oma arvuti sain alles ĂŒlikoolis. TĂ€napĂ€eval olevat Stiina vist kĂŒmneste lugemisvara ja 13-14-aastaste piibel on juba Cosmo? Cosmo on mu meelest ĂŒks maailma haigemaid ajakirju, aga no ma olen ka nii moevÔÔras inimene.
Ei, mul oli/on vĂ€ga pĂ”nev Merily ja Briti blogisid lugeda. Nad kirjutavad hĂ€sti. mulle meeldivad inimesed, kellel on kĂ”ige kohta oma arvamus ja kes julgevad seda vĂ€lja öelda, olemata sealjuures jĂ”hkralt ebaviisakad. Hmm. Ma ei saa neist kummastki tegelikult ĂŒldse aru, sest ĂŒhest kĂŒljest on nad nagu tĂ€iesti tĂ€iskasvanud, vahel kumab siiski lĂ€bi seda ehtsat teismelisust (aga seda ĂŒldse mitte halvustaval moel). Aga no see pole ju tegelikult vist normaalne, kui teismelised kirjutavad niiviisi moest ja meikimisest ja kĂ”rgetest kontsadest ja joodud mojitodest ja vĂ€ljas söömisest ja… No seksist nood kaks (Ă”nneks?) ei kirjuta. Ja tegelikult ma ju tean, et noored joovadki, ma jĂ”in ka, minu meelest on see normaalne, kuniks osatakse piiri pidada…
Aga nad kirjutavad sellest kĂ”igest nii, nagu peaksid kirjutama tĂ€iskasvanud, nad kĂ”lavadki enamik ajast nagu tĂ€iskasvanud. Aga nad ju ei ole! Nad on alles 16-aastased. LIIGA tĂ€iskasvanulikud, see mulle pĂ€he ei mahugi. Kas see ongi tĂ€napĂ€eva noorus? Et nii varakult saadakse tĂ€iskasvanuks? Nojaa, ĂŒhes hiljutises meilivahetuses oli mul just teemaks, et juba ĂŒheksa-aastasel neiul on klassivennad kannul ja… Ma olen tegelikult nĂ€inud sama vanasid juba ĂŒmbert kinni jalutamas – krt, mina mĂ€ngisin siis nukkudega đ
Minnes veel rohkem teemast vĂ€lja – nende blogide lugemine pani mind taaskord mĂ”tlema selle peale, et kunagi on ka Plika teismeline ja siis peame meie Abikaasaga talle piire seadma. Ja mul pole ausalt öeldes Ă”rna aimugi, kust maalt need piirid minema peaks, sest ĂŒhest kĂŒljest on vanemlikud kohustused ja seadused, teisest kĂŒljest on reaalsus ja ma mĂ€letan veel liiga hĂ€sti oma teismeiga. ĂhesĂ”naga praegu ma arvan veel kĂŒll, et kui ta tahab suitsu ja alkoholi ja kanepit proovida, siis tehku seda kodus (ja loodetavasti on siis mĂ”istust nii palju peas, et saab aru, kui mĂ”ttetu on… VĂ”i nojah, alkoholiga on nats teine asi, see on ju minugi meelest mĂ”istlikkuse piires mĂ”ttekas ja no ma ei nĂ€e isegi selles probleemi, kui alaealised natuke joovad – peaasi, et piiri peaks, eks… Ehkki SEADUS muidugi ei luba ja lapsevanem peaks ju seadust jĂ€rgima). Ja kui tunneb tĂ”esti, et on valmis, siis seksigu. Lubaks poisil ööseks jÀÀda, kui vaja. Informeeriks lihtsalt teda kĂ”igest vajalikust, ostaks kondoome vĂ”i mis iganes. No et okei, kui sa TĂESTI usud, et oled valmis, okei siis, aga palun, ĂRA jÀÀ rasedaks ja kaitse ennast haiguste eest ja ĂŒldse. Esimene kord on mu meelest kĂŒll tĂ€iesti ĂŒle tĂ€htsustatud – ses mĂ”ttes, et midagi ideaalset sealt ju nagunii ei tule, aga vĂ”iks siiski olla inimene, keda sa usaldad ja kellest sa hoolid, mitte mingi suvaline. Aga kui ta muidugi tuleb selle valmisoleku jutuga juba 12-aastaselt, siis ma panen ta kĂŒll luku taha, ausĂ”na. Abikaasa lubas nagunii hakata kaikaga poisse laiali peksma đ Ahjaa, ja siis veel (seksika) riietumise (ja fotode) teema – seda ma olen vist ka korduvalt maininud, et ma vĂ”taks sada korda traagilisemalt seda, kui mu plikast saaks blond ultrameigitud miniseelikus tibi, kui et ta tahaks igale poole auke teha, juuksed lillaks vĂ€rvida ja musta korsetiga ringi kĂ€ia. Aga ĂŒldiselt ma lubaks vist talle mĂ”istlikkuse piires seda kĂ”ike, kuni ta just pĂ€ris poolalasti pilte netti ei riputa ja vot neid jĂ”ledaid suuri auke ma ei lubaks ka kĂ”rva venitama hakata, see on ĂŒks asi, millest ma lihtsalt aru ei saa – see on lihtsalt jĂ”le! Tavalised augud tehku muidugi, minu poolest ka nabasse, ninna, kulmu ja keelde. TĂ€tokaid lubaks, kui on hoolega lĂ€bi mĂ”eldud. NiburĂ”nga keelaks Ă€ra đ Oh, nĂŒĂŒd ma olengi juba teemaga tĂ€iesti metsas, ĂŒritan tagasi tĂŒĂŒrida.
ĂhesĂ”naga Merily ja Briti blogid on minu jaoks pĂ”nev pilguheit tĂ€napĂ€eva teismeliste minu jaoks nii arusaamatusse ja liiga tĂ€iskasvanulikku ellu. Nad kindlasti pole Eesti tĂŒĂŒpteismelised, aga ikkagi. Ja nad kirjutavad hĂ€sti – kui paljude teismeliste blogid panevad piinlikkusest punastama, siis nemad oma kirjutatut kĂŒll hiljem hĂ€benema ei pea. Ses suhtes respect.
Ah, ma nĂŒĂŒd jĂ”uan jĂ€rgmise teemani – moeni. Mood on minu jaoks tĂ€iesti arusaamatu. Mulle lihtsalt ei jĂ”ua kohale, kuidas mingitele inimestele saab korda minna see, et mingi seltskond kuskil mĂ”tleb vĂ€lja, mis vĂ”iks jĂ€rgmine hooaeg moes olla ja siis ostabki endale riideid ainult vastavalt sellele. Ja ei kanna neid enam, kui need enam moes pole. Jajaa, ma tean, nad ĂŒtlevad, et tĂ”eline mood polegi ainult pimesi trendi jĂ€rgimine, vaid oma stiili leidmine, vana ja uue oskuslik miksimine… Aga no ikkagi. Mood on mu meelest kallis ja mĂ”ttetu ja ma ei saa tĂ”esti aru, miks ma peaks ennast sellest hĂ€irida laskma. Minu meelest on ainuĂ”ige viis valida endale riideid selle jĂ€rgi, mis endale meeldib ja sobib. See kĂ”ik on muidugi natuke raske, kui eriti jĂ”ledad asjad juhtuvad moes olema ja siis on kĂ”ik poed neid tĂ€is đ
Ja kĂ”rgmood on minu meelest eranditult inetu. Ja nĂ€iteks Merily blogis, kĂ”ik need vintage riided (jajaa, ma lĂ”puks googeldasin seda ja tegin endale 100% selgeks, mis see vintage siis tĂ€pselt on, et jah, vana, sellest ma sain aru, aga kustmaalt lĂ€heb piir vintage ja lihtsalt vana nĂ€ru vahel đ ) ja muu, mis tĂ€napĂ€eval moes on – no minu meelest need ongi kĂ”ik hirmus koledad đ TĂ€hendab, jĂ€llegi, ma ei saa tema enda kohta ĂŒhtki halba sĂ”na öelda, minu meelest on ta vĂ€ga ilus (ja ta ema oli ka đ ), on vĂ€ga Ă€ge, et tal on nii kindel stiil ja nii edasi, lihtsalt mina sedasi riides ei kĂ€iks. Mood on ĂŒks imelik loom.
Aah. No Ă€kki ma nĂŒĂŒd jĂ”uan selleni, milleni ma alguses jĂ”uda tahtsin. RÀÀkida sellest, kui palju mina ennast igapĂ€evaselt ĂŒles löön ja kuidas see ajaga muutunud on. See on nimelt selline hirmus pĂ”nev teema, mille ĂŒle ma ikka vahepeal mĂ”tisklen.
Ma olin kaheksanda klassini selline hall hiireke – prillide ja poisipeaga. KĂ€isin riides, no kĂ€isin toonase moe jĂ€rgi vist okeilt, suht tavaliselt. Aga siis mul sai kopp ette, kasvatasin juuksed pikaks, nurusin emalt lÀÀtsed vĂ€lja ja hakkasin tibiks. Ikka nii, et 8 cm oli igapĂ€evane ja mugav konts, 11 cm pidukonts, miniseelikuid kapp tĂ€is ja… Jalad olid mul ju ilusad đ Siiani on, muidugi, need on parim osa minust, olen seda alati öelnud. No igatahes, siis ma hakkasin ka meikima ja sellest kĂ”igest tulenevalt muidugi ka poistega sebima ja sellest tulenevalt natuke hiljem omakorda ka seksima ja nii edasi đ
Aga siis keskkooli viimases klassis juhtus kogemata nii, et ma sattusin oma elu esimesse suhtesse. Punkariga đ No tĂ€iesti juhuslikult, olin sihuke paras tibi ja siis sĂ”branna sĂŒnnipĂ€eval igavusest tĂ”mbasin ĂŒhe tĂŒĂŒbi nurka ja see asi arenes edasi ja nii ma siis olin temaga mingi neli kuud koos. Siis vajus Ă€ra, tĂ€iesti valutult. TĂ”eliselt tore aeg oli see igatahes. Ja vot temaga koos olles muutusin mugavaks – T-sĂ€rgid, tennised, ma ĂŒhesĂ”naga hea meelega muutusin talle sarnasemaks, ju olin tibindusest selleks hetkeks ka suhteliselt kĂŒllastunud. Ahjaa, see aitas ka kaasa, et ma lĂ€ksin millalgi 11. klassi lĂ”pupoole nahaarsti juurde ja too keelas meikimise Ă€ra mingiks ajaks, hiljem ma enam lihtsalt ei viitsinudki, ainult pidudel.
See mugav stiil jĂ€tkus ĂŒldiselt lĂ€bi ĂŒlikooli kuni 2006. aasta suveni – teadagi, kuni Lepani đ Ma ise nimetasin seda stiili “mugav-aga-vĂ”imalikult-seksikas”. Mulle meeldisid ikkagi lĂŒhikesed seelikud ja nabapluusid ja muu taoline, lihtsalt kĂ”rget kontsa enam kanda ei viitsinud ja ĂŒldse… Et oleks paljas ihu nĂ€ha, aga mugav. Umbes nii đ
Ahjaa, mis meikimisse puutub, siis kaks lĂŒhikest perioodi oli pĂ€rast keskkooli veel, kui ma seda igapĂ€evaselt harrastasin, tegelikult vĂ”iks selle isegi ĂŒheks sulandada – algas see siis, kui ma A-st lahku lĂ€ksin ja lĂ”ppes siis, kui Lepast lahku lĂ€ksin. Umbes nii.
Nojaa, igatahes, jĂ€tkates riietusega – siis tuli Lepp. Minu pungi-ajastu. See on ka tĂ€iesti tinglik nimetus, sest tegelikult olin ma lihtsalt hĂŒbriid kĂ”igest alternatiivsest – pungist, gootist ja jumal teab millest. KĂ€isin peamiselt mustas, musta-punase ja must-valge kombinatsioonid sinna juurde. Tanksaapad keset suve ja vĂ”rksukad ja… Lipsumaania sai siis suure hoo sisse… Harja lĂ”ikasin vahepeal… Aga ma ei olnud hingega punkar ega hingega goot, ma lihtsalt miksisin alternatiivsete stiilide enda jaoks sĂŒmpaatseid osi, seda nii riietuses kui eluviisis.
Siis me lĂ€ksime Lepaga lahku, mul sai Eesti elust kopp ette ja kolisin Londonisse. Alguses olin siin ikka vĂ€ga punk, aga pikkamisi hakkas vana stiil tagasi hiilima – must ja punane on siiani mu lemmikuim vĂ€rvikombinatsioon, ma jumaldan endiselt vĂ”rksukki ja lipse, aga sellega pĂ”imus taas lĂ€bi see mugav-aga-vĂ”imalikult-seksikas stiil. Sedapuhku kĂŒll vĂ€heke teistsugune, sest vanusega olid mugavus ja aru pĂ€he tulemine oma töö teinud – seelikud on nĂŒĂŒd pĂ”lvini ja pluusid kinnisemad, naba ei taha ka enam ĂŒldse nĂ€idata. Aga ikka kehasse ja ilusad-seksikad… Ja mugavad. Ehkki mĂ”nikord vĂ”ib ilu nimel natuke ohvreid tuua. Erksad vĂ€rvid, mida keskkooli ja ĂŒlikooli ajal jumaldasin ning mille vahepeal tĂ€iesti musta vastu vahetasin, on jĂ€rjest enam tagasi hiilinud – ĂŒleni musta ma enam kanda ei armasta, ainult vĂ€rvidega koos. Nagu vanasti.
Nii et jah – pĂ”himĂ”tteliselt on mul olnud tibiperiood ja pungiperiood, sinna vahele selliseid igavamaid perioode – igaĂŒhest on mingi mĂ”jutus jÀÀnud. Ma olen ennast alati lasknud palju mĂ”jutada ka hetke kaaslastest, sest mul ongi riietuses vĂ€ga lai ja paindlik maitse, nii et ma hea meelega kohandasin ennast selle inimese stiiliga, kellega parajasti koos olin. Ma ei kaotanud iseennast kunagi vÔÔra stiili sisse Ă€ra, ma kohandasin oma stiili rÔÔmsalt ja vastavalt, nagu parasjagu hea tundus.
Nojaa, ja siis ma jÀin lapsega koju. Ja siinkohal ma pean kohe kopeerima Pirtsu kommentaari Daki postituse alt, sest see on lihtsalt nii tabav ja hea:
mina olin selline sĂ€ttija tĂŒĂŒp varem. no ĂŒtleme, et tĂ€pselt 7 kuud tagasi :P. mu vÀÀrtushinnangud muutusid (andke nĂŒĂŒd andeks.. ma olen koduperenaine, eksole) siis, kui sĂŒnnitama lĂ€ksin đ nimelt oli mul nii valus olla, et mul oli korraga tĂ€iesti ĂŒkskĂ”ik, mis mul seljas on. ĂŒhesĂ”naga⊠ma lĂ€ksin sĂŒnnitama punastes marati dressides (nendel oli kumm Ă€ra vĂ”etud, sest muidu poleks need jalga mahtunud. nöör hoidis kinni :D).. seal otsas olid mingid poolenisti talvesaabaste moodi asjad. paljas mĂ”te teksade jalga ajamisest tegi mulle valu. selles asjas vist kĂ”ik muutuski.. kogu selle protsessi kĂ€igus.
ja noh, nii ta on lĂ€inud. igapĂ€evaselt meikida pole enam vaja (see on ebapraktiline, sest vihm ajab kĂ”ik laiali). juuksed on kogu aeg patsis ( alternatiiv oleks lasta juuksed ĂŒkshaaval peast Ă€ra kiskuda). riided â mugavad, soojad ja veekindlad.
vb kunagi tuleb see sĂ€ttimine tagasi. naised tahavad ju ennast ikka kenasti tunda. aga vÀÀrtused on muutunud kĂŒll. ma ei hĂ€bene olla ilma meigita ja mugavates riietes.
See juuste peast kiskumise asi pani mind kĂ”va hÀÀlega naerma – no tĂ”esti on nii, on! Kui oled kogu aeg koos lapsega, loeb mugavus. Juuksed on kinni, et ta neid ei kisuks. NabarĂ”nga vĂ”tsin vĂ€lja, sest see hoidis pĂ€rast sĂŒnnitust viltu ja no Plika hakkas seda kiskuma. NinarĂ”ngas vĂ”ib varsti sama teed minna, sest mul on suht kopp ees sellest, kuidas Plika seda… Jajah, kisub đ KĂ”rvarĂ”ngastest ma vĂ€ljas kĂ€ies igal juhul ei loobu, aga kui Plika siis sĂŒles on, kisub ka neid đ
Kui ma Eestis terve aasta poodide ja riiete vastu mitte mingisugust huvi ei tundnud ning suurepĂ€raselt kapis leiduvaga hakkama sain, siis London on mulle mĂ”junud ja nĂŒĂŒd tahan, nagu te kĂ”ik ka vĂ€ga hĂ€sti teate, ainult shopata. Olen juba nii mĂ”ndagi ostnud ja tunnen, et hirmpalju asju on veel vaja. Eks ma tasapisi soetan juurde, vastavalt rahalistele vĂ”imalustele.
Miks ma olen ĂŒldse suhteliselt tihti kogu selle ĂŒleslöömise ja ĂŒldise stiili teemal mĂ”elnud – ma olen nimelt viimase aasta jooksul pidevalt tundnud, et ma kĂ€in igavalt riides, et mul on nii igav stiil, et ma nĂ€en nii ahastamapanevalt tavaline vĂ€lja. Mitte isegi kole, oh ei, tĂ€itsa normaalne, aga nii TAVALINE. No teadagi, lapsega kodus istumine ja mugavus. Aga hing ikka vahel mĂ€ssab ja ihkab olla ebatavaline, omapĂ€rane, nutab taga noid vĂ”rksukkade ja lipsude aegu. Praegu pole sellistes riietes lihtsalt eriti kuskile minna!
Ăldiselt on mu ideaalne stiil vĂ€ga eklektiline ja segu erinevatest stiilidest. Pungi- ja gootivĂ€rk ning kĂ”ik muu alternatiivne on endiselt vĂ€ga sĂŒdamelĂ€hedased, aga tanksaapaid keset suve enam ei kannaks ja ĂŒldse – seda kĂ”ike mĂ”istlikkuse piires, tavalisemate asjadega sobitatult. VĂ€ga pungisena pole enam eriti kuskil kĂ€ia, elu on lihtsalt teistsugune. Aga vĂ”rksukad, tanksaapad, lipsud, korsetid – mĂ”nikord vĂ€gagi kohased. Kahjuks kĂŒll hetkel liiga harva.
VĂ€rvid – erksad ja sĂ€ravad. Lemmik kahtlemata punane, sellest edasi tĂŒrkiissinine ja fuksiaroosa, siis kaitseroheline. Aga lilla meeldib jĂ€lle ja muudki rohelised ja… Neutraalsetest toonidest, mida erksavĂ€rvilistega koos kanda, on tugevas ĂŒlekaalus must, mĂ”ningal mÀÀral leidub ka beeĆŸikat-hallikat (seda viimast siis eelkĂ”ige vabaajapĂŒkste nĂ€ol). VĂ€rvid, mida te minu seljast kunagi ei leia, on hall, pruun ja oranĆŸ. Kollane meeldib vĂ€ga, aga jah, mitte enda seljas đ Valget kannan vahel erksate vĂ€rvidega, aga siiski vĂ€ga vĂ€he – see on minu jaoks liiga ebapraktiline, mÀÀrdub kiiresti… Ja teeb mu kahvatuks.
Seelikuid (ja vĂ”rksukki, teadagi) ma jumaldan – vĂ”iksin neid endale lĂ”putult kokku osta. Just selliseid mĂ”nusaid, pĂ”lvini pikkuses. VĂ”i siis ka jaburas poolde sÀÀrde pikkuses – teate kĂŒll, need, mis tĂ€pselt pĂ”lve ja jalalaba vahel lĂ”ppevad. Maani seelikud meeldivad mulle teoorias vĂ€ga, aga reaalis on neid esiteks minu pikkusele vĂ€ga raske leida ja teiseks pole ikkagi vĂ€ga minulik, jÀÀvad kappi seisma.
Pluuse eelistan kinnisema kaelusega, vĂ€ga suur dekoltee enam ei meeldi. VĂ€lja arvatud muidugi siis, kui ma rase olen, siis tuleb ikka mĂ”nuga ilusat rinnapartiid nĂ€idata. Naba peab kindlasti kaetud olema – ei meeldi enam paljast ihu vĂ€lgutada, edevat rĂ”ngast enam ka nagunii pole.
PĂŒkse kannan ka meelsasti, ehkki ei suuda hetkel endale sobivat stiili valida. Alt laienevatest on kopp ees, sirge sÀÀrega on kohati veidrad, skinny lĂ”iget olen nĂŒĂŒd kandnud, aga see on nii ĂŒmber, et kogu aeg ei viitsi, muutub ebamugavaks.
Ehetest jumaldan kĂ”rvarĂ”ngaid – suuri, vĂ€rvilisi, igasuguseid. Need pean vĂ€lja minnes alati kĂ”rva panema, muidu on tĂŒhi tunne. Muudest ehetest on suva – kaelakeedega ma nĂ€iteks eriti ei suhestu, tihti jÀÀvad seisma. Samas mĂ”ned suured pĂ€rlid ja muud taolised on saanud lemmikuteks, mida kannan kogu aeg – leiaks selliseid vaid rohkem. Tihti on probleem ka selles, et ma ei suuda oma vĂ€ljakutsuvate kĂ”rvarĂ”ngaste juurde sobivat kaelaehet leida ja jĂ€tan siis ĂŒldse panemata. SĂ”rmuseid on kaks – kihla- ja abielusĂ”rmus. Rohkem ei taha, sellega on lihtne đ Pisikesi tagasihoidlikke vÀÀrismetallist ehteid muid ei kanna, ikka suuri ja vĂ€rvilisi, puust vĂ”i plastmassist.
Meiki ei tee praktiliselt kunagi. Mingist vanast x-ajast on tarbeid alles jÀÀnud, aga pole juba aastaid midagi ostnud. Viimati olin meigitud teadagi pulmas – siis tegi Kats mind ilusaks. Enne seda… Eelmine suvi Abikaasa Ă”e pulmas? Siis lasin kosmeetikul teha. Ăldiselt on nii, et kuna ma ise nagunii teha ei oska, siis vĂ€ga tĂ€htsaks sĂŒndmuseks lasen profil teha, vĂ€hemtĂ€htsamatel sĂŒndmustel panen ainult puudrit ja huulelĂ€iget, igapĂ€evaelus ei kasuta midagi. Isegi nĂ€onahka ei puhasta igapĂ€evaselt – ainult siis, kui duĆĄi all kĂ€in, st 2-3 pĂ€eva tagant. Talvisel ajal olen sunnitud kreemitama, suvel ei tee sedagi. Kulmud on mul Ă”nneks tumedad ja ripsmetega pole ka hullu, nĂ€onahk on ĂŒldjoontes ka okei (lĂ€hedalt peeglis uurides muidugi leian igasuguseid asju, aga teised ei pane tĂ€hele) – nii et ilma meigita kedagi Ă€ra ei ehmata.
Juukseid kasvatan, 90% ajast kannan kinni. Mingeid juuksehooldusvahendeid peale ĆĄampooni ei kasuta. Pole vaja ka – on niigi terved ja ilusad. Föönitan ainult vajadusel (tihti ei viitsi), kammin ka siis, kui viitsimist on – enamasti ikka pĂ€rast pesu niisked juuksed korra kammin lĂ€bi, aga vahel ei tule meelde ja pole ka vahet. Pikkadest juustest on ausalt öelda tĂ€ielik kopp juba ees. Ma ei viitsi nendega nagunii midagi teha, lokke vĂ”i nii, see oleks liiga suur jamamine, ilma pĂ”hjuseta (mĂ”ni olulisem sĂŒndmus) ei viitsi ette vĂ”tta. Pulksirgelt on lihtsalt mĂ”ttetud sorakad, lĂŒhike soeng on iga kell ilusam ja mugavam. Aga eks ma Abikaasa rÔÔmuks ikka veel mĂ”nda aega kasvatan, sest siinmaal ma parem ei ĂŒritagi endale juuksurit otsida ja kui ma ka Eestis kĂ€ies ilusa lĂŒhikese soengu lĂ”ikaks, siis seda tuleks ju iga paari kuu tagant uuendada, et ilus pĂŒsiks, nii et nagunii kasvaks jĂ€lle vĂ€lja… Las siis olla.
Ideaalis ma leiaks omale sellise töö, kus tuleb ainult paar korda nĂ€dalas kohal kĂ€ia ja saaks ĂŒlejÀÀnud aja kodust töötada. Siis saaks piisavalt rahuldada seda ĂŒleslöömise, ilus olemise ja naiselikkuse vajadust ning ĂŒlejÀÀnud aja olla mugav. Ideaalne garderoob oleks segu naiselikust, seksikast, mugavast, pungilikust… Oh jah.
Ahjaa, ĂŒks teema veel – kodus riides kĂ€imine. Mina olen eluaeg olnud seda meelt, et kodus peab ka ilusti riides kĂ€ima. Mugavalt, jaa, seda kindlasti, aga on tĂ€iesti vĂ”imalik olla ĂŒhtaegu ilus. Lohvakas T-sĂ€rk ja vanad dressipĂŒksid pole ju ainsad mugavad riietusesemed! Ma tunnen ennast suisa halvasti, kui pean pikemat aega koledates riietes olema. Mu koduriided pole kindlasti mingid ĂŒberseksikad, need on… Nojah, praktilised ja mugavad. Ăldiselt pidevalt suht samad, vĂ€ikeste varieeringutega. Liibuv t-sĂ€rk, mugav vĂ€rviline jakk (no see Camdeni dressikas, mis ma kevadel esimesena ostsin), mugavad teksad. SĂ€rke ja teksasid on mĂ”lemat paar tĂŒkki – ĂŒhed pesus, teised seljas. Tegelikult mulle ka ei meeldi vĂ€ga teksadega kodus kĂ€ia, aga nĂŒĂŒd Londonisse kolides jĂ€tsin vabaajapĂŒksid Eestisse maha ja kui uusi teksasid ostsin, siis vanemad paarid moondusidki mĂ€rkamatult kodupĂŒksteks. Ănneks need on sellise laiema lĂ”ikega, pole hĂ€da. Minu meelest kĂ”ige paremad koduriided ongi sellised, millega sa oled varem vĂ€ljas kĂ€inud, aga mis lĂ”puks natuke kuluvad ja millest sa Ă€ra tĂŒdined, nii et uued ja paremad asemele ostad… Aga need vanad on siiski piisavalt nunnud ja mugavad, et kodus edasi kanda. Ja need tĂ€itsa vanad koduriided lĂ€hevad siis kas Ă€ra viskamisele/andmisele vĂ”i remondi- ja aiatööriieteks.
Okei. Verbaalne kĂ”hulahtisus, indeed. See on mu kaheksas postitus tĂ€na. Tegelikult tuleb sellele kĂŒll uus kuupĂ€ev, aga pĂ”himĂ”te on sama, eks. Jube pikk ja laialivalguv tekst sai, aga vĂ€hemalt kĂ”ik mĂ”tted said vist kirja. Ma kĂŒll ei tea, kas teie ka lĂ”puni lugeda viitsisite vĂ”i jĂ€ite vahepeal magama đ
Kell on pool kaks. Kirjutasingi kaks tundi. NĂŒĂŒd kĂ€hku tuttu.