2009

Nii imeliselt hea on olla

Käisime Püssikas Sleepwalkersi Eskoga rääkimas ja lepingut allkirjastamas. Emotsioon on sarnane sellele, mida tundsime pärast kohtumist pulmaisaga – teadsime, et on hea, aga mulje sai veel parem, kui oleks julgenud loota. Tõeliselt lahe inimene oli.

Me ei suutnud Mehega kuidagi otsusele jõuda, kas peaksime tantsima avavalssi või lihtsalt õõtsuma. Kuna me ei leidnud ühtki valsilugu, mis oleks meile niiväga meeldinud ja Esko oli kohe nõus meie loo ära õppima, sai kuidagi sujuvalt otsustatud, et tuleb niisama õõtsumine 😛 Mina olen rahul – survet on vähem, ei pea mõtlema. Valss on mul küll pealuu sees ja Mees oskab ka, aga maani seelikuga oleks kindlasti jamamist, mul on ju veel rõngastel alusseelik ka.

Plika, va suslik, ärkas üles juba siis, kui poodi jõudsime (otsustasin ikka ära käia, tõstsin ta lihtsalt magavana kärusse) – aga lühike uni oli piisav, et ta järgmised poolteist tundi ülirõõmsalt ringi nihverdaks. Püssikas oli hea suure laua peal edasi-tagasi käputada. Kõrvallauas istuv Washingtonist pärit mees tuli kiitma, kui tore laps meil on 😀

Kuulasime bändilt paar esimest lugu ära ka, aga Plikale kõva muusika ei meeldinud ja ta oli selleks ajaks jälle väsinud, nii et asutasime ennast õige varsti koduteele. Aga minu jala võttis kohe tatsuma, oleks hea meelega tantsinud.

Nojaa, see siider, mis ma seal ära jõin, aitab muidugi ka heale enesetundele kaasa. Purju ma just ei jäänud, aga lihtsalt tore oli üle nii pika aja korraks inimeste seas istuda ja sihukest normaalset elu meelde tuletada.

Ja hea oli koju tulla, sest kõik oli korras ja saiavorm lõhnas köögis.

Ohh, aga Mehele helistas tema UK ülemus ja kutsus teda umbes kuuks tagasi tööle, kuni nad uue inimese leiavad – nad olid pärast Mehe eestisse kolimist palgatud tüübi just lahti lasknud. Kui me Londonis käisime, siis kutsuti teda ju ka tööle tagasi 😛 Aga nüüd pakuti talle konkreetselt kuuks ajaks tasuta majutust ja lennupileteid ning tavalist palka – et ta ainult tuleks. Oh, kui vaid oleks võimalust, kuu aega Londonis! See oleks olnud super. Aga kuidagi ei saa, nüüd on tal ju täiskohaga töö ja pulmad ka tulemas. Kahju, et seda tüüpi varem lahti ei lastud, suvel oleksime saanud vabalt minna.

Aga mis seal ikka, ju siis ei pidanud nii minema…

Kas tõesti?

Kas ma tõesti võingi istuda rahulikult arvuti taha, nii et midagi pole vaja teha ja keegi ei karju…

Ei, tegelikult läks tänane päev võrreldes eilsega tunduvalt paremini. Ei olnud just seda positiivset energialaksu, mis oleks pannud kärmelt koristama, aga Plika sai päeva jooksul endaga suuremalt jaolt ise hakkama ning minul õnnestus muude mõtete mõlgutamise kõrvalt siin ja seal tasapisi nokitsedes enamik jamast siiski ära kraamida. Köök suht-koht läigib jälle, toad on täitsa rahuldavas korras, no vannitoas oleks veel üht-teist teha, sest tahaks tagasi seda silmipimestavat puhtust, mida ennist nii püüdlikult hoidsin, samas on sealgi esimesel vaatlusel kõik jonksus.

Isegi pesu jõudsin pesta ja saiavormi teha. Nojah, nüüd tuli meelde, et tahtsin lapsega koos veel poest läbi käia, sest piim on otsas, aga…

Kui Mees seitsme paiku tööle läks, muutus Plika meeletult virilaks – lihtsalt nuttis ega jäänud enam vait. Sain läbi häda saiavormi ahju (tegemine oli juba pooleli, pidin ära lõpetama), siis tuli meelde, et pesumasin lõpetas tükk aega tagasi ja pesu tuleks kuivama panna, siis veetsin närvesööva veerandtunni ühtaegu Plikat rahustades ja pesu riputades, siis pidin poolhüsteerilisel lapsel mähet vahetama ja ööriideid selga panema, siis tissi andma ja nüüd lõpuks ometi on rahu majas. Ainult et poes jäigi käimata. Ja saiavorm ootab. Ja piima pole tilkagi.

Ahjaa, ja üheksast peame me Püssikas olema, läheme bändiga kokku saama ja läbi rääkima. KOOS Plikaga, jajah. Panen talle jaki selga ja teki peale ja loodan, et ehk ei ole seal nii meeletu lärm, ehk magab kärus edasi. Elav muusika ei hakka igal juhul enne, kui meie läinud oleme, sest nii kaua on bänd kinni 😛

Eks me näe, kuidas see kõik välja kukub…

Ja tort on tellitud

Käisin täna Tartu Kutseõppekeskuses üksiasju läbi rääkimas ja saime kõiges kokkuleppele. Kilohind tuleb umbes 200 kr.

Lugesin nüüd uuesti ühe põhjaliku torditeema läbi ja mõtlen, kas oleks pidanud hoopis ka üritama Pere Leiva tegijat kodusele tööle ahvatlema… Aga suurt vahet vast pole 🙂 Ma muidu vaatasin kõigi Tartu tegijate lehti küll, aga kuna Pere Leivast ja Astrist jäi mulje, nagu nad ei teeks üldse erisoovide järgi, vaid ainult selliseid, mis neil tootevalikus olemas (ega meil tegelikult mingeid väga erilisi soove polnudki, tuleb klassikaline korrustega tort, lihtsalt tahtsime korruseid kahe erineva maitsega), siis ei hakanud üldse küsimagi. Tort.ee lehelt oleks saanud vist küll kõike, milleks aga soovi on, lihtsalt ei pakkunud pinget saata Meest vene keelt praktiseerima (lugesin kunagi kuskilt foorumist, et eesti keelest nad eriti aru ei saa) ja hind oleks ka nagunii kallim olnud.

Väga toredad inimesed olid kutseõppekeskuses, sai kõik ilusti räägitud ja läbi arutatud. Mina olen väga rahul. Isegi noorpaari kujuke oli neil olemas, mis tordi otsa läheb. Kui seda hiljem telefonis Mehele mainisin, küsis too murelikult, kas kuju nägi ikka normaalne välja, et tema on väga inetuid näinud. Ei olnud vist jah midagi erilist, aga inetu ka mitte ja mul, pean tunnistama, on sellistest detailidest suhteliselt ükskõik – mõtlesin lihtsalt, et tavaliselt ju on kujuke, las siis olla meil ka. Mäletate, ma olen see, kes ei kaunista ei saali ega kirikut, sest need on niigi ilusad ning panen auto peale lilleseade asemel valge roseti ja paelad, et raha kokku hoida. Milleks asja keeruliseks ajada, kui saab lihtsamini? 😛

Niru päev

Täna ei edenenud asjad kohe üldse mitte. Igal pool valitsev segadus tegi mind nii pahuraks, et mul polnud mitte mingit tahtmist seda koristama hakata. Liiga selgelt oli meeles see mõnus kord ja rutiin, mille vahepeal juba saavutasin. Aga siis tuli nädalavahetus, kus Mees oli kodus ja ema külas ning tegemist nii palju, et korda lihtsalt ei jõudnud hoida (teate ju küll – mida rohkem inimesi kodus on, seda kiiremini kõik sassi läheb).

Jõudsin ainult nõudehunniku ära pesta ja toast suurema läbu kokku korjata (mille laps küll kiiresti ja efektiivselt suuremalt jaolt taastas), aga kõik on ikka veel piisavalt sassis, et mind närvi ajada. Ja nii ma olengi terve päeva lihtsalt pahurdanud. Positiivset energialaksu oleks vaja, siis ma võtaks kätte ja koristaks kõik kärmelt ära.

Käisime fotograafiga rääkimas ja pulmaasju täpsustamas. Nagu te isegi arvata võite, pildistab meie pulmas ikka Andres Jalak 🙂

Sellega seoses – oskab keegi soovitada mõnd erilist ja jaburat kohta pildistamiseks? Sellist ebatraditsioonilist, nagu oleks olnud näiteks nüüdseks maha lammutatud lihakombinaat. Tahaks klassikaliste ilupiltide kõrval ka midagi põnevat ja ootamatut teha 😛

Riidemähkmendusest

Birx uuris riidemähkmete kohta, teen siis kohe eraldi postituse, äkki keegi saab veel targemaks.

Ma tegelikult väga pikalt ei hakka heietama – teooriat saab foorumitest küllaga, näiteks siit, googeldades leiab kindlasti veel hirmpalju infot.

Toodete kohta – hirmsuur valik on näiteks Loodusperes – kui kohale minna, siis müüjad oskavad kindlasti ka kõike soovitada ja seletada, nad on seal väga jutukad ja abivalmid ning tunnevad oma kaupa. Bambino Mio tooteid müüakse näiteks Beebicenteris (Tartu Kaubamaja kolmandal korrusel on Taevakarva Kutsu).

Ise kasutan põhiliselt Bambino Mio mähkmepükse, sest need on pissikindlad ja sellisest materjalist, mis ei lähe seest niiskeks.

Mähkmepükse õmblevad ka kaks toredat Tartu neiut Elen ja Anni (pilte näeb ja tellimiseks kontakti saab siit) – nendelt on mul ostetud kaks paari, ühed puuvillased, teised kiletöötlusega. Näevad hirmus vahvad välja, aga kuna on seest tavalise riidega, mis läheb niiskeks ning isegi kiletöötlusega püksid võivad natuke läbi anda, kasutan neid peamiselt varupükstena – ei viitsi lihtsalt nii palju pesta. Hinnad olid neil suvel 105-150 kr, olenevalt pükste materjalist (mida niiskuskindlamad, seda kallimad). Plussiks on kahtlemata see, et mida naturaalsem materjal, seda mõnusam ja tervislikum lapse pepule.

Sisudest on minu lemmikud õhukesest mähkmeriidest tehtud mähkmed – mul on mingisugused Lõunakeskusest ostetud vist Poola päritolu valged mähkmed, 15 kr/tk (Maiden, kas sa mäletad, kust poest need pärit on?) ja Eleni-Anni õmmeldud kollased karukestega mähkmed, vist oli 10 kr/tk. Kuivavad kiiresti, samas ei kaota liigselt kuju nagu tavalised kahekordsed marlid. Kirju mähkme pealt ei paista plekid ka välja, neid vahel ikka jääb – sapiseep on küll suureks abiks, aga alati ei õnnestu 100% puhtaks saada.

Ema õmbles mulle tavalisest apteegimarlist ka kümme mähet, aga see äärte õmblemine olevat paras nokitsemine ja need võtavad liiga kergesti liiga suvalist kuju. Kuivavad muidugi hirmkiiresti (tuule käes praktiliselt minutitega).

Bambino Mio originaalmähkmed imavad hästi ja neid on kergem voltida, aga kuivavad kauem ja on kallimad.

Flanellmähkmeid pole õnnestunud proovida. Elen ja Anni õmblevad neid ka (vist 20 kr/tk), aga kui ma ostmas käisin, polnud ühtki hetkel olemas. Peaks igal juhul veel paremini imama.

Ma rohkem ei kirjuta, foorumis olid nagunii kõik tarkused olemas 🙂 Igal juhul – kui ostmiseks läheb, siis proovige erinevaid ja vaadake, mis kõige paremini sobib. Ja võimalusel eelistage ikka eestimaist! 😉

Scroll to Top