Olin nädal aega metsas. Okei, tegelikult kõigest neli päeva – jõudsime tagasi ööl vastu reedet. Terve eilse päeva olin nagu kudenud räim, täna asjatasime linna peal ja tulime õhtul ära Jõgevale. Põhimõtteliselt on lootust, et kunagi homme õhtul või järgmise nädala alguses on aega pildid arvutisse tõmmata ja pikemalt kirjutada 😛
Aga jah, muidu olen ikka elus.
Esiteks pulmakutsetest. Nii Krissu kui Iiris avaldasid nördimust, et ma varem ei hädaldanud – nemad oleks mõlemad hea meelega aidanud. Novat, järgmine kord tean paremini – probleemi ignoreerimine viimse hetkeni ei pruugi olla kõige efektiivsem lahendus 😛
Õnneks leidus aga päästeingel Rarru näol, kes oli lahkesti nõus mind nii kujunduse kui printimisega abistama – esialgne variant on valmis, sain paberid reedel tema kätte toimetatud ning kõigi eelduste kohaselt peaks kutsed esmaspäeval välja prinditud ja posti pandud saama.
Teiseks – Pärnusse transpordi otsimisest. Ma üldse ei lootnudki, et võiksin kellegi blogi kaudu leida, aga tõepoolest leidsin! Maarja ja Sverik tulid eile siiakanti suvepäevadele ning olid lahkelt nõus mu kaasa võtma – sai jälle ühtede blogi-inimestega, kelle elul virtuaalselt juba tükk aega silma peal hoitud, ka IRL tutvust tehtud. Istusin tagaistmel kahe turvatooli vahel – teisel pool oli Salme, kes on Plikast kaks kuud vanem ja ütlemata rõõmus – muudkui naeratas ja ei lasknud ennast võõrast tädist häirida. Sai juteldud kõikvõimalikel teemadel alates pulmakorraldusest ja kodulaenust lõpetades korteri renoveerimisega ning üldüldse oli väga meeldiv reis. Isegi bensiiniraha keelduti mu käest võtmast 🙂
Nii et inimesed ongi ilusad ja head. Nii lihtsalt on. Mulle meeldib!
Meie selle suve Eesti-tuur oli eelmise nädala neljapäeval ja reedel, aga kirjutamiseni ei jõudnud ikka enne, kui nädal hiljem. Kuna olin eilsest õhtust tänase õhtuni netita, andis see võimaluse segamatult oma pildihunnikuga tegeleda – kes teab, millal ma sellega muidu üldse ühele poole saanud oleks.
Neljapäevahommikune start Pärnust:
Esimesena tegime peatuse üldsegi mitte plaanis olevas Kirna mõisas, sest ema olevat sinna ammu minna tahtnud. Istusime siis ka erinevatel pinkidel, mis kõik peaksid tervisele hullult hästi mõjuma. Muuseas oli seal üks tore kass, kes ennast Mehe sülle pressis, mis siis, et lapse kõrval eriti ruumi polnud:
Esimene plaanipärane peatus oli Roosna-Allikul, reisiplaani sai see minu algatusel – tahtsin nimelt näha, kust see Pärnu jõgi siis õieti algab. Ma ei tea, kas ma lootsin silte ja teerada, mis tolle allikani viiks, aga sildid näitasid valesti ning kohale jõudsime ainult tänu lahkete kohalike juhatusele – üks proua tuli meiega päris pikalt kaasa, et metsavahele kaduv võssakasvanud rajaots kätte näidata. Kummikud oleks kohased olnud, varbavaheplätudega oli kohati nii libe, et täitsa ohtlik. Aga metsas oli sellest hoolimata mõnus, allika nägime ära, süda on rahul. Ja sõbralik proua lasi meil tagasi jõudes porised jalad ka aiavoolikust üle.
Muideks, mis värk sellega on, et nii mina kui Mees mäletame kooliajast selgesti, et Pärnu jõgi on oma 144 km-ga Eesti pikim, aga nüüd lugesin, et hoopis Võhandu ja 162 km?
Mul on vaja pühapäevaks (ei teagi, mis kellaks täpselt, aga arvan, et ilmselt võiksin lõunaks kohal olla) Plikaga Pärnusse saada. Busse ma ei armasta, sest bussijaam on kaugel (okei, see on veel väiksem mure) ja bussipilet röögatult kallis – näiteks kolmekesi autoga minnes kuluks bensiinile poole vähem (75 vs 150).
Mul pole küll suurt lootust, et siit kedagi leian, aga küsin igaks juhuks ikka. Nii et kui kellelgi on kas reede õhtupoolikul, laupäeval või pühapäeva hommikul asja Tartust Pärnu poole ning autos kaks vaba kohta, siis mu meil on seal paremas ääres olemas 😛
…