Unistused oma kodust, vol 2
Leidsin siit – tänu sellele, et Daki jagas Google Readeris. Sobib mu viimase aja mõtetega nagu rusikas silmaauku 😀
2009
Suurepärane graafik!
Plika käis eile kell kaheksa vannis, pärast seda öötiss, poole üheksaks magas. Ärkas esimest korda kell kuus, sai tissi ja otsustas tunnikeseks põrandale nihverdama minna. Seitsmeks oli sellest kopp ees, tuli virinal tagasi, torkasin tissi otsa, magas veel kaks tundi. Üheksast läks jälle nihverdamisringile ning kui pool kümme voodi juurde virisema tuli, oligi minul paras aeg üles ärgata 😀
Kahtlustan põhjust selles, et kuna Plika keeldus üleeile enne ühtteist magama jäämast ja magas eile hommikul ilma nihverdamisteta poole kümneni, lasin tal eile ainult ühe korra magada (umbes kahest neljani, kokku tegelikult vast 2,5h), niisiis oli ta tavalisest enam väsinud. Sest reeglina ärkab ta õhtul magama minnes tunni või kahe või kolme pärast ikka üles. Kui ta üldse jääb pärast vanni magama 🙂
Aga no täna oli tõepoolest ideaalne öö. Oleks selliseid vaid rohkem!
EDIT: Ja veidi enne ühtteist jäi ta juba hommikuunne. Nii on ju reaalne lootus, et ka lõunauni saab normaalsel ajal olema ja pärast vanni kohe öötudu tuleb.
Kägulind
Ei, mul pole teile midagi asjalikku öelda. Postituse pealkiri on Plika viimane hüüdnimi, mis hetkel 75% ajast kasutuses on. Ülejäänud aja on ta endiselt Mõmmi. Nii need nimed tulevad ja lähevad. Miks kägulind? Ausõna, ei tea. Aga jäi külge.
Tegelikult tahtsin öelda ainult seda, et ei ole võimalik ette kujutada tunnet, kui sa vaatad oma väikest magavat last, kes on ennast suures voodis läbi une tekihunniku peale magama nihverdanud. Kui sa tõstad ta tagasi voodi keskele, paned talle teki peale, annad musi ja… See ongi maailma kõige parem tunne. Üks nendest. Ja sellest ei saa mitte kuidagi enne aru saada, kui ükskord ise ema oled.
Noil harvadel öödel, kui ma Mehega koos ei maga, on Plika alati terve öö minu voodis. Ruumi on ju küllaga, üksi magada on nii… Üksik 🙂
Muinasjuttude võlumaa
Kellele meist ei meeldiks muinasjutud? Mõned on kohe eriti head.
Frances Hodgson Burnett on olnud läbi aegade (paljude teiste kõrval) mu lemmikkirjanike listis. Tema raamatud on lihtsalt nii nõiduslikult head – meeldisid mulle ühtviisi nii lapsena kui praegu.
Mäletan, et mul seisis väiksena tükk aega kodus raamaturiiulis “Väike lord Fauntleroy” ja ma olin miskipärast täiesti kindel, et see on üks väga igav raamat. Siis avastasin ma raamatukogu lastekirjanduse riiulitel tuhnides “Salaaia“, millest täielikku vaimustusse sattusin, ja suur oli mu rõõm, kui hiljem oma raamaturiiulilt tuttava autori avastasin ning välja tuli, et too pealtnäha igav raamat oli tegelikult üks parimaid, mis mu riiulis üldse leidus.
No ja siis tuli “Väike printsess“. Ja veidi hiljem “Kahe väikese palveränduri teekond“. Mõlemad täpselt sama maagiliselt head kui eelmisedki kaks. Need õnnestus mul veel poest saada. Aga “Salaaed” oli ammu läbi müüdud. Laenasin seda kordi raamatukogust ja vist ka Mariselt ning olin lapsikult rõõmus, kui mul see ülikooliajal kasutatuna endale muretseda õnnestus. Olin sama lapsikult rõõmus, kui veel hiljem endale ka kõik ülejäänud eesti keeles ilmunud raamatud ostsin – “Kadunud prints“, “Homse koit” ja “Valge rahvas” olid ka väga head, ehk küll mitte nii maagilised, kui nood esimesed neli. Neid olen vaid korra lugenud, peakski üle lugema.
Igal juhul tulid Burnetti raamatud mulle täna miskipärast meelde, nii lugesin päeval aias võrkkiiges kiikudes läbi Fauntleroy ja õhtusöögi kõrvale palverändurid. Mõnus lihtne lastekirjandus, nii 150 lk kandis, läheb ludinal. Seda enam ludinal, et kõik need raamatud on mul praktiliselt peas.
Neis lihtsalt on see sõnulseletamatu võlu, mis paneb iga paari aasta tagant uuesti lugema. Loodan, et Plikale saab Burnetti looming meeldima sama palju kui mulle 🙂
Õgardlus kuubis
Mees läks Võrumaa metsasügavustesse sõbra sünnipäevale, nii pidin täna õhtul üksi hakkama saama. Süüa ma ju kunagi ei tee, lisaks on meil järgmise kuu keskpaigani rõve kokkuhoiupoliitika, sest eelmine kuu sai üle kulutatud – söögi (ja muude jooksvate kulude) raha on päevas nii umbes 60 krooni.
Õnneks oli kümkapis pelmeene, sellega sai õhtusöögi mure lahendatud. Kuna mul oli aga ühtlasi ka magusaisu ning mure, kuidas ma küll kõik leiva-saia ära tarbitud saan, enne kui see hallitama läheb, tuli mõte saiavormi teha.
Ma polnud seda küll kunagi varem teinud, aga oli nagu meeles, et see peaks hirmus lihtne olema, nii et mõte tundus asjalik. Leidsin erinevaid retsepte, aga valisin lõpuks selle, sest miks ma peaks kulutama terve liitri piima ja neli muna, kui on alternatiiv 200 ml vahukoore ja kahe muna näol 🙂
Vahukoore asemel panin kohvikoort, seda oli mul nagunii poolteist pakki külmkapis olemas. Õunte ja astelpaju asemel läks kihtideks Pipsi vanaema saadetud õunamoos, selle arvelt kahandasin suhkrukoguse kõigest ühe supilusikatäieni (pluss vaniljesuhkur) – moos on ju magus nagunii.
Ja oligi täpselt nii hirmlihtne, kui paistis – segasin löga kokku, kastsin saiaviilud sisse, ladusin moosiga kihiti, peale kaneeli ja võitükke ning ahju. Kuna ma polnud kindel, millal see muna siis ükskord hüübib, oli vist peaaegu tunni seal. Ja maitses väga hää.
Ahjaa, uuesti tehes paneks siiski kolm muna ja natuke rohkem koort (miks mitte osa koore asemel piima) – vedelikku tuli natuke puudu, üks sai jäi kastmata (valasin sellele siis lihtsalt natuke koort peale). Ja iseenesest ma oleks tahtnud veel ühe kihi saia peale laduda, mis siis, et retseptis kästi õunad peale jätta.
Igal juhul olen nüüd täissöönud ja ägisen rahulolevalt. Saiavormist jätkub veel terveks homseks päevaks, poest pidin ainult mune ostma. No okei, majoneesi ja piima ostsin ka. Ja 33-kroonise kilohinnaga lastevorsti, mida hommikul leiva peale panna. Elagu kokkuhoid!