Läksin mina veidi peale üheksat Plikaga aeda pesu kuivama panema, ise veel mõtlesin, et jõuan täpselt enne Mehe tulekut omadega valmis. Tuppa tagasi jõudes avastasin sealt aga Mehe – ühel põlvel, sõrmus hambus. Oli teine veidi varem lõpetanud ja koju tulnud, mind aias näinud ja eest uksest salaja tuppa hiilinud.
Poolsurnuks ehmatas 😀
Nii saab minustki lõpuks aus naine 😛
…aga kuniks vihma pole, ajab ka jahe dušš asja ära.
Mina olengi tüüpiline eestlane – kui on liiga külm, on halb, kui liiga kuum, siis ka halb.
Külmavares olen ma koledal kombel – jube pikk, rasva pole ollagi, vererõhk madal, külm hakkab hirmus kergesti. Ses mõttes sobis Londoni talv mulle väga hästi, ainus miinus oli lume puudumine 😉 Minu ideaalne talv oleks paar miinuskraadi ja lumi, sellest täiesti piisaks.
Aga liiga kuuma ilma ei talu ma ka. Kui 20 kraadi on veel liiga jahe, siis tänane 27 kraadi ilmselgelt liiga kuum. 23-24 on minu ideaalne suvi. Kerge soe tuuleke sinna juurde. Tänane tuul oli küll nii kuum, et ei jahutanud absoluutselt…
Käisime Kessuga jalutamas – Liiva tänaval tema plika passi ära toomas ja siis läbi kesklinna koju. Kokku vast 6-7 kilomeetrit, sellest vähemalt pool lõõmava päikese käes. Trenn missugune! Koju jõudes olin poolsurnud ja jalad tudisesid all 🙂 Dušš õnneks veidike aitas.
Plika jäi koduteel lõpuks magama, aga ärkas juba üles… Nüüd peaks koristama, aga lihtsalt ei jõua. Lähen panen kiige üles ja vaatan, kas Plika on nõus seal minuga hängima.
Aga muidu on lill 🙂
Muide, oskab keegi öelda, kas need Selveri 129-kroonised sammulugejad ka kuskile kõlbavad?
Oop linkis huvitavat artiklit Minu elu kaelkirjakuna, mis räägib 190 cm pika ameeriklanna elu võludest ja valudest. See pani mind kohe elu üle järele mõtlema, sest olen ise ka üle keskmise pikk.
Tegelikult – ega ma ju nii pikk polegi. Kõigest 184 cm 😀 Mulle endale tundub see täiesti normaalsena, ainult teised aeg-ajalt ahhetavad.
Artikli autori elu oli tükk aega paras hädaorg, ehkki nüüdseks on ta oma pikkusega sina peal ja eluga rahul. Artiklis oli muuhulgas ära toodud ka seisukoht, et lapsed saavad suhtumise pikkusesse oma vanematelt (pikkus on ju reeglina pärilik) – kui nood suhtuvad oma kasvu negatiivselt, kandub see ka lastele edasi.
Mina ausalt öeldes ei mäleta, et meie peres pikkusesse üldse kuidagi suhtutud oleks – see oli lihtsalt täiesti loomulik. Jaa, ma olin algklassides pikim tüdruk, põhi- ja keskkoolis pikkuselt teine – minu hea sõbranna Karin on veel 2 cm pikem 😀 Ma tean, et ema oli oma eakaaslaste seas pikka kasvu, ka tal oli omal ajal raskusi pükste ja kingade leidmisega. Aga see kõik ei paistnud teda kuidagimoodi häirivat – ja praeguseks on tal oma 172 cm pikkuse ja 40 jalanumbriga püksi-kinga valikut küllaga.
Ma olen oma pikka kasvu alati jumaldanud. Põhikoolis nägin küll piisavalt veider välja ja olin sellest tulenevalt suhteliselt tagasihoidlik, aga ometi ma ei tundnud, et pikkus mind häirivalt silmatorkavaks teeks. Algkoolis ja põhikooli alguses mind küll narriti, aga seda mitte pikkuse, vaid prillide pärast. Ma ei tea, äkki ma siis ikkagi polnud NII pikk.
Keskkoolis, kui ma suureks ja ilusaks kasvasin, parajaks tibiks muutusin ja tähelepanu järjest rohkem meeldima hakkas, oli pikkus minu jaoks vaid lisaboonus. Mulle hakkasid meeldima kõrged kontsad ja miniseelikud – 8 cm konts oli toona igapäevane ja mugav. Pidukonts oli 11 cm 😉 Nii ma siis rõõmsalt käisin, ise 195 cm pikk, ja vaatasin kõigile ülalt alla.
Artikli autor kirjutas, et ei käinud tükk aega väljas ühegi endast lühema mehega. Minul pole seda probleemi kunagi olnud 😉 Jaa, ma olen kogu aeg olnud orienteeritud eelkõige pikkadele meestele, ideaal jääb sinna 195 cm kanti, kõige pikemad deidid on olnud vist 198 cm… Aga pikkus polnud siiski mingi määrav kriteerium, nii olen ma sama rõõmsalt suhelnud endapikkustega, kuni 5 cm pikkusevahe meespoole kahjuks polnud ka eriti märgatav ega häiriv. Vana mina lisaks selle peale veel ulakalt juurde, et voodis on kõik ühepikkused.
Mees, muide, on 186 cm pikk (hmm, ja kui järele mõelda, siis minu esimene pikk suhe ja suur armastus oli ka). Minu jaoks on oluline tunda ennast mehe kõrval väiksena – 2 cm koos mehise kehaehitusega on täiesti piisav, ma tunnen ennast täitsa naisena. Kontsi pole mul kunagi keelatud kanda – kõrgete kontsadega olen küll pikem, aga seda pikemad on ka mu jalad… Ja mis saab meestel olla ilusate jalgade vastu? 😉
Plikast tuleb ka tõenäoliselt pikk tüdruk. Kas samamoodi 12 cm pikem kui mina oma emast? Ehkki põlvkonnad lähevadki järjest pikemaks, on mul seda raske ette kujutada. Igal juhul loodan, et ta saab oma pikkusega sama rahul olema kui mina.
Sest tõepoolest – nii palju kui mina seda näen, siis pikkus on üks suur eelis. Näeb kaugele ja jalad on kaenlaauguni 🙂 Pükse ja kingi leida on küll veidi tüütu, aga kingavalik läheb järjest paremaks ja mõnedes poodides (ehk varsti ka Eestis) on täiesti olemas tall sectionid. Ja kui täitsa häda käes, saab ju alati õmmelda.
Aga ma ei tea, võib-olla ma räägiksin teist juttu, kui ma oleksin 190 cm pikk. Võib-olla see 6 cm olekski määrav?
Ema tuli eile õhtul külla.
Sõime kõik koos hommikust. Ema jalutas plikaga, kuni me kirikus käisime ja ta päriselt magaski kõik see kaks tundi. Käisime külas ja tulime siis tagasi koju aeda chillima.
Ilm oli terve päeva imeilus ja kuum.
Aias õitsesid sirelid:
Ja oli muidu ilus:
Testisime võrkkiike:
Plika tutvus loodusega:
Kessu käis oma plikaga külas:
Mees küpsetas tuhas kartuleid ja tegi šašlõkki. Söögi valmimise ajaks oli Plika ilusti tuppa magama jäänud, nii et me saime rahus maas kõhutada, liha-leiba-sibulat vitsutada ja puhtast õgardlusnaudingust mõmiseda.
Siis ärkas Plika jälle üles. Õhtul kell pool kaheksa oli õues ikka veel niiiii soe:
Lihtsalt parim!
Ei kujuta elu ilma aiata enam ettegi. Nii kerge on sõltuvusse sattuda 🙂
