Peegliplika
2009
Meie koer
Me oleme Plikat ikka vahel koeraks kutsunud – see pilt õigustab taas meie hüüdnime suurepäraselt:
Ja umbes samasse auku läheb ka see pilt – jalast otsemat teed pidi suhu…
Väike nihverdis
Ma pole Plikast ammu midagi peale haigusloo kirjutanud. Tegelikult ei lase ta ennast ju haigusest kuigivõrd häirida, elab ikka oma tavalist elu edasi, nihverdab ja areneb.
Tegelustekk on talle ammugi väikseks jäänud. Moe pärast me ta sinna ju paneme, aga enam kui kindel on see, et natukese aja pärast on ta juba kuskil mujal, kus midagi huvitavamat silma hakkas.
Viimasel nädalal on tal tekkinud uus komme asju vaadelda. Kui seni läks kõik otsemat teed pidi suhu, siis nüüd peab kõiki asju enne igast küljest vaatlema… Kõik läbivad kontrolli, kõik kõlbavad ikka lõpuks suhu panna 😉
Juba kaks nädalat tegeleb ta aktiivse nõkutamisega. No nii, et ajab ennast põlvili ja käed sirgeks ja siis kõigutab ennast edasi-tagasi. Vaatame, kaua veel, enne kui käima läheb.
Istuda tahaks ka kangesti. Kui näiteks tissist isu täis saab, siis kisub ennast kohe istuliasendisse. Samas – kui ta omaette põrandal hängib, olgu siis kõhuli või selili, siis ta eriti istuda ei ürita. Siis on nõkutamine ikka peamine.
Selili ta eriti olla ei taha, aga vahel, kui kõhuli olemisest väsinud, annab teda natukeseks tegelusteki kaarega ära osta. Selja pealt kõhuli ta endiselt eriti keerata ei viitsi. Kõhuli olles seevastu veereb tihti keset nihverdamist selili ja vahib siis üllatunud näoga ringi – kuidas see nüüd juhtus. Et kui järele mõelda, siis ma pole kindel, kui teadlikult tal need keeramised üldse toimuvad.
Aga pildimaterjali kah. Alustuseks üks seeria sulaselgest nihverdamisest, esimesel pildil on näha ka nõkutamise lähteasend, ehkki siin pole käed sirged:
Kui ise ninapumbaga mängida saab, siis on päris põnev ja ei pea üldse karjuma nagu ratta peal…
Ja issi sussid on ka mängimiseks täiesti sobivad – hoopis huvitavamad, kui kõik need igavad asjad tegelustekil, mis on nii ära mängitud ja etteaimatavad…
Ja üleüldse ma ei saa aru, miks te kogu aeg seda peeglit siia laua najale topite, selle TAGA on ju hoopis huvitavamad asjad. Juhhei, suutsin aliase karbi laua alla kukutada, ma olen tegija!
Helge hommik
Varba välimust pole küll veel soki seest piilunud (lonkan päris kärmesti) ja kurgus nagu mingi valupojake veel hiiliks, aga palavik ja peavalu on läinud ning enesetunne võrreldes eilsega ülihea. Nii, kui üles sain, kukkusin kohe koristama – ja see ütleb nii mõndagi 😉
Plika, kes oli eile rõõmsam, kui eelmised päevad, magas öösel ütlemata rahulikult – pea terve öö ilma lutita ja hingas läbi nina. Köhahooge polnud pea üldse – mõned ehk, aga võrreldes eelmiste öödega on see kukepea. Neljast ärkas üles ja kolis tissi otsa, magas rahuliselt kümneni (ma ütlen, me oleme Plika vähesegi graafiku p*rse keeranud, magama minemise ja ärkamise kellaajad on märkamatult 1-1,5 tundi edasi nihkunud) ja ärkas naeratades. Ei köhinud, ei nutnud, pilutas silmi ja naeratas. Ja ringutas. Ja lalises. Ja mängis mu juustega. Ja hängis pikka aega kõhuli, ilma et ta ninast oleks rõvedal kombel tatti voolanud.
Mul on esimest korda tunne, et ta saab tõesti õigeaegselt terveks. Ei taha muidugi ära sõnuda. Hoidke pöialt 🙂