Aiapidajate dialoog
Tikker: “Kust me hernestele kepid saame?”
Mees: “Meil on sellele… Tikrile ka keppe vaja.”
2009
Aiamõnud
Ma olen alati arvanud, et mulle meeldiks hirmsat moodi aias toimetada, aga miskipärast on nii, et isegi kui mul õnnestub aiaga majapidamises elada, ei jõua ma sinna rohkemaks kui grillima ja nii kõik metsistubki. Londonis jõudsin ma tegudeni alles sügisel, kuu enne välja kolimist ja toona olid mul täpselt samad mured, mis nüüdki – kuidas teha vahet umbrohul ja lilledel 😀 Naadi ja võilille tunnen ära, tulbid-nartsissid ja muud selgelt lille moodi asjad ka, aga seal on terve hulk selliseid vahepealseid lehepuhmaid… Kust ma peaks teadma, mis on mis?
Me ju ostsime suure hurraaga igasugu seemneid ja värke, aga istutamiseni ei jõua kuidagi. Mitu inimest on juba hoiatanud, et me jääme lootusetult hiljaks oma tegemistega, Eesti suvi on ju lühike. On neid aeda minemise plaane olnud varemgi, aga alati on kuidagi midagi muud ette tulnud. Täna ma siis norisin Mehe kallal nii kaua, kuni ta kummikud jalga tõmbas ja mind aeda käsutas.
Kõigepealt tuli muidugi välja, et see aia tagumine osa, kuhu idee järgi peenrad tulevad, on ikka sellist soga täis, et hoia kahe käega peast kinni ja karju appi. Maa tuleb läbi kaevata, arusaadav, aga sinna on üritatud kunagi vist prügimäge teha ja igasuguseid “toredaid” asju leiab, pudelikorkidest lagunenud kilekottideni.
Alguses jäi Mees sinna kaevama ja mina üritasin lillepeenart rohida. Kuna ma aga miski aja pärast tõdesin, et enamik neist puhmastest võivad vabalt olla nii umbrohi kui lilled ja mina neil ausõna vahet ei tee, otsustasin asja sinnapaika jätta ja läksin Mehe juurde vinguma, et mina tahan ka kaevata.
Novat, aga meil on ainult üks labidas. Mees oli siis armuline, läks ise põõsaaluseid rohima ja puudelt kuivanud oksi kärpima:
Mina muudkui rõõmsalt kaevasin ja sobrasin näppupidi mullas. Viskasin vihmausse kompostihunnikusse, korjasin kive ja oksi ja juurikaid ja prügi välja. Kaevata on lahe! Lõpuks oli muidugi vill peos ja higimull otsa ees. Käte väljanägemisest rääkimata – meil nimelt pole aiatöökindaid, mässasime seal paljakäsi. Ütleme nii, et hiljem polnud pesemisest suuremat kasu – päris palju musta lihtsalt ei tulnud enam maha. Alles pärast duši all ligunemist läks olukord natuke paremaks ja lõplikult puhtaks sain käed pärast seda, kui Plika s*tast mähet voolava vee all loputasin. Üks küüs murdus ka ära. Oot, ja kas ma juba villi mainisin? 😉
Kaevamist jätkub küllaga – Mees arvas, et kogu see jama tuleb veel vähemalt kaks korda läbi kaevata, enne kui sinna miskit külvata võib. Eks siis homme jälle aeda? Aga mina pole enne nõus, kui kindad saan! Kust saab? Ehituspoodidest kindlasti, aga need on kaugel. Koduekstrast vms ka vast, aga seegi on kaugel. Meie Selverist? See on nii väike, et ei usu, aga eks ma vaatan, pean täna nagunii mähkmeid ostma minema.
EDIT: Kindad olemas! Täiesti hurmava hinnaga pealegi, maksin kahe paari eest kokku 17 krooni 😛
Ah, üleüldse võiks keegi aiatark mulle külla tulla. Keegi, kes teaks-tunneks kõiki taimi, käiks ja näitaks näpuga, mis alles jätta, mis ära rohida. Muidu kaevan suurest frustratsioonist terve lillepeenra üles!
Aga muidu on ilus ja roheline, vihm oli ülimalt teretulnud. Rabarberid vohavad ja võililled õitsevad 🙂
Enne, kui sain emaks
Lugesin seda luuletust esimest korda mullu augustis rasedana Kessu plika blogist ja juba siis meeldis. Aga selle värgiga ei oska, ei saagi päriselt suhestuda enne, kui oled ise ema 🙂 Nii et täna Krati blogist üle lugedes oli kohe hoopis teine tunne.
Enne, kui sain emaks (L.Tungal)
Enne, kui sain emaks,
tegin ja sõin sooja toitu.
Mul olid ilma plekkideta riided.
Mul oli vaikseid telefonivestlusi.
Enne, kui sain emaks,
magasin nii kaua kui tahtsin ega muretsenud, kui hilja magama läksin.
Kammisin juukseid ja pesin hambaid iga päev.
Enne, kui sain emaks,
koristasin iga päev.
Kunagi ei komistanud lelude otsa ega unustanud unelaulu sõnu.
Enne, kui sain emaks,
ei mõelnud, kas minu toalilled on mürgised või mitte.
Ei mõelnud kunagi vaktsiinidele.
Enne, kui sain emaks,
ei olnud minu peale kunagi oksendatud,
kakatud,
sülitatud,
hammustatud,
pissitud
ega näpistatud väikeste sõrmedega.
Enne, kui sain emaks,
oli mul täiuslik enesevalitsemine
– mõtete ja keha kontroll.
Magasin kogu öö.
Ei olnud kunagi hoidnud karjuvat last, et arstid saaksid teha uuringuid või süsti.
Ei olnud kunagi vaadanud pisarates silmadesse ja nutnud.
Ei olnud kunagi olnud ääretult õnnelik pelgalt naeratuse üle.
Ei olnud kunagi öösel kaua istunud vaadates magavat last.
Enne, kui sain emaks,
ei olnud kunagi süles hoidnud magavat last lihtsalt sellepärast, et ei tahtnud teda voodisse panna.
Ei olnud kunagi tundnud südant purunemas miljoniks tükis, kui ei saanud valu ära võtta.
Ei olnud kunagi teadnud, et keegi nii väike võiks minu elu mõjutada nii palju.
Ei olnud kunagi teadnud, et võiksin kedagi nii palju armastada.
Ei olnud kunagi teadnud, et ma armastaksin emaks olemist.
Enne, kui sain emaks,
ei teadnud seda tunnet, kui süda on kehast väljaspool.
Ei teadnud, kui hea tunne võib olla näljast imikut söötes.
Ei teadnud sidemest ema ja lapse vahel.
Ei teadnud, et keegi nii väike võiks panna mind ennast tundma nii vajalikuna.
Enne, kui sain emaks,
ei olnud kunagi tõusnud öösel üles iga kümne minuti tagant, et kontrollida, kas kõik on korras.
Ei olnud kunagi tundnud seda soojust,
rõõmu,
armastust,
südamevalu,
imetlust
või rahulolu, mida emadus tekitab.
Ei teadnud, et võiksin nii palju tunda…
Enne, kui sain emaks.
—
Ja täpselt nii ongi!
Öö
Ah see laps, jah… Ta peaks muidugi hoopis oma voodis magama sellisel ajal. Ja no päris ise ta sinna kapi peale muidugi ei roninud. Issi trikid 😉
Kõige parem rabarberikook, tõepoolest!
Tegin täna järjekordse koogi. Täitsa üksinda! Mees oli samal ajal tööl 😛
Seekord valisin retsepti, mida reklaamiti välja kui kõige paremat rabarberikooki ja meie oleme kahe käega poolt!
Näed, unustasin enne pilti teha, kui olin juba natuke ära maitsenud 🙂
Aga vormist välja see kook rohkem ei jõudnudki, kui murdosaks sekundist meie taldrikutesse ja sealt kõhtu. Peaaegu terve koogi sõime ühekorraga kahekesi ära, nii hea oli.
Hea odav ja lihtne teha ka. Mulle küll ei meeldi suuremat taignad, mida ma pean ise sõrmedega näppima ja oi kuidas ma kirusin, kui kõik see tainas vormi mätsimisel käte külge kinni kleepus… Kuniks mu alateadvus sobras välja ammu unustatud tõe, et selliste mätsimiste puhul tuleb käed enne märjaks teha, siis ei kleepu miskit.
Ja siis mulle tundus kuidagi utoopiline, et ma peaks selle põhja küpsemise kümne minuti jooksul rabarberid ära lõikuma ja pealevalamise segu valmis saama, aga just täpselt nii vähe see kõik aega võttiski. Ma ütleks, et selle koogi saab tunni ajaga valmis, kui kärmelt tegutseda – selle tunni sisse kuulub siis nii taigna valmistamise kui küpsemise aeg.
Ja NII hea oli. Kui kahe eelmise koogi puhul nentisime, et täitsa mõnus, aga proovime nüüd teisi ka, siis sellega on kiusatus muudkui veel ja veel teha. Eks me näe, kas järgmine tuleb sama või mõni uus.
Ja otse loomulikult on täiesti hindamatu see, kuidas ma võin minna sussidega köögist otse aeda, sealt paar rabarberivart murda ja minna siis otsemat teed kooki küpsetama. Oi, ja mul oli isegi põll ees! ;a pole vist küll 2006. jõuludest saati põlle kandnud.
Aga jaa, hea kook on. Tehke ka!