January 2010

Päriselu on hea

Ma ei tea, kuidas see võimalik on, aga täna koju jõudes olin ma veel rohkem väsinud kui eile 😀 Kooserdasime terve päeva mööda Oxford Streeti erinevate poodide maternity sectioneid ja natuke mujal ka. Ostsin isegi endale seekord midagi – ühe käisteta sooniktopi ja suured ägedad kõrvarõngad. Kui viitsiks, paneks pildi, aga olen liiga väsinud ja laisk selle tegemiseks.

No ja Kessu ja Tauno jõudsid kohale! Nii et ülejäänud õhtu on siin igasugustel toredatel ja rõvedatel teemadel juttu räägitud ja õlut joodud. Mh, jah, kes jõi, kes mitte 😛

Ega siit vist enne esmaspäeva korralikumat juttu oodata polegi, järgmiseks kolmeks päevaks on suured plaanid. Või no hea küll, kui ma laupäeva hommikul loomaaeda kaasa minna ei viitsi, siis ehk saan nats hinge tõmmata.

Aga muidu… Eks ma jõudumööda jätan ikka elumärke, kasvõi natukenegi.

Küünte lakkimine on nagu jalgrattasõit

[ettevaatust, tibijutt 😛 ]

Kunagi keskkooli ja ülikooli ajal olin ma kõva küüntelakkija. Aga siis tuli tööinimese raske põli – ja kui sul on vaja iga päev arvutuid kaubakaste lahti kakkuda või sada korda päevas piimavahustamise kannude ja lappidega vee all lobistada, siis jääb selline hobi paraku tagaplaanile. Oleks ma kontoritibi olnud, oleks muidugi hoopis teine asi 😛

Igatahes… Viimased viis aastat on mu sõrmeküünte lakkimise sagedus olnud ehk korra poole aasta jooksul (sest no varbaküüned on lahtise kinga perioodil alati punased). Viimati näiteks olid mul küüned lakitud pulmas ja sedagi tegi Kats.

Aga kuidagiviisi juhtus nii, et mu küüned kasvasid kogemata üpris pikaks (võib-olla on selles oma osa küüneõlil, mille kunagi ostsin ja otsustasin nüüd lõpuks ära kasutada, et tast lahti saada, enne kui halvaks läheb). Mu küüned on sellise lollaka ebasümmeetrilise kujuga, et läbipaistmatu lakiga lakkimiseks peab laskma nad kõigepealt päris pikaks kasvada ja siis valge osa niiviisi väärakalt ära viilima, et küüne lõppkuju jääks sümmeetriline. Need, kel enda ebasümmeetrilised küüned on, saavad aru, mis ma mõtlen 😛

No ja täna ma siis viilisin. Laenasin naabrinaise käest aluslakki, sest enda oma ununes Eestisse, ning otsisin sahtlipõhjast üles punase küünelaki. Alguses käsi värises, aga viimase kihi ajaks olin juba vana proff. Mõned oskused ei unune 🙂

Päris veider on nüüd olla. Pole kohe harjunud!

EDIT: Note to self – kui sulle tundub, et küünelakk on nii hea, et üks kiht katab piisavalt, siis oleks soovitav uuesti vaadata – KORRALIKUS valguses 😛 ENNE, kui sa kattelakk peal, kogu kupatus juba mõnda aega kuivanud ja õhtu hiline. Päris lõbusalt laigulise tulemuse avastasin just 😀

EDIT 2: Kui lakkimise lõpetasin, olid kõik küüned ilusad siledad, aga praegu vaatan, et pisikesed mullid on tekkinud. Tuttav ja tüütu probleem. Googeldasin natuke, siinsetes kommentaarides on võimalikud põhjused ja lahendused kõige asjalikumad. Ma kohe tunnen, kuidas tahaks jälle lakkida ja katsetada – kui küünte juhuslikult pikaks kasvamise fenomen jätkub, investeerin organic lakkidesse (näiteks mõnda siin soovitatud sarja) ja möksin mõnuga. Kuna mul endal on hetkel ainult üks piisavalt vedel lakk, mille suvel Kaidilt sain, mis on küll ilus punane, aga nats liiga tume, siis tuleks nagunii uusi osta, eriti korralik aluslakk. No ja ma olen endale lubanud, et igasugused kehahooldusvahendid ja iluvidinad tulevad edaspidi ökod. Põnev, põnev 😛

Uus lemmikjogurt!

Eestis on mu lemmikjogurt Tere Helluse sarja rabarberi-kaera jogurt (Mumuu kiivi-tikri jogurt on teisel kohal 😛 ). Siinmaal on jogurtid reeglina jube igavad, vähemalt need 400 g potsikud (ja liitrist pole üldse muud kui maitsestamata) – väikeste ost on mõttetu raharaisk, neist ei saa maitsetki suhu. Onkenil on üks rabarberijogurt, paraku on see vaniljega, mis rikub maitse täielikult, nii et seni olen pidanud leppima mittemidagiütleva virsikujogurtiga. Täna avastasin Sainsbury’st Rachel’si rabarberijogurti. Lihtsalt jumalik! ma ei osta enam kunagi midagi muud 😛 Mahe kah veel!

jogurt

Ainus häda on nüüd selles, et kuna õeke poes ei vihjanud, et tema ka seda jogurtit tahab, siis me enam-vähem kaklesime ainsa topsi pärast ja see on peaaegu tühi. Vaja homme jälle poodi minna ja suuremad varud osta 😀

Külastusnädal

Õeke jõudis ööl vastu teisipäeva ja lahkub ööl vastu laupäeva. Kessu ja Tauno tulevad neljapäeva õhtul ning lahkuvad pühapäeva õhtul. Tühja kohvriga Eestist tulijatena on neil au täiendada meie söögivarusid. Hapukapsast, musta leiba, tatart ja neljaviljahelbeid 😛

Käisime Vera Cruzis hommikust söömas. Seal töötav tüüp mäletab endiselt, kuidas see mulle meeldib (no sausage, no tomato, extra beans and extra mushrooms… Ja küsis, kuidas Abikaasal läheb), ehkki meie püsikliendiajad lõppesid juba märtsis 2008, pärast seda oleme sinna sattunud vaid kord paari kuu jooksul. No ja siis muidugi shoppamas – Primarkis ja mujal – õekesel oli vaja riideid, kuhu oma äkitsi suureks kasvanud kõht ära mahutada (Abikaasa sünnipäeva paiku peaks sealt üks kink välja vupsama :P). Sellised külalistega poeskäimised on alati ohtlikud, ega siis ise ei saa niisama olla. Aga vat täna sain. Ma ei ostnud endale ega isegi Plikale mitte midagi! Hea küll, tahtsin talle lillasid sukkpükse, aga tema suurust polnud.

Nii et minu arvele läksid ainult Pipsi tellitud voodilinad ja katsikukink Geily tipsile… Ja üks Big Tasty ka 😛 Kuramus, et nad mu lemmikmuffinikoha kinni panid, mul pole nüüd enam Croydonis ühtki “oma” söögikohta, kuhu tagasi kisuks.

Nüüd olen hirmus väsinud. Terve päev ringi trallida pole ikka naljaasi. Vormist väljas!

Scroll to Top