January 2010

Jabur öö

/ igapäevaelu, plika, väikelapse uni / 5 Comments

Plika ei jää viimasel ajal enam õhtuti tissi otsas magama. niisama muidugi ka mitte. Nii ta siis hängibki kauem, kuni meie ka magama läheme, meie vahel jääb siis tuttu. Aga no see ei juhtu kunagi kell üheksa, eks. Ma küll noil päevil väga kaua üleval ei ole, üksteist on enamasti tagumine aeg, mil ära vajun, pigem isegi varem.

Eile hommikul magas Plika poole üheteistkümneni, lõunaund neljast poole kuueni. Ebanormaalne, eks. Õhtul jäi üldse ilma tissita magama, ka mingi poole üheteistkümne paiku vist.

Mina ärkasin miskipärast öösel kell pool neli üles ja ei saanud enam magada, vahtisin poolteist tundi lakke. Viie paiku jäin lõpuks mõnusalt uniseks. Veerand kuus hakkas Plika jorisema. Saatsin Abikaasa temaga tegelema, sest tahtsin ise lõpuks ometi nats puhata. Plika nuttis nii kõvasti, et Abikaasa pidi ta üles ajama. Istusid siis kell pool kuus kahekesi arvutis 😀

Mina ei saanud ikka mitu tundi magama jääda, suigatasin ja tukkusin seal kuidagi. Abikaasal õnnestus Plika pool kaheksa uuesti magama saada, ise ta vist ongi veerand kuuest saati üleval…

Päriselt magada sain ma pärast poole neljast ärkamist… No ütleme tunnikese hommikul. Ja nägin rõvedaid unenägusid.

Ei tea, mis värk siis nüüd on 😀 Ega ma väga ei kurda, pole põhjust eeldada, et see väga korduma hakkaks.

Plika graafik tuleks muidugi korda saada… Aga no mis ma teen, kui talle ei meeldi õhtuti üksi magama jääda. Ja no TEGELIKULT pole mul ka midagi selle vastu, kui mina hommikul enne teda ärkan, nii et saan kõigepealt rahus oma asjadega tegeleda ja alles siis talle putru keeta. Oh jah.

Aga mis selle teemaga on, et aju toodab kasvuhormooni õhtul kümnest öösel kaheni? Vaevalt et aju midagi ajavahedest teab. Kas ma siis peaks eeldama, et ta toodab seda Eesti aja järgi? Sel juhul on küll halvasti 😛

EDIT viis minutit hiljem: ja see unimüts ärkas lõpuks üles 🙂

Miks Eestis on hea (ja mitte nii hea)

/ eesti, rõõm / Leave a Comment

Liine kirjutas nii ilusasti ja mina olen kahe käega poolt.

Heakene küll, negatiivse poole pealt ma pean siiski lisaks ära mainima veel selle, et kuigi ma armastan nelja aastaaega, võiks porist aega siiski vähem olla 😛 Ja teine asi, mis Eestis veel nirusti on, on igasuguste asjade valik ja hind… Aga no Liinel on positiivset nii palju rohkem, et ega minu öeldu suurt muuda. Ja positiivse poole pealt lisaksin juurde, et esimeses punktis  tooks ma veel eraldi välja sõbrad ja pere, nemad on ju ka kõik põhiliselt Eestis.

Eesti rokib. Londonis on ajutiselt väga mõnus, aga püsivalt ma oma elu siin ette ei kujuta. Meie lastest kasvavad ikka eestlased 🙂

(kuna see pilt oli nii ilus, aga täielikult nägin seda ainult Google Readeris, Liine enda blogis on pool puudu, siis mõtlesin, et panen siia ka. Loodetavasti Delfi ei kaota seda varsti ära, nii et vaid punane rist alles jääb)

Pisarakook? Tehtud!

/ kööginurk / 5 Comments

CIMG9286

Et kõik ausalt ära rääkida, pean ma alustama sellest, et Marise vanaema on kõige süüdi. Tema seda kooki kogu aeg tegi ja mina olen põhikoolist saati tõeline fänn olnud. Vahepeal möödusid pikad aastad ilma tükikesegi pisarakoogita, võib suisa öelda, et unustasin selle olemasolu… Kuni eelmise aasta kevadel onu juubelil jälle maitse suhu sain.

No ja nüüd tuli paar päeva tagasi kook miskipärast meelde ja isu oli nii suur, et otsustasin ise ära proovida. Netis on hirmpalju erinevaid retsepte, lõpuks kasutasin peamiselt seda, veidike seda (temperatuur tundus kohasem) ja siit panin kõrva taha, et õunad aitavad liigset magusust tasakaalustada.

Tegelikult olin juba ära otsustanud, et teen Muti paljukiidetud Pariisi õunakooki, küsisin talt veel MSNis täiendavaid instruktsioone ja puha… Aga siis vaatasin, et minu suure plaadi jaoks läheks sama pööraselt palju mune, kui pisarakoogi jaoks ja otsustasin siiski härjast sarvil haarata ning kohe ära proovida… Pariisi õunakook on nüüd nimekirjas järgmine 😛

Te oleksite pidanud kuulma seda vandumist, kui ma üritasin kaheksat munavalget suhruga kõvaks vahuks saada. Mul nimelt ei olnud mikserit. Vispli Abikaasa mulle tõi, nii ma siis vaheldumisi raputasin purki (teate küll, vahukoort annab jubehästi nii teha) ja vispeldasin. Käelihased said ikka KÕVASTI vatti. Ja pärast 20 minutit oli see vaht ikka suhteliselt vedel, kõvast kaugel. Samas päris laiali ta plaadil ei vajunud, pidin ikka lusikaga nats kaasa aitama. Ja välimus jäi ilus. aga oleks vist pidanud kõvem olema… Üldiselt maitses kook väga hea, aga ei olnud selle pisarakoogi maitsega, mida mina mäletan. Õunad olid siiski harjumatud. Kui ma olin koogi ahju pannud, ärkas Maris ka ellu ja andis mulle lõpuks MSNis oma vanaema retsepti. Eks järgmisena katsetan seda – aga mitte enne, kui Eestis käidud ja mikser olemas 😉

CIMG9296

Ma tavaliselt ei viitsi retsepte blogisse ümber kirjutada, aga kuna ma seekord miksisin erinevaid, siis panen oma variandi ka. Nood lingitud olid mu meelest kohati tarbetult keeruliseks aetud.

Põhi:
200 g võid
2 dl suhkrut
8 munakollast
4 dl jahu
1 tl küpsetuspulbrit

Vahele soovi korral õunaviile, marju, kohupiima vms

Kate:
8 munavalget
2,5 dl suhkrut

Vahusta munakollased, sulatatud toasoe või ja suhkur, lisa küpsetuspulbriga segatud jahu, mätsi taigen ahjuplaadile (märgade kätega, eks), soovi korral sellele oma valitud täidis ja küpseta 175 kraadi juures 20-25 minutit. Vahusta munavalged ja suhkur kõvaks vahuks, määri see koogile ning küpseta veel 10-15 minutit, kuni pealt kuldseks läheb. Pane kook jahtuma jahedasse tuuletõmbeta ruumi, siis tulevad pisarad ka (no selle tuuletõmbe kohta lugesin kuskilt, äkki on tõsi, mina panin koogi näiteks külmkappi, kui nats jahtunud oli 😛 ).

Kaneeli ma kusjuures õuntele ei pannud – see on kõigi muude õunakookide puhul must be, aga pisarakoogi sisse tundus kuidagi sobimatu.

Hiljem tuli muidugi välja, et koogiteoga sai mitut asja tähistada. Naabrimees sai nimelt just uue fancy töö ja Pips edukalt eksamitega ühele poole. Naabrid kiitsid koogi heaks, Pips peab paraku üle interneti vesistama. Aga ma armastan sind sellegipoolest ja mõtetes on see kook ka sinule 😛

Ahjaa… Ma panen siia Marise vanaema retsepti ka, et järgmine kord oleks hea võtta:

Põhi:
7 munakollast
1 klaas suhkrut
1 pk hapukoort (250g ilmselt)
2 klaasi jahu
1 tl küpsetuspulbrit

Kate:
7 munavalget
1 klaas suhkrut

Et siis või asemel hapukoor, hmm. Ehk on või hoopis välja ununenud, pean uurima. Ja õunad ma lõikaks suisa tükkideks, mitte viiludeks. Ja vaht kõvaks… Ja no eks näis 😀

Akadeemiline uitmõte

/ õppimine/intelligentsus, ülikool / 4 Comments

Kuna ma olen lugenud viimasel ajal mitmeid blogisid, kus on muuhulgas olnud juttu ka ülikooliõpingutest ja sellega kaasnevast, rääkinud mitmete sessi “nautivate” magistrantidega ning kuna mul on liiga hästi meeles oma ülikooliaegsed piinad, tekkis üks küsimus.

Kui palju teadust saab tegelikult tehtud nii, et inimene, kes seda teeb, ka TEAB, mida ta täpselt teeb? Liiga palju olen kuulnud arvututest erinevatest allikatest, kuidas läbi häda (ja näiteks alkoholi abiga) on kokku keeratud miskine keeruline jama, millest ise üldse aru ei saa, aga mida kõrgemad ja tähtsamad hullunult kiidavad.

Et teoreetiliselt peaks hakkama mingist hetkest ju kõigest ARU ka saama?

Scroll to Top