February 2010

Uskumatu, aga tõsi – FB võtab tõesti üle

/ virtuaalelu / 7 Comments

Ma olen olnud teatavasti kogu aeg kindel Facebooki vastane ja Orkuti pooldaja. Kuna FBs on aga palju Londoni tuttavaid, olen alati ka sellel silma peal hoidnud. No ja sellest ajast saadik, kui mulle õpetati, et see ongi tõepoolest nii lihtne igasugu idiootsete mängudega seotut news feedist ja requestidest ühe klikiga igaveseks ära kaotada, muutus FB äkitselt täiesti talutavaks ja… Huvitavaks!

Ma olen isegi FB välimusega ära harjunud, nüüd tundub see mulle täiesti loogiline ja mõnusalt rahulik – miski ei kriibi silma. Ja FBs on rohkem elu – inimesed avaldavad seal arvamust, kogu aeg on midagi lugeda. Orkutis on see kõik võrdlemisi piiratud – käin sealt vaid fotosid vaatamas, muidu elu seisab. Üks kindel asi FB kasuks – kui Orkuti updates näitab ainult sõbralisti uuendusi, siis FB news feedis on näha ka kõik noil lehtedel toimuv, mille fänn sa oled. Võrdluseks Orkuti kommuunid, mida mul ei ole kunagi meeles vaadata, nii et kui seal ka midagi asjalikku on, näen seda reeglina alles kuid või aastaid hiljem 😛

Orkuti fotoalbumid meeldivad mulle puhtalt välimuse põhjal rohkem… Aga ega eriti vahet pole. Seda enam, et minu meelest on ainult aja küsimus, millal Orkuti vana versioon ära kaotatakse – uus ei kannata mingit kriitikat. Kui see vaikimisi peale sunnitakse, siis login Orkutisse sisse ilmselt umbes kord nädalas. Paneks täitsa kinni, aga hetkel on seal veel liiga palju inimesi, keda FB-s pole… Nii et konto las olla esialgu alles. Aga eriti aega ma enam Orkutis küll ei veeda ja midagi uuendada ka ei viitsi.

Ega ma FBski tunde ei passi, igal juhul on seal rohkem lugemist. Kui igav on, piilun ikka sinna.

Ma ausõna poleks uskunud, et nii läheb, aga selline see elu kord juba on. Üleüldiselt suhtlusportaalide kui selliste idee mulle igatahes väga meeldib – hea võimalus kõigiga vajaduse korral ühendust saada. See, kui palju seal igapäevaselt aega veeta, on ju täiesti vabatahtlik.

Üks selline hommik iga päev, palun!

/ plika, rõõm, väikelapse uni / 7 Comments

Tavaliselt magan ma hommikul nii kaua, kuni Abikaasa tööle läheb – Plika ärkab vahel varem, vahel koos minuga, väga harva hiljem.

Täna läks mul pärast Abikaasa äratuskella ja WC-s käimist uni ära, nii et tõusin kaheksast üles. Poole tunniga oli eilne läbu koristatud ja võisin arvuti taha istuda.

Tund hiljem kuulsin magamistoa ukse kriuksumist ning häälekest, mis kutsus: “Emme!”

Plika on viimasel ajal unedest pigem nutuga ärganud ja hommikuti rahutult maganud. Täna ei teinud ta äratuskella peale piuksugi, magas õndsalt poole kümneni.

Sellepärast mulle ei meeldigi Plikat võrekasse magama panna, sealt ei saa ta ise välja. Need hetked, kui ta ärkab hiirvaikselt, ronib ise voodilt maha ja tatsab siia tuppa, on lihtsalt nii ägedad, ma ei tahaks neist kuidagi loobuda. Nii ongi, et kõik lõunauned magab Plika suures voodis (kuhu mul on teatavasti ka lihtsam teda magama panna) ja viimasel ajal tihti ööuned ka täies ulatuses meiega koos.

Vahepeal ei olnud temaga koos magamine üldse tore, ta siples nii, et meie ei saanud korralikult teki all olla ja võttis liiga palju ruumi. Aga nüüd on kuidagi parem, ma ei teagi miks. Tekk on suur, endal pikkade käistega pluus seljas, külm ei hakka… Ja ta on nii nunnu!

Nagunii peab magamiskorraldust varsti jälle muutma ja Plika eraldi toas magama harjutama – juba mõnda aega enne seda, kui teine sünnib, et tal ei tuleks välja tõrjumise tunnet (seda ma parem praegu ei mõtle, kuhu me ta magama paneme, et saaks samas ise õhtuti rahus kauem omi asju teha ja mis saab siis, kui oleme kaks kuud Eestis ja peame ikka kõik koos ühes toas hakkama saama) – peaks talle vist lihtsalt selliste kõrgemate äärtega voodi muretsema… Ega ma ei tea ka, kas see sobiks, äkki kitsama voodi puhul keeraks ennast kõrgematest äärtest ka üle. 160 cm voodi keskele võin teda igatahes julgelt magama panna, ei kuku maha 🙂

Oih

/ igapäevaelu, rõõm, seltsielu / 1 Comment

Ma pole siia juba kolm päeva miskit kirjutanud! Ise ei saanud arugi, et aeg nii kiirelt läheb.

Nädalavahetus oli mõnus. Eilne päev möödus tubaselt Gilmore Girlsi maratoni ja pideva söömisega. Täna seevastu ärkasin vara, koristasin, tegin naabrinaisele juubelitorti, käisime all kartulisalatit nosimas ja siis võtsin taaskord ette pooleteisttunnise teekonna põhja Evely juurde, et naistega käsitööd teha.

Seekord olid peale meie – kolme Eesti tšiki – kohal veel Evely mehe vanaema ja üks UK tšikk, Iirise kõhutantsuõpilane. Väga äge on brittidega suhelda, teise põlvkonnaga ka muidugi. Kohe huvitavam! Muuhulgas tuli näiteks välja, et siinmaal seisneb terminite city ja town vahe selles, et citys peab olema katedraal.

Muidu heegeldasin usinalt Iirise vannitoavaipa ja hävitasin järjepidevalt snäkke. Raseda naise teema, noh. Hästi tore oli, taas kord. Ootan järgmist 🙂

Aga nüüd on supp ja Gilmore Girlsi kolmas hooaeg. Ma olin seda mitu korda järjest otsast alustanud, aga ei jõudnud kordagi teise hooaja algusest kaugemale – nüüd on juba mõnda aega huvitav, pooled asjad ununenud, põnevust jagub. Ülikooliaastad saavad muidugi kõige ägedamad olema 😛 Vaatamist veel nädalateks.

PS. Arvuti jõudsin täna esimest korda sisse lülitada alles õhtul kell kaheksa!

Huvitav tähelepanek

/ plika, väikelapse uni / 2 Comments

Abikaasa pani Plikat magama. Tükk aega niheles ja virises ja jorises oma voodis, vahetas muudkui asendeid, kuidagi ei sobinud, magama ei jäänud. Siis pani Abikaasa talle padja voodisse. Magas minutiga.

Hmm. Kas padi võiks olla saladus? Suur tüdruk ju juba, ehk tundis tõesti pea toetamise võimalusest puudust…

Tibirõõmud ja isud

/ edevuse laat, rasedus / 3 Comments

Rimmeli Wear Maxx, mis lubaduste järgi kuni kümme päeva kestab, sai kahekordse kihi ning alus- ja pealislakita tõepoolest viis päeva hakkama (ja nende päevade sisse mahtus ka kogu meie pere nõude- ning ühe tegelinski pidev tagumendi pesu). Olen rahul 😛 Ükski küüs pole ära murdunud, nii et lakkisin uuesti.

Abikaasa teatas täna, et ma võiks juba ära sünnitada – tal olevat mu isudest kõrini. Ma ei mäletagi, mitu päeva ma pannkooke norima pidin – need on tavaliselt nädalavahetuse hommikute teema, siis on mässamise viitsimist rohkem. Aga täna õnnestus mul need igatahes välja kaubelda, PÄRAST kukeseene-kartulikotlette (see oli õnneks tema idee, neid ma lunima ei pidanud) 😛 Ainult jäätist ei olnud ta miskipärast nõus õhtul ostma minema, nii et kokteil jäi tegemata. Avastasin, et jääkuubikud maitsevad ka päris head – igatahes paremini kui endine suurim lemmik virsikumahl, see on vastikult lääge!

Tahaks kodust õunamahla… Sellist, mis on hapudest õuntest tehtud. Poest saab muidu täitsa vanaema mahla maitsega variante, aga kõik on arusaadavalt magusatest õunest. Damn! 😛 Peaks äkki sidrunit sisse pigistama…

Kapis seisavad seaprae jäänused, keegi EI TAHA. Seapraadi! Shock! Horror! Ja tänase kuupäevaga kana oli ka halvaks läinud (nojah, ma ei tahtnud seda nagunii). Seevastu isutab hoopis supi järele. Eile oli miskine frikadellisupilaadne asi, täitsa hea… Aga kõige rohkem tahaks seljankat. Abikaasa teeb oi kui head seljankat 😛

Muidu elatun peamiselt röstleivast võiga. Nii Kessu ja Tauno toodu küll eriti kaua vastu ei pea. Eestist tagasi tulles saab kohver jälle leiba täis olema…

Scroll to Top