Veel üks pisike plikatirts on siin ilmas juures – juba kolmas sel aastal (ja enne neid oli veel üks poiss kah 😛 ). Nüüd on väikene vahe sees, siis peaks Abikaasa sünnipäeva paiku õe poisipõnn ennast välja uuristama, no ja siis juba ootan augustit. Loodetavasti tuleb seekord poiss, me igal juhul kutsume teda juba nimepidi 😛
Mh, seekord anti suht vilets pilt, aga no mingit aimu ikka saab, eks. Hängib seal selili, pea on paremal, käe piirjooni aimab hea tahtmise kõrval ka. oi, kuidas ta siputas 🙂
Et kõik ausalt ära rääkida, pean ma ilmselt alustama sellest, kuidas me Abikaasaga juba Plika ootamise ajal enesekindlate lapsekasvatusest veel mitte midagi teadvate tulevaste vanematena arutasime, et kui esimesega hästi läheb, siis oleks äge, kui teine varsti järele tuleks – oleks hea koos kasvada. No aga me muidugi andsime endale aru, et eks mõtleme siis uuesti, kui esimene päriselt käes on ja me temaga tegelema peame.
Teatavasti on Plika olnud väiksest peale väga viisakas laps, kes meile ühtki suuremat häda ega pikemaid unetuid perioode pole põhjustanud. Tundus, et teine võiks tulla küll. Aga no me lubasime uuesti mõelda, kui Plika ringi nihverdama hakkab, sest ühe mitte paigalt liikuda oskava lapsega pole ju ka mingit häda suuri asju ette kujutada.
Mida vanemaks Plika sai, seda ägedamaks ta läks. Lisaks jäid mitmed tuttavad rasedaks ja ajasid hirmsa suure kõhu isu peale. Nii me siis leidsimegi, et plaanid pole kuidagiviisi muutunud.
Seekord tahtsime suvelast. Mõtlesime, et ootame viisakalt pulmadeni ja anname siis rohelise tee. Lõpuks läks nii, et kui viimane tabletileht augusti algul otsa sai, siis uusi osta ei viitsinudki – mõtlesime, et läheb nii kuis läheb.
Aga ma ju tissitasin, nii et polnud päevi ega midagi. Lootsin, et eks need mingi hetk ikka hakkavad, samas olin valmis vajadusel ka tissitamise täiesti lõpetama. Oktoobri alguses tulidki päevad – rõõm kui suur. Novembri alguses enam mitte – põnevus kui suur. Aga test oli negatiivne. Tegin novembri teises pooles enne suuremat veinijoomist igaks juhuks teise testi, mis oli samuti negatiivne, ning leppisin mõttega, et suvelast meil siiski tulla ei jõua. Et ju siis tissitamine on ikka takistuseks. Et kui nüüd paari kuu jooksul üldse päevi ei tule, siis lõpetan täiesti ära (sellepärast ka nood öised korrad ära võõrutatud sai, eks).
Aga siis ühel pühapäeval detsembri keskel, kui ma olin veetnud mõnusa päeva tšikkidega käsitööd tehes ja hõõgveini lürpides, tundsin koduteel bussis, et süda on kergelt paha. Ja hakkasin mõtlema, et seda oleks nagu varem ka olnud. Kuna kaksikpaki teine test oli kodus alles, mõtlesin selle igaks juhuks ära teha. Ja ennäe – kaks triipu!
Arvutasin oma ainsate päevade ja viimase negatiivse testi põhjal välja umbkaudse vahemiku, millal tähtaeg olla võiks – oli vist 12. juuli ja 26. augusti vahel. Aga sisetunne ütles augusti esimene pool.
Siinmaal teatavasti enne 12. nädalat UHd ei tehta, aga mina tahtsin kangesti juba varem teada, et kõik on ikka korras. Seega ma perearstile negatiivseid teste ei maininud, ainult päevi – ja selle järgi sain UH aja juba jaanuari algusesse. Seal vaatas üks kõigepealt kõhu pealt tükk aega ja väitis siis, et mina küll rase pole. Üritasin seletada, et jajah, ma ise arvan ka, et on vähem, ta eriti ei kuulanud. Siis tuli teine, leidis kõhu pealt täpikese üles ja vaatas vaginaalsega täpsemalt. Süda lõi ilusti ja tähtajaks sai 11. august.
Otsustasin, et ma ootan seekord normaalsete inimeste kombel 12. nädala UH ära, enne kui kõigile kuulutama hakkan, aga pere ja enamik minu sõpru said ikka suht kohe teada, ei suutnud seda suurt rõõmu ju täitsa endale hoida. Tagantjärele mõtlen, et oleks võinud sama hästi ka blogis kohe alguses kõik ära rääkida – kui ma oleks täna midagi negatiivset teada saanud, oleks selle siin nagunii välja plartsatanud, nii et mis vahet seal on… Ja terve jaanuarikuu pidin rääkima kõigest muust, kui meeles mõlkus enamasti vaid see, kuidas kogu aeg tahaks magada ja pidevalt on süda paha 😀
Õnneks oli meil detsembri lõpus päris pikalt puhkus, Abikaasa läks ju tööle tagasi alles 4. jaanuaril – nii et ma sain kõige kriitilisema aja rahulikult võtta. Magasingi iga päev ja olin üleüldiselt laiskus kuubis. Kui Plika ootamise ajal läks mul süda pahaks õhtupoolikuti pärast töölt koju jõudmist, siis seekord enamasti juba kuskil lõuna paiku. Mitte kunagi nii pahaks, et tahaks oksendada, seda tunnet ma ei tea… Aga sihuke pisike pidev vastik keeramine, mis võttis igasuguse tegutsemistahte ära. Ja selle vastu aitas mingil määral ainult pidev õunte söömine – mina, kes ma muidu kuigi suur õunasõber pole, tellisin neid ikka kolme kilo kaupa. Muud puuviljad jätsid enamikus külmaks, näiteks mandariine ei tahtnud miski hetk nähagi.
Kui jaanuari lõpu poole olemine veidi paremaks läks ja ma siin kaks päeva koristasin ning sättisin, oli kergendus tohutu. Ma olin juba ära unustanud selle tunde, kui viitsisin teha midagi, mida just hädasti ei pidanud – arvasin, et olengi järsku laisaks värdjaks muutunud. Õnneks oli see siiski mööduv – peab meeles pidama, siis järgmise ajal ehk ei tunne süümekaid 😛
Täna oli lõpuks kauaoodatud UH, kuklavoldi mõõtmine. Kõik on korras, riskid väga madalad – mida muud sealt oodata oligi 🙂
Seekord siis VÄGA oodatud ja plaanitud. Suisa nii hästi, et tähtaeg on minu jaoks suve sümpaatseima tähtkuju lõvi keskpaigas 😛
Ahjaa, tissitamise lõpetasin täitsa ära, 18. jaanuaril sai viimast korda. Tundsin, et ei viitsi enam, sest see oli Plika jaoks vaid otseselt magamisega seostuv tegevus ja ma läksin närvi, sest ta ei tundunud kunagi lõpetavat. Ja kui juba närvi minna, siis pole enam ilmselgelt mõtet – aasta ja kaks kuud ju sai, piisas küll 🙂 Kusjuures lõpetamine läks täiesti valutult – paar hommikut kaissu tõstes sirutas käe rinna poole ja ütles aitäh, aga siis lihtsalt silitasin selga ja ütlesin, et maga edasi. Ei läinud rinnad valusaks, ei olnud laps viril. Enam ei ilmuta mingit märki, et veel tahaks.
—
Kui siia kolimise variant tekkis, rääkisime nii Abikaasa ülemustele kui meie korteriomanikule kohe ära, mis plaanid meil on ja et kui teine laps otsustab tulla, kolime tema sünniks Eestisse tagasi. Praegu aga tundub, et päriselt tagasi kolida vist siiski ei julge – majandusseis on liiga s*tt, Abikaasa istuks ilmselt jälle tükk aega tööta. Miinimumpalga peale pole mõtet tulla ka, siis pigem juba siin…
Oeh. Ma ausalt koliks suvel hea meelega tagasi. Kahe lapsega oleks Eestis palju kergem, perekond ja sõbrad, tugivõrgustik… Aga nüüd on mul Plikaga kogemust, küll saan ka siin hakkama. Nii et tuleme vast umbes kuu enne Eestisse ja umbes kuu pärast sündi siia tagasi.
Kui keegi kindlustaks Abikaasale vähemalt 10k palgaga normaalse töö, siis koliks küll kohe suvel ja päriselt, aga see on enam kui ebatõenäoline. Ega siin ju halb pole, okei on… Lihtsalt Eestis oleks parem 🙂 Aga mis seal ikka hädaldada, võtame olukorrast parima!
Mõned inimesed on meie tagasi kolimise edasilükkumise peale vihjanud, et nüüd jäätegi nagunii sinna, selle peale ma saan kohe vihaseks. Ma TÕESTI ei kujuta oma elu siin püsivalt ette, see kõik on ajutine. Praegu on juba nii mitu kuud oldud, et mõningal määral on isegi ära tüütanud, Eesti-igatsus on peal. Aga eks see ole ilmast ka, küll tuju läheb kevadel helgemaks. ja loodame, et Eestis läheb ikka ka seis varsti paremaks. Äkki läheb isegi sügiseks? Ei tea, nii kiiresti vist mitte…
—
Ma ei karda miskipärast üldse selle pärast, kuidas me kahe nii väikse lapsega hakkama saame – abitu vastsündinu ja iseteadlik ei-püsi-pudeliski-paigal-EI-TAHA!-kahene, juhhei 😛 Kuna Plika on nii hea laps ja Abikaasa nii hea isa, siis on mul praegu energiat ja aega küll ja veel, jõuab rohkem teha. Muidugi, ma olen vahel sellegipoolest kannatamatu, kui Plika parasjagu viriseb, aga ma olengi loomu poolest kannatamatu – ei usu, et see aastatega väga palju muutub. Ma olen kindel, et mida rohkem vaja teha on, seda rohkem ka jõuab. Olgu olukord kuitahes keeruline, kõigega harjub ja kohaneb. Arvan, et me saame väga hästi hakkama. See vist ongi see nooruse süüdimatu optimism? 🙂
Ma suudan juba mõnda aega Plikat probleemideta magama panna – pole enam vaja ei tissi ega kärus loksumist. Lõuna ajal on isegi lihtsam – sobival kellaajal (täna näiteks veidi peale üht) läheme magamistuppa, tõmban kardinad akende ette, nii et on piisavalt hämar ja heidame koos suurde voodisse. Kui ta on eriti väsinud, siis paneb silmad kohe kinni ja rohkem polegi vaja… Enamasti võtan ta kaissu ja laulan. Täna näiteks vigises alguses, aga kaisust välja ei roninud ja esimese salmi lõpuks (hm, ma ainult üht oskangi – teate, see “uinu mu kallis lapsuke hällis”) magas nagu inglike.
Õhtuti on vahel veidi rohkem jauramist ja viginat, aga üldiselt jääb suht okeilt (laupäeva õhtu oli erand!). Ööseks tõstame enamasti oma voodisse ja kui hommikul viriseb, siis kaissu. Täna öösel ei viitsinud teda oma voodisse tõstagi, oli kaisus ja nunnu.
Suures voodis on teda selles mõttes mugavam magama panna, et siis me saame ise lähedal olla – lähedus aitab. Lõuna ajal läheb nii palju kiiremini ja valutumalt – kui ma ta kohe oma voodisse tõstaks, ei saaks ta kaisus olla ja viriseks kauem. Pluss sellel voodil on vastikult kitsad pulgad, nii et oma kätt nende vahelt läbi panna (patsutamiseks ja silitamiseks) on ebamugav ja tegutsemisvabadus piiratud. Õhtuti jääb vahel kohe oma voodisse ka – siis, kui suurest voodist välja ronida tahab 😛 Eks peab hakkama teda aegamisi rohkem oma voodis ja iseseisvalt magama jääma harjutama, aga progress on siiski nähtav ja praegu olen igati rahul.
Teine tähelepanek: Plikast on saanud trukivaenlane. Täpsemalt kisub ta need kõik lahti KOHE, kui ma midagi kinni saan. Hea küll, bodydega on ok, neid trukke (veel) ei kisu. Aga tudukombe või näiteks traksipüksid, mille jalgevahe on kogu ulatuses trukkidega… No pole üldse mõtet kinni pannagi, kohe kisub kõik lahti. Ma siis ei panegi, käib pükste asemel “seelikuga”. Tüütu igatahes. Kas on lootust, et see millalgi üle läheb? Pean talle just uusi tudukombesid ostma, enamik neist on ju trukkidega. Eelistaksin eBayd, see seab valikule piirangud, eriti kui soovin peale trukitu oleku veel midagi nunnut 😛
Leidsin just Plika sokid prügikastist.
Plusspunkt mulle selle eest, et ma kohe sealt otsima läksin, kui Plika paljaid jalgu nägin. Kui sokke esmapilgul mujal ei paistnud, tundus see kasutatud pabertaskurätt, mis Plika mulle minut varem toonud oli, suure ja karjuva vihjena. Nii võib minust veel detektiiv saada!
Mainisin, et ostsime My Village’ist kolm purki moosi, kuna kodused moosivarud olid just paar päeva tagasi lõplikult otsa saanud ja kui Plika oma putru järele jätab, siis mina seda ometi ilma moosita ei söö 😛 Meie valik tundus ülimalt ahvatlev: ploom, mustikas ja traditsiooniline vaarikas. Paraku pidin aga pettuma.
Vanaema ploomimoos oli jumalik! Aga see… Mittemidagiütlev. Söödav, suvaline, magus võie.
Mustikamoos maitses nagu mustsõstramoos, mis ei maitse mulle üldse, pole kunagi maitsenud. Mul puuduvad igasugused mälestused selle koha pealt, kas ma üldse kunagi varem (paremat) mustikamoosi saanud olen – äkki polegi ja lihtsalt eeldasin, et maitseb sama hästi kui mustikad ise.
Nii juhtuski, et vaarikamoos, mis sai võetud rohkem igaks juhuks, on ainus, mis neist kolmest mulle tõeliselt maitseb, ehkki pole vähimatki kahtlust, et söödud saavad kõik.
Üks moosine mälestus tuli selle peale meelde – kunagi algklassides oli meil klassiõhtu, kus igaüks võttis kaasa purgi moosi, neile pandi siis numbrid külge ja me kõik sõime moosisaiu ja hindasime mooside headust. Minul oli toona kaasas vanaema tehtud kreegimoos ja ma olin hämmingus, et jõudnud sellega pingereas kuskile 😀 Minu meelest oli see samuti jumalik. Aga no aukirjad said ikka traditsioonilised maasika- ja vaarikamoosid.
Ma olen vist suhteline moosisnoob. Maasikas ja vaarikas on väga head – eriti toormoosina, sügavkülmast, aga ka keedetud kujul. Vanaema (pole oluline, kelle vanaema – minu, Abikaasa, Marise) tehtud ploomi-, kreegi- ja kirsimoosid on sama suured lemmikud. Õunamoos meeldib ka väga, aga samas on see kuidagi nii tavaline, et kui on valikut, valin alati mõne noist eelmistest. Õunamoosi oli meie kelder lapsepõlves alati täis, ilmselt sellepärast 🙂
Aga muud moosid mulle väga ei imponeerigi. Segumoosid võiks minu poolest üldse olemata olla, puhas maitse on parim. Sõstramoosid ei meeldi. Pirnimoosi koha pealt on eelarvamus – pirne armastan, aga moos on minu arvates magus löga. Häda on selles, et ma jällegi reaalselt ei mäleta, kas ma olen üldse kunagi pirnimoosi saanud 😀 Apelsinimarmelaad (on vist pigem selle nime all, kui moos?) ei meeldi eriti, virsiku- ja aprikoosi omad on sama söödavad nagu too viimati ostetud ploomimoos – hädaga saab söödud, koju ei ostaks.
Mulle ei meeldi liiga marmelaadised, kõva konsistentsiga moosid. Samamoodi ei meeldi mulle liiga vedelad, kompotitaolised moosid. Õige moos on vanaema moos 😛 Selline mõnus, paraja koostisega – nii, et ei jää lusikasse kinni ega tilgu, saab mõnusalt saiale või koogile määrida.
No ja ideaalis tuleb igasugune moos minu jaoks ikkagi keldrist, mitte poest. Eestis varusime ju talveks omajagu maasikat-vaarikat sügavkülma… Need sai enne äraminekut ära söödud, ära kingitud, osa jäi uutele üürnikutele. Oh jah.
Mis seal ikka. Küll mul on oma elu jooksul veel piisavalt aega moose varuda. Ehk hakkan neid kunagi isegi keetma! Hetkel tundub see muidugi väga ketserlik mõte, ma tean… Aga mul on siiski oma tulevase usinuse suhtes kõrged (ja vbla põhjendamatud) ootused 😛