Eile oli suvi
April 2010
See juhtus siiski!
See oli peaaegu kuu aega tagasi, kui ma küsisin teie käest rohelise sibula kasvatamise kohta. Ma ei mäleta, millal ma need sibulad reaalselt vette panin, ehk nädal hiljem? No ütleme kolm nädalat tagasi, päev enne sünnipäeva igatahes juba olid.
Väiksem ajas nädala-pooleteisega otsad välja, suurema suhtes olin juba peaaegu lootuse kaotanud. Sain aru küll, et nii suure mugula puhul ongi loogiline, kui kauem aega läheb, käisin teda vahepeal iga päev silitamas ja meelitamas… Ja ta saigi lõpuks hakkama!
Mul on nii hea meel 😛
Pühendusega Ülle põnnile – tital on nüüd tekk peal
Ei, ma ei kavatse hakata nüüdsest iga päev Plika lõunaune pilte üles panema, aga täna tundus veel kohane – esiteks vastuseks Ülle poisi muretsemisele, et tital on külm (vt kommentaari eelmise tudupildiga postituse all) ning teiseks võttes arvesse pildistamise asjaolusid. Nimelt väsitasin Plika täna pooleteise tunniga mänguväljakul nii ära, et ta jäi minutiga magama täpselt samasse asendisse, kuidas ta voodisse panin – ei mingit püstiajamist, loomade voodist välja viskamist ega virinat. Elagu soojad ilmad!
Vigin virtuaalelu teemal
Ei, ärge saage valesti aru, mul on endiselt väga hea tuju.
Kuna mulle aga meeldib aeg-ajalt viriseda minu jaoks täiesti asendamatu virtuaaleluga kaasaskäivate veidruste üle (nt siunasin just FB-s idiootsete gruppide à la “võin kihla vedada, et see kurk saab rohkem fänne kui Savipäts” rohkust, mille kõigiga mul pole absoluutselt muud kokkupuudet kui imestamapanevalt arvukad teated news feedis, kuidas imestavapanevalt palju inimesi nende kõigiga liitub), siis mõtlesin siin blogis võtta üles veel ühe teema, mille üle ma ikka vahel mõtisklen ja millega seoses ma ilmselt hakkan ka kohe pähe saama 😛 Et mis see minu asi on, eks – ja tegelikult polegi!
Igatahes, profiilipildid. Orkutis, FBs, MSNis, igasugu foorumites, blogides, kus iganes mujal.
Reeglina on need teatavasti võrdlemisi väikesemõõdulised.
Mulle käib rämedalt närvidele, kui sellisesse kohta pannakse näiteks oma täispikkuses või kasvõi poolest kehast pilt, nii et kokkuvõttes on tulemuseks kribu, millest nagunii midagi aru saada pole. Mulle käib närvidele, kui enda asemele pannakse lapse/mehe/lemmiklooma pilt. Veidi vähem, aga siiski üsna häirivad on ka nood, kus niigi pisikesele pildile on mahutatud nii inimene ise kui jällegi – tema mees, laps, lemmikloom, kes iganes. Mulle käib närvidele see, kui enda pildi asemele pannakse mingi täiesti lambipilt suvalisest asjast. Mulle käib närvidele isegi see, kui naised topivad sinna oma pulmapilte – hea küll, sa olid tollel päeval maailma kõige ilusam naine (kui olid, haha), aga… Mina eelistaks igal juhul midagi loomulikumat (ja ma ei mõtle sealjuures koledat, eks). Stuudios tehtud ilusad meigitud pildid – väga hea. Sinna lisaks pruutkleit ja loor (ja mees) – aargh.
Jajaa, ma saan suurepäraselt aru, et eriti anonüümsema maiguga kohtades ei taha enda nägu näidata. Sel puhul on minu meelest näiteks väga äge lahendus, mis paljudel on ka neis suhtlusportaalides, kus ollakse pärisnimega – profiilipildiks osake endast: silm, suu, kulm, juuksed, selg, mis iganes… Minul on Bloggeris näiteks harja pilt 🙂
Jajaa, ma saan suurepäraselt aru, et teil on ümberõnnelik suhe ja maailma kõige nunnum laps. Aga kas teid ennast pole selles kõiges siis üldse järele jäänud, et isegi profiilipildil saab ennast identifitseerida ainult lapse kaudu? Et teid ennast ilma meheta ei eksisteeri? Mul on ka blogis ja teistes suhtluskeskkondades pilte perekonnast, see on täiesti loomulik, nemad on minu elus kõige olulisemad. Aga nonde keskkondade profiilid… Need on ikkagi MINU omad, mitte terve mu pere omad.
Ja ehkki arvukad perefoorumid ongi kohad, kus titeteemadel lõputult pläägutada, ilma et oma asjast mitte nii huvitatud sõpru kõriauguni ära tüütama peaks, siis kas on ikka vaja tingimata profiilipildiks oma tite pilt toppida? Et kasutajate eristamine profiilipiltide järgi ikka võimalikult raskeks teha (sry, tited nii väiksel fotol ON kõik suht ühte auku)? Nett on täis ilusaid ja ägedaid (sh spetsiaalselt profiilide jaoks mõeldud) pilte, olgu need siis kasvõi täiesti suvalised looduspildid – no ausõna, ikka parem, kui sada ühesugust titte.
Mulle meeldivad head profiilipildid. Sellised, kus on näha nägu, nii et on aru saada, kes on selle näo omanik. Või mõni osa profiiliomaniku näost/kehast. või perekonna/kasutaja/ hüüdnime järgi valitud pilt mingist muust asjast – no minu puhul võiks olla näiteks tikri pilt, ühel sõbrantsil on perekonnanimeks ilusa lille nimi ja seesama lill on ka tema Orkuti profiilipildiks – lahe, miks mitte.
Pikk jutt, s*tt jutt. Ja tegelikult tõesti, see pole absoluutselt minu asi. Elan nüüd oma elu edasi ja ei lase ennast teiste valikutest häirida 😉 Aga natuke hakkas parem küll, kui selle postituse kirja sain 😀 Palun öelge, et ma pole ainus, kes nii mõtleb!
Varahommik
Veetsime eile õhtul veel poolteist tundi mänguväljakul (Abikaasa ühines pärast tööd), nii et olime koju jõudes kollektiivselt surmväsinud. Kuna meie Plikaga sõime kell neli, seejuures üsna korralikult ja sooja toitu (peaks küll olema snäkiaeg), ja Abikaasa jõudis oma töölõunani poole viiest, sai Plika õhtusöögiks kama, Abikaasa vajus koos temaga üheksast söömata magama ning mina sõin ära Plikast ülejäänud kama… Rosinatega. Enne ühtteist olin minagi voodis, ehkki korralikult magama jäämine oli vähemalt kaks tundi teadmata põhjusel häiritud.
Ärkasin kümme minutit peale kuute eriti vastiku unenäo peale. Uni oli kui peoga pühitud, nii lohutav oli magavat Plikat vaadata ja Abikaasale kaissu pugeda. Siis tuli meelde, et Abikaasa peab täna juba seitsmest ära minema (et auto enne tööd Croydonist töökojast ära tuua) ning mul on vaja enne seda veel duši alla jõuda.
Kolmveerand seitsmest olin puhas ja lõhnav. Mõtlesin küll, et ei viitsi nii vara hommikul koristama hakata, teen pigem enne võileivad ja kohvi ning naudin rahu ja vaikust, äkki Plika ärkab muidu üles… No ei saanud muudmoodi, ikka kõigepealt koristasin, sööma sain alles poole kaheksa paiku.
Nüüdseks on hommikusöök söödud (eilsega identsed võileivad ja seekord täpselt parajalt magus kohvi) ning Plika magab ikka veel. Kuulsin korra teisest toast unist häälitsust, aga nüüd on jälle vaikus, järelikult vist ei ärganud… Või mängib hiirvaikselt oma mõmmiga. Nii ehk naa ei kavatse ma sinna enne piiluda, kui ta uuesti häält teeb.
Ärgates oli väljas juba valge, aga päike polnud veel tõusnud. Sain aknast piiluda õrnroosat taevast… Päikesetõus on asi, millele ma reeglina peale ei satu 🙂
Mulle meeldib vara ärgata. Just sellistel puhkudel, kui ärkan ise, mitte sunniviisiliselt. Muidugi on alati boonuseks, kui ärkamise ajendiks oleksid vähekene meeldivamad põhjused, kui too tänane unenägu. Aga üldiselt sihukest asja kuigi tihti ei juhtu.
Linnud sädistavad akna taga… Plika vigiseb läbi une… Elu… On endiselt ilus. Tänaseks lubatakse kuni 18 kraadi sooja 🙂