11.08.2010 kell 7.47
3870 g & 53 cm
Loodetavasti on mõõdud õigesti meeles, mingit paberit veel saanud pole 😛 Kõik on suurepärases korras, eks ma varsti kirjutan sünniloo ka.
(Ja ärge minu käest küsige, miks nad poisi üleni roosasse riietasid… Varjasin nii hästi, kui sain, aga natuke mütsi jäi ikka näha 😛 )
…no sihuke pooletoobine.
Magasin kümneni, jõudsin pool kaksteist hommikusöögimõtteni, siis pidin aga tunnikese Plika probleemidega tegelema, siis kõik jälle venis… Lõpuks sain ta magama ning oma kohvi ja võileivad kätte. Ma olen kohe torssis, kui mul pole olnud oma segamatut (söögi)tunnikest.
Nüüd on natuke parem olla, täis kõht aitab alati. Saan veel rahus duši all ära käia ja siis loodetavasti “Minu Moldova” ära lõpetada, enne kui kell kuus saab. Oli plaanis täna raamatukokku kaks raamatut tagasi viia, aga oleks ju eriti peen, kui kolmandaga ka ühele poole saaks. Teised ootavad ju järjekorras…
Tegelikult polnud sellel postitusel otse loomulikult mitte mingit mõtet. Lihtsalt rahustuseks kõigile kaasaelajatele, et sünnitama mineku tunnet endiselt pole.
Ühtlasi avaldan taaskord siirast heameelt selle üle, et mind sel teemal nii vähe tüüdatud on – ja lisan juurde, et ei tasugi. Ma kohe meelega ignoreerin kõiki sellelaadseid pärimisi. Viisakas inimene on vait ja loeb blogi 😀 Pärnu haiglas on wifi – ärge muretsege, küll ma hoian teid kursis.
Aga jah, pessu nüüd.
Tavaliselt mul õhtuti unega probleeme pole, pigem vajun jala pealt. Nojah, täna tuli Plikat magama pannes mõnus uni, aga kõik asjad olid ju veel pooleli… Ja kui jälle magama jääda üritasin, oli uni läinud. Kuidas kell nii kiiresti nii palju sai, ei oskagi öelda. Igatahes siin ma nüüd istun ja passin. Ja tüüp kõhus laamendab kolme eest, ilmselt on otsustanud kevadise suurpuhastuse ette võtta vms.
Arvutis pole muidugi ka sellisel kellaajal miskit asjalikku teha, õnneks mul on hunnikus raamatuid lugeda – vaimustusin raamatukogus järjekorda panemise võimalustest ja nüüd tuleb Petrone Printi Minu-sarja kiiremini, kui lugeda jõuan. Sain kirja, et kaks ootab, kohale minnes oli viis. Laupäeval sain kirja veel kahe kohta ja just kaks minutit tagasi veel kahe kohta. Oh juudas, ma ei arvanud, et nii kiiresti läheb, ma ei jõua lugedagi 😀
Itaalia sain täna läbi, Taani on poole peal – ilmselt saab läbi enne, kui uni tuleb. Homme lähen viin need tagasi ja võtan järgmised. Ja vaatame, palju ma loetud jõuan, enne kui üks otsustab välja tulla.
Ise mõtlen, et kuna me tegime päriselt plaanid homseks õhtusöögiks, ostsime juba kana ära ja nii… Ning kosmeetiku aja panin ka kolmapäevaks kinni… Siis võiks ju ometi midagi juhtuma hakata, plaanide tegemine tavaliselt mõjub nii, kui Murphyt uskuda.
Aga see selleks. Ma ei pidanud ju enam obsessima 🙂 Loen parem raamatut.
Eelmises tehnokontrollis tuli välja, et olin kolme nädalaga kolm kilo maha võtnud, seekord siis üheksa päevaga neli kilo juurde. Noh, jättes kõrvale jabura kõikumise, siis kuu ajaga +1 kg on ju igati normaalne. KÜ ja EPK olid samad, hemoglobiin veidi tõusnud (96 -> 99), ühe pudeli rauasiirupit sain veel. Järgmine aeg on nädala pärast, sinna enam küll jõuda ei kavatse 😛
Pea olevat allapoole vajunud – väga hea, läheks juba asjaks. Ämmakas muidugi soovitas mitte üleliia mõelda, see panevat just bloki peale. Ma siis viisakalt teatasin kõhuelanikule, et mulle küll väga meeldiks, kui ta homme või ülehomme sünniks ning kui mitte noil päevil, siis vähemalt nädala lõpuks, et tädi ta ikka ära näeks, aga kui ta tunneb, et on vaja tingimata kauem kõhus olla ja kosuda, eks ma siis ootan. Peaasi, et temal hea on.
Täna on õnneks mõnusalt jahe ilm, lähen nüüd õekesega jalutama ja siis vaatab, mis edasi saab…
