Tähendab, eks kõik teavad seda juba ammu, et Orkut ON alla käinud. Ma ise võtan hoogu, et konto kustutada, seni pole veel raatsinud. Küll aga meeldib mulle käia aeg-ajalt oma sõbralisti läbi kammimas, et näha, mitu neist sealt jälle lahkunud on.
Ma tegin seda viimati üldse mitte väga ammu ja täna uuesti vaadates oli jälle KAHEKSA kontot ära kustutatud.
Juhhei, jätkake samas vaimus. Mida vähem sõpru mulle alles jääb, seda kiiremini ka mina lõpparve teen.
Pips tegi miski päev märkuse, et ma enam üldse ei kirjuta, kuidas meie elu sujub – kui, siis ainult üldiseid päevakirjeldusi. Lubasin seda viga parandada. Ma siis nüüd katsun 🙂
Selge on see, et aega on vähem. Tihti kulub kogu vähene vaba aeg muude asjade peale ära ja nii jääbki blogisse kirjutamata – seda eriti siis, kui midagi väga asjalikku öelda pole. Noid päevakirjeldusi kirjutan siis, kui tuju ja aega on, miskit hirminformatiivset sealt ju ei tule.
Abilised on siiani olnud praktiliselt alati käe-jala juures. Kui Plika sündis, olin ise kogenematu, aga Abikaasa oli pea terve tema esimese eluaasta kodune või kolmandiku kohaga tööl – ühesõnaga ta oli hirmus palju kodus ja kõiges abiks, elu oli lust ja lillepidu. Selleks ajaks, kui jälle Londonisse kolisime ja Abikaasa täiskohaga tööl käima hakkas, olin juba piisavalt vilunud, et Plikaga üksi hakkama saada.
Nüüd, kahe lapsega, käib Abikaasa veel rohkem tööl, kui Londonis – ületunnid, lisaks koolitused, kodus näen teda suhteliselt vähe. See kõik on õnneks võrdlemisi ajutine, sestap pole ma asjast suuremat numbrit teinud, küll läheb paremaks. Kui ta kodus on, siis vähemalt tegeleb lastega 🙂 Meie omaette olemise aega küll napib, aga küll läheb seegi paremaks, mõned hetked ikka leiame.
Hoolimata Abikaasa vähesest kodusolekust on mu abi sama palju, ehk isegi rohkem – vanaema-vanaisa näol. Plika saab nende mõlemaga ülihästi läbi, on nõus rõõmsalt palju aega nendega veetma, nendega ilma minuta kaasas käima jne. Poiss on suure vanaisa jaoks veel liiga väike, aga vanaema nunnutab teda küll. Saan julgesti tema hooleks jätta, et ise rahus omi asju teha, näiteks duši all käia.
Mõtlen, mis saab, kui omaette kolime, kui abi pole enam käe-jala juures, kui pean kahe väikese lapsega üksi hakkama saama. Optimistlikult eeldan, et kõik läheb sama hästi. Need korrad, kus ma olen siiani saanud lastega üksinda hakkama saamist harjutada, on võrdlemisi edukalt läinud. Ja kui siin on rohkem abi, on ka raskemad tingimused – ruumi on vähe, keelatud asju palju. Arvan, et kui elamine on võimalik jälle nii sättida, et keelama ei peaks, sest keelatud asjad on haardeulatusest väljas, kui lapsed hakkavad eraldi tubades magama, nii et üks teise magamapanemist kõrval virisemisega ei sega, kui mul on köögis piisavalt palju ruumi, et Poiss lamamistoolis sinna tõsta, kui Plikale putru keedan… Küllap ma saan siis ka üksi hakkama. Aga praegustes oludes on abi hindamatu. Küllap on ka edaspidi 🙂
See, kui sujuvalt kõik laabub, sõltub suuresti härra unedest. Mõnikord passib hommikuti tunde, silm punnis, mõnikord jääb kenasti pärast pooletunnist ringivahtimist jälle unne, nii et saan rahus Plikale süüa teha. Mõnikord magab rahuliselt, kui ma Plikat lõunaunne panen, teinekord vigiseb, nii et pean ühtaegu temaga mööda tuba jalutama ja Plikat veenma, et ta oma voodisse jääks. Õnneks see jalutamine Plika magama jäämist isegi väga ei sega.
Mis Plika magamisse puutub, siis võrreldes suvega on edusammud nähtavad. Olukord pole muidugi veel nii hea, kui Londonis, et magab iga päev ühel ajal ja jääb ise tuttu, aga läheb magama siiski suht ühel ja normaalsel ajal (nii lõuna- kui ööunne) ja ehkki ma pean nii kaua toas passima, kuni ta kustub, siis joru enam eriti pole. Siin on nii kitsas, et omaette magama jäämist ma enne omaette kolimist üldse harjutada ei üritagi.
Potil käib Plika nii korralikult, et suisa lust ja rõõm. Ainult öösel on veel mähet vaja, kolm korda on seegi kuiv olnud. Muul ajal õnnetusi juhtub, aga väga harva.
Muus osas areneb meeletult kiiresti, iga päev õpib miskit uut. Sõnavara täieneb, ehkki lauseid veel ei moodusta (ainus senine lause on: tita tudub). Aru saab järjest rohkem, mis siis, et suhtlus käib ühe sõna kaupa. Ise-periood on – mina ei tohi kõike ära teha, tema peab ise proovima ja kui tõesti ei saa (väga tihti ei saa), ainult siis võin mina läbi häda veidi aidata. Riidesse panemine on vahel katsumus – kisa taevani, kui kõike ise teha ei lasta, samasugune kisa ka siis, kui hakkama ei saa ja ma üritan appi minna.
Poiss on ägedaks läinud 🙂 Nüüd, kahe lapse kogemusega, leian, et vastsündinu on küll imepisike ja armas, aga kui ta on juba 1+ kuud vana, siis on ikka palju ägedam ja järjest ägedamaks läheb. Oskab juba iseseisvalt olla, oma voodikarusselli vaadata, naeratab ja häälitseb lõpmata armsalt. Ma ei jõua ära oodata, millal ta veel tugevamaks ja iseseisvamaks saab, millal nad Plikaga koos mängima hakkavad.
Ööd on endiselt suurepärased. Ööunne jääb 20-23 vahel, siis magab 5-7 tundi jutti. Vigina peale tõstan ta suurde voodisse, pistan tissi suhu ja kustun ise sama kiirelt. Väga harva jääb ta pärast söömist üles ning nõuab täiendavat tähelepanu.
Päevasel ajal magab nii, nagu jumal juhatab. Kord põõnab pea terve päeva maha, teinekord jälle vahib pool päeva ringi. Väljas käies magab viimasel ajal hästi – alguses alati ei maganud. Värske õhk on ikka hea.
Jorisemisi muidugi on, aga ma ei ütleks, et liiga palju. Jajaa, iga päev saab mitu korda emma-kumma lapse virinast kopp ette, aga see läheb üle… Ja rohkem ajast on nad ikka head 🙂
Plika tahaks vennaga hirmsasti mängida. Aitab mind mähkmevahetusel, tahaks kõike ise teha, kui vaid lastaks ja jaks üle käiks. Tahaks venda kangesti sülle võtta. Teeb talle pidevalt musi ja kalli. Oskab minna ja voodikarusselli loomad kõikuma lükata, kui Poiss neid jälgides voodis vigisema hakkab (mehhanism on katki, hetkel ei laula ja ringi ei käi). Kui Poiss diivani peal on, siis paneb talle asju kätte. Kui Poiss on mängukaare all, võtab Plika tema käe ja lükkab sellega kulinaid edasi-tagasi.
Vahel on muidugi armukadedust ka – kui titt on süles, hakatakse ka kohe opa nõudma. Kui titt nutab, tuleb ka jorisema hakata… Ja nii edasi. Aga musisid-kallisid-mängimist on armukadedusest ikka tunduvalt rohkem.
Neid kahekesi tuppa jätta ma veel ei julge, aga iga hetk enam jälgima ei pea, minutikeseks võib nad omaette tegutsema jätta küll. Mina saan kõrval oma asju teha, pean lihtsalt aeg-ajalt silma peale viskama.
Blogisse kirjutan kogu titevärgist tunduvalt harvemini – eks olen selle kõigega ära harjunud, kogemust on piisavalt, ei tunne enam niiväga vajadust. Samas on kahju, et ei viitsi enam nii tihti pildistada ega igasugustest naljadest, arengust ja muust taolisest ülestähendusi teha, lastel endal oleks ju hiljem põnev lugeda. Oo, kui mul oleks ka nii hea blogi, kui Kessu plika oma… Aga mis seal ikka – eks ma üritan, annan oma parima.
Ja nii see eluke vaikselt veerebki. On kisa ja kära, kurbust ja rõõmu, jonni ja mängu, igapäevast juhtme kokku jooksmist ja lugematul arvul armsaid hetki.
Praegu ei kurda. Eks vaatame, kuidas omaette kolides olema saab.
Miski hetk sel kuul hakkasid mu postkasti sadama kirjad kodumaise Hipsiku riidemähkme kohta – täpsemalt kutsed esitlusele. Esimene meil tekitas viisakat huvi – kuna esitlus toimus otse loomulikult Tallinnas, millest mulle miskit tolku polnud, tundsin huvi peamiselt selle vastu, kuidas minu meiliaadress nendeni jõudis.
Nagu arvata oligi, siis oli see blogist üles korjatud (ma seda aadressi lihtsalt mujal ei kasuta) – mis seal ikka, on see ju avalik tõesti, riidemähkmetest olen ka korduvalt kirjutanud. Iseenesest ju meelitav, et keegi viitsib mind “meeles pidada”, mina kui ökosõber peaksin ometigi kodumaise riidemähkme peale rõõmust kõrvu liigutama. Ja no tõesti, eks kogu see ettevõtmine ole ülimalt kiiduväärt küll.
Ainult et kui ma selle kutse veel teist ja kolmandatki korda sain, siis hakkas juba veidike närvidele käima. Igal kutsel oli küll mõnevõrra erinev tekst, aga point jäi samaks – tule sel päeval sinna kohta. Ilmselt olid need saadetud mõttega, et kõigepealt teatame, siis tuletame meelde ja toimumise päeval tuletame veel üks kord meelde, et inimestel oleks ikka kindlasti meeles kohale tulla.
Kohale tulla ei saanud ma kolmest kutsest hoolimata, heameel meelespidamise pärast asendus aga ärritusega rohke spämmi üle.
Hea küll, viimase kutsega samal päeval tuli ka pressiteade. Lugesin selle isegi läbi ja korjasin üles infokillu, et Apteek1 tasuta beebipakis on nüüd muuhulgas Hipsiku mähe. Plika ajal ma seda pakki ei tellinud, sest sisu tundus olevat mõttetu, mul oli kõik vajalik olemas. Samal põhjusel olin selle nüüdki tellimata jätnud.
Aga võimalus saada tasuta proovida kodumaist riidemähet pani mind muidugi ümber mõtlema. Ostma poleks ilmselt hakanud, sest mul on igasugu erinevaid riidemähkmeid juba kodus piisavalt, aga uudishimu oli ju ikka, katsuda ja proovida oleks sellegipoolest tahtnud – et kas on siis sama hea, ehk isegi parem… Äkki isegi nii palju parem, et võiks mõne soetada… Ja vähemalt oskaks teistele riidemähkmetest huvitatutele soovitada, mult ikka aeg-ajalt küsitakse nõu.
Täitsin siis netist tellimuse ära. Kiristasin hambaid, sest sellega kaasnes vaikimisi nõusolek anda kõik oma kontaktid (meil, postiaadress, telefon) umbes kuuele erinevale firmale (SEB pangast igasuguste titekraami tootjateni). Lohutasin ennast sellega, et kui nad hakkavad mingit jama saatma, saan ennast alati noist listidest kustutada.
Tõin paki Kaubamajaka apteegist ära, tulin koju, tegin lahti… No ja mida polnud, oli muidugi Hipsik. Kusjuures ma olin paari värske ema käest kuulnud, et nad sealt Hipsikut ei saanud, aga no nemad said selle paki ka juba kuu aega tagasi. Mõtlesin, et vast nüüd ikka on, kui pressiteade lubab. Küsisin isegi apteegis töötaja käest – too ei teadnud, pakk oli kleeplindiga kinni ka.
Ühesõnaga jah. Tahtsin keskkonnasõbrana proovida kodumaist riidemähet, aga sain selle asemel mõttetult suure ja pooltühja pappkarbi, mis sisaldas:
Ehk siis terve kastitäis täiesti mõttetut kraami – räme ökofeil ühesõnaga.
Paki sain juba laupäeval – toona polnud aega kirjutada, hiljem unustasin ja kogu see asi olekski ilmselt sinnapaika jäänud. Aga Abikaasa õde, kes juuli lõpus sünnitas, tahtis ka ainult Hipsiku pärast seda pakki tellida – saime teda hoiatada, et pole mõtet…
Viisakas inimene, nagu ma olen, saatsin selle postituse lingi pressiteatele vastuseks – tagasisidet tuleb ju ikka anda…
Lugesin ennist Kessu muljetusi nende viimasest Londoni-reisist (reisiblogi on neil kinnine, sestap pole mõtet linkida). Pole seni olnud aega üldse Londoni peale mõelda, aga nüüd tekkis igatsus küll.
Karm reaalsus on aga see, et igasugu Londoni-teema on endisest kõvasti keerulisem. Kahe lapsega sõprade one bedroomi elutoa diivanil just ei ööbi ja hotellid meie eelarvesse ei mahu – seda enam, et Plika on õige pea kahene, mis tähendab tema lennupileti puhul kas täishinda või paremal juhul 33% soodustust.
Ühesõnaga tuleb vist oodata, kuni Poiss ükskord nii vana on, et mõlemad lapsed reisi ajaks vanaema-vanaisa hoole alla jätta saaks. Aga see on ju alles ei tea millal! Ja Londonisse tahaks juba õige varsti. Näiteks jaanuaris, kui on suured allahindlused. Või aprillis-mais kevadet nautida. Või suviste allahindluste ajal.
Oeh.
