Naljakas, kui suure vahe teeb see, mis aastaajal laps sünnib. Plika ajal oli külm sügis, esimest korda õue läksime temaga ehk nädala vanuselt, üle ühe käruralli päevas ei teinud kunagi, kogu aeg pidi arvestama sellega, et külma ei saaks. Poisiga oleme aga pea iga päev kuskil käinud, kodus istumisest pole juttugi.
Kui alustada algusest ehk sealt, kus viimati vaikus tekkis, siis reedel saime koju 🙂 Päevane kaaluiive oli vaid 10 g, aga sellega oldi rahul. Kuulmistest oli okei, vereproovid võeti ära, polnud enam mingit põhjust edasi haiglas passida.
Jõudsin ennast fotohunnikust ka lõpuks läbi närida, nii et illustratsioonid juurde.
Jälle kodus, ühine lõunauni:
Reede õhtul käisime juba promenaadil kärutamas – Kessu oli oma ema ja plikaga pärnus suvitamas, oli ju vaja titt ära näidata ja juttu ajada. Kessu klõpsis purskkaevus lõbutsevast Plikast hulga lahedaid pilte:
Kuna meie perekond on järsku nii arvukaks paisunud, et ei mahu enam koduse söögilaua taha ära, organiseeris ema laupäevaks perekondliku lõunasöögi Maria talus. Tõeliselt ilus koht oli, maitsvast söögist rääkimata. Sõime kolmekäigulise lõuna. Mina, kes ma raseduse lõpus üldse süüa ei tahtnud ning peamiselt virsikutest-nektariinidest, jäätisekokteilist ja võileibadest toitusin, sõin ära kõik kolm käiku, pool Abikaasa magustoitu ning viis viilu ahjusooja leiba võiga. Siis sai kõht lõpuks täis ka 😛
Plika jõi lusikaga morssi:
Poiss magas päeva maha:
Plika avastas, et Poisi toolis saab kiikuda:
Käruparkla:
Batuudil oli lõbu laialt nii suurtel kui väikestel:
Hobusele sai süüa anda!
Musiloom:
Viska viis!
Kaks mütsi on parem kui üks, selge see!
Kes keda jalutab…
Reedel tuli külla sõber piimapais, aga Poiss ei olnud söömisest absoluutselt huvitatud – imes minutikese ning kukkus siis magama. Minul oli oma pornostaari rindadega hirmus halb ja raske olla ning pärast pikka kaalumist otsustasin õekese nõu kuulda võtta ja rinnad tühjaks pumbata. Teadsin küll, et nõudlus-pakkumine süsteemile see hästi ei mõju, aga rinnad olid nii kõvad ja Poiss nii isutu, et oleks vastasel korral ilmselt rinnapõletiku saanud. Õekesel oli elektriline pump kaasas, sellega oli hea mugav – käsitsi poleks elu sees viitsinud. Nii istusin siis öösel üleval, hoidsin ühe käega pumpa ja teisega raamatut 😛 Sain kahest rinnast kokku 650 ml + päeval olin juba 200 ml pumbanud, hullumaja… Lõpetasin pumpamise öösel kell kaks, kolmest nõudis Poiss süüa… Jumal tänatud, seekord sõi mõnuga 15 minutit, ju siis oligi probleem selles, et enne lahmas liiga kõvasti. Edasipidised söögikorrad on pikemad olnud.
Nüüdseks on olukord täiesti normaliseerunud, pääsesin õite kergelt.
Öö vastu laupäeva oli mõnusalt jahe, vastu pühapäeva aga see-eest rõvepalav. Olin täitsa ahastuses, kõik tundus nii kleepuv ja kuum, ei suutnud kuidagi magada. Kui siis lõpuks jäin, tundus, et Poiss ajas kohe üles ja tahtis süüa saada. Tegelikult oli kell kolm, täiesti tavaline aeg.
Pühapäeval olin nagu hunnik õnnetust – vähe maganud, rinnad valutasid, õmblus valutas kah, isegi pea valutas. Nii sai terve päev maha molutatud, mitte midagi asjalikku ei teinud. Aga õhtupoolikul läks Abikaasa Plikaga oma ema poole ja Poiss jäi kenasti tuttu. Siis tuli lõpuks asjalikkuse hoog, küürisin ja koristasin kõik see aeg, lõpuks oli elamine jälle enam-vähem talutavas seisus. Haiglast koju tulemisest saadik oli olukord ikka päris jube olnud – kõik asjad lahti pakkimata, õekese perel oli ka hirmus palju asju, korda hoida oli täiesti võimatu. Aga sättisin kõik enam-vähem ära, pesin isegi kaks masinatäit pesu.
Täna oli jälle hea päev ja hea tuju. Miski ei valutanud, magada sain hästi, hommikul ärkasin kell kaheksa, jõudsin rahus kohvi juua ja võileibu süüa. Plika ärkas küll just enne seda, kui sööma hakkasin, aga Abikaasal oli aega, tema tegeles ja söötis.
Siis jäeti mind esimest korda kahe lapsega üksi koju – Abikaasal oli vaja paariks tunniks ära minna. Kuna ma olin hästi maganud ja söönud, oli tuju hea. Plika näitas ennast ka parimast küljest – ei jonninud üldse, oli rõõmus ja aitas mind. Olen täitsa uhke oma esimese kogemuse üle, saime hästi hakkama. Poiss oli enamik sellest ajast üleval – ja ega ta omaette eriti olla ei tahtnud, ikka tissi otsas või lihtsalt süles. Selle kõrvalt sai teise käega siis Plikale võileiba tehtud ja teda riietatud. Poisi mähkmevahetusel ja hommikustel protseduuridel oli Plika mulle abiks – palusin tal mitu korda prahti kööki prügikasti viia, niiskete salvrättide pakki ulatada jne. No et ta ikka ennast kasulikult tunneks 🙂 Lõpuks jäi Poiss magama, Plika mängis rõõmsalt omaette memo-kaartidega, mis Kessu talle kinkis, mina sain pesus käia, ennast valmis panna ja Plika ka valmis panna.
Ja kui Abikaasa lõpuks koju jõudis, siis läksime Poisile ametlikult nime panema 🙂
Pärast seda oli Abikaasal vaja jälle ära käia ning uitmõtte ajel ei viinud ta mind lastega mitte koju, vaid hoopis oma vanaema juurde. Too oli just hommikul helistanud, et mulle õnne soovida ning öelda, et kui aega on, tulgu last näitama. Me siis läksimegi. Poiss magas jällegi enamiku ajast maha, meie saime rahus lõunat süüa ja…
Taaskord üllatusin oma heast isust – ilm oli palav ja tunne selline, et süüa üldse ei taha. Tõstsin siis natuke ühepajatoitu ette – maitses nii hästi, et tõstsin veel kaks korda juurde, pärast sõin veel pannkooke kah. Süües kasvab isu, nii nad räägivad…
Lõpetuseks käisime veel ühte korterit vaatamas.
Koju jõudsime alles õhtupoolikul. Viie paiku jäid kõik peale minu magama, nii mul oligi aega lõpuks rahus fotodega tegeleda. Selle sekka jõudsin ka asjalik olla – kuiva pesu rõdult ära korjata ja uue masinatäie pessu panna, natuke niisama koristada ja muidu tubli olla.
Unimütsid ärkasid alles kell pool üheksa, no hirmus metsas on see Plika graafik… Üheksast läksid veel poodi ja mänguväljakule, mina jäin Poisiga koju.
Nüüd on kell üle kesköö, teine masinatäis pesu just lõpetas ja sai kuivama pandud, Poiss ärkas korra üles, aga jäi tissi otsa uuesti magama, Plika hakkab ka lõpuks ära kustuma…
Nii et ma jätan kõik ülejäänud üldisemad mõtted seoses kahe lapse ja muu taolisega järgmisesse postitusse. Kronoloogilise sündmuste jada sai vähemalt kaelast ära.
Nüüd on uni, tahaks magada 🙂
