2010

Seda ma olen siin korduvalt maininud, et pidasin kõhuga läbirääkimisi – sünnitama võiks minna ühel mulle meeldinud neljast kuupäevast, ilm võiks olla jahe, teisi sünnitajaid vähe ja kõige suurem perepalat saadaval. Lisaks mõtisklesin omaette, et oleks hea, kui valud tuleksid öösel – poleks vaja mõelda, millal nüüd täpselt Abikaasat töö juurest ära kutsuda, lisaks on mu isiklik kiiks see, et hommikune sünnikellaaeg on lahedam.

Noo, võib öelda, et Poiss oli igati sõnakuulelik ja kõik läkski minu soovide järgi.

Esimene valupoeg andis ennast tunda kell 1.41 🙂 See oli õiget sorti, aga väga nõrk. Esimeste valude vahe oli veerand tundi, siis vähem, umbes poole kolmest alates olid vahed vaid viis minutit. Aga valud olid ikka tõeliselt nõrgad – no polnud kohe mingit tunnet, et varsti asjaks läheks.

Kuna regulaarsus jätkus, ei julgenud siiski koju passima jääda. Õeke oli nagunii üles ärganud, et oma poissi toita, oli nõus mind haiglasse sõidutama. Abikaasa ütles, et ma pole veel sünnitaja nägu, ta veel natuke magab kodus. Olime päri – kui oleks olnud valehäire, oleks ta lihtsalt enne tööpäeva vähem und saanud.

Kuskil veerand kuueks olin EMO-st sünnitusosakonda saadetud. Hurmav öösärk kästi kohe selga panna, ehkki ma vaidlesin, et võiks ju kõigepealt vaadata, kas avatust üldse on või KTG midagi näitab… No muidugi polnud ja suurt ei näidanud ka, valud olid endiselt piisavalt nõrgad. Öeldi, et kui ma juba tulin, jäägu siis sisse, nagunii nad mind enne kuute tundi välja kirjutada ei saa.

Kolmveerand kuueks olin sünnitustoas. Õeke mõõtis oma iPhone’iga valusid, tal oli enda raseduse ajast peenike programm, mis nende keskmisi arvutas… Niipea, kui KTG alt ära sain, läksid valud tugevamaks – olid 40 sekundit pikad ning umbes 2,5-minutiliste vahedega. Kell kuus tuli limakork. Helistasin siis emale ja palusin, et ta Abikaasa ikka ka ühes haiglakotiga kohale sõidutaks.

Ei mäletagi täpselt, millal Abikaasa kohale jõudis, äkki umbes poole seitsme paiku. Õeke ja ema läksid minema. Valud läksid aina vastikumaks.

Veidi enne poolt kaheksat tuldi mind lõpuks vaatama ja näppima. Avatus oli selleks hetkeks 5 cm. Pandi jälle KTG, vähemalt lubati püsti ringi tammuda. Valud olid juba päris pikad, ropendasin ja karjusin nende ajal 😀

10-15 minutit hiljem tulid järsku veed ja pressid ja… Mul soovitati lauale selili minna, saatsin nad kuu peale. Sain oma tahtmise ja olin jälle põlvili. Seekord oli sünnitus ise veidi valusam ja aeglasem – Plikaga polnud mul aega millelegi mõelda, lupsas välja enne, kui arugi sain, mis toimub. Seekord pidin ikka hingama ja ootama ja… Aga ära ta sündis. Väheke muidugi rebenesin ka – sama asend, samad vigastused – aga see õmmeldi üpris kähku kinni.

Ja no üldises plaanis, olgem ausad, oli see sünnitus ikka keskmisest kergem ja kiirem. Plikaga oli valude osa tunduvalt pikem, Poisiga samas intensiivsem… Ei, ma üldse ei kurda.

Kaks tundi kästi sünnituspalatis passida, selle aja jooksul jõudis Poiss juba mõnuga mõlemat tissi ahmida… Kui ta tukkuma jäi, olin mina muidugi kohe arvuti taga 😀 Paar kõnet tegin ka, eriti küll ei viitsinud, sõnumeid ei saatnud ühtki.

Lõpuks saime perepalatisse – kõige suuremad olidki just vabad 😛 Paras palee on, ma olen ülirahul. Olen täiesti magamata, aga elevus ei lase jääda ka… Enesetunne on hea, sain öösärgi asemele oma riided selga, kohe inimese tunne on. Ootan juba külalisi, et saaks titega uhkeldada.

Hetkel magab Poiss õndsat und ja meie Abikaasaga istume kumbki oma arvuti taga. On alles perekond, maivõi. Abikaasa toob varsti Plika ka siia, ootan juba 🙂

11.08.2010 kell 7.47
3870 g & 53 cm

Loodetavasti on mõõdud õigesti meeles, mingit paberit veel saanud pole 😛 Kõik on suurepärases korras, eks ma varsti kirjutan sünniloo ka.

(Ja ärge minu käest küsige, miks nad poisi üleni roosasse riietasid… Varjasin nii hästi, kui sain, aga natuke mütsi jäi ikka näha 😛 )