2010

…siis on kaks võimalust: mul on kas parasjagu liiga palju tegemist, et kirjutada, või liiga s*tt tuju, et kirjutada. Eriti halb on muidugi see variant, kui kõigepealt on üks ja siis tuleb kohe teine – enne, kui olen kõik nood toredad tegemised kirja panna jõudnud.

Täna on jälle üks eriti halb päev olnud – palju pisikesi häirivaid pisiasju, mis juba ärgates tuju nulli viisid ja ehkki aeg-ajalt on olnud mõni helgem hetk, on valdav tunne siiski ängistus ja masendus. Ja ma lihtsalt ei oska enam blogis viriseda – kui ei anna enam-vähem ratsionaalselt ja viisakalt oma mõtteid kirja panna, siis ei panegi. Ei oska enam oma musta pesu teiste ees pesta.

Heh, selle peale tuli meelde mõttekäik, mida ikka vahel veeretanud olen.

Kunagi kasutasin seda blogi just enese väljaelamiseks – siis oli tavaline see, et igasugune ving sai siia kirja, samas kui hea tujuga ei viitsinud eriti kribada. Toona heideti ette, et nii avameelselt teistega seotud halbadest asjadest kirjutan.

No ma enam ju eriti ei kirjutagi. Esiteks olen ise vanemaks ja targemaks saanud. Teiseks, noh… On ikka vaks vahet sees, kas oled noor, vaene, vabameelne ja vallaline. Või no minu pärast kasvõi suhtes. Ja virised siis suhete või nende puudumise üle. Nüüd aga on laps ja abielu. Sihuke täiskasvanu tunne on. Et kuidas sa virised oma probleemide üle, pole enam tegu suvalise suhtega, mille võid iga hetk ära lõpetada – ma siiralt tahaks loota, et see on igavene 🙂 Seega… Kui ma Abikaasa peale vihastan, ei teki enam reeglina tahtmist ennast blogis välja elada või meie probleeme siin detailselt lahata.

Samas mulle endale meeldib väga, kui inimesed kirjutavad muuhulgas ka igasugu probleemidest. Liigne ja mõttetu vingumine on teine asi, aga igapäevased nõmedad pisiasjad, huvitavad või elulised suhteprobleemid – neile on tore kaasa elada. On tore näha, et teiste elu pole ka ideaalne. Eks ma ju vahel ja üldiselt ikka kirjutan ise ka.

Aga nüüd olen hoopis saanud kriitikat, et kirjutan liiga positiivselt. Tuleb meelde kellegi kunagine kommentaar, et liiga positiivsed blogid on võltsid – see, kui inimene oma musta pesu avalikult ei pese, ei tähenda, et seda pole olemas.

Hee, ühesõnaga kirjuta kuidas tahad, ikka on kellelgi miskit ütlemist. Tegelikult pole ma neist keegitest ennast ju kunagi suuremat häirida lasknud – kirjutan ikka ja alati sellest, mis hetkel oluline on ja kirjutamist väärt tundub. Minevikus oli see blogi rohkem auru välja laskmise koht, hetkel pigem sihuke positiivsemate mälestuste üles kirjutamise ja rõõmu jagamise ja nõu küsimise koht. Halbadest asjades kirjutan vähem ja üldsõnalisemalt – noh, oleneb asjast, eks.

Mmm… Aga praegu ongi nii, et oleks olnud kirjutada üht ja teist laupäeva õhtust ja pühapäevast, kus kõik oli tore. Lihtsalt väsimus tuli enne peale, kui tegudeni jõudsin, tänane päev on kõigi oma jamadega nii ära kurnanud, et pole enam meeleski, mida toredat nädalavahetusel tehtud sai. Katsun midagi kiiresti siiski meelde tuletada.

Laupäeva õhtul sain Külliga kokku, istusime Kaubamajaka Chopsticksis, sest seal oli lastenurk – hale küll, aga olemas. Alguses oli üldse plaan mänguväljakule minna, aga ilm ei arvanud sellest mõttest miskit. Kokkusaamine oli igati tore, aga nüüd oleme ilmselt Kaubamajaka mustas nimekirjas 😛

Kõigepealt sain mina turvalt võtta selle eest, kui lapsi pildistasin (selles autos, mida saab raha eest liikuma panna, seal Rimi juures, võib-olla on mujal veel) – keskuses ei tohi pildistada, kas ma siis ustel silti ei näinud.

Ausõna, ei vaata uste peal silte. Tegelikult see mind isegi ei üllata, et midagi sihukest oli, keskustes ikka on. Aga minu loogika jaoks tähendab see pigem, et ma ei või poodides pildistada – koridoris või näiteks kohvikus või… Ei tule pähegi, et ei tohiks. Et ma ei tohiks pildistada oma last mänguautos. Ja minu meelest pingutas see turva üle. Ta oli muidugi viisakas, ei käskinud pilte ära kustutada vms. Mina viisakalt vabandasin ja seletasin ja läksin ära. Aga jah, siiski, minu meelest läks ta liiale.

Oo, ja siis muidugi jäi Küllil kärus võipakk õlakoti varju, nii et kui ta ülejäänud asjade eest maksis, tuli seesama turva seda näpuga näitama. Jällegi viisakalt – maksime ära ja oli korras. Käsi südamel, ei üritanud varastada 😛 Lihtsalt kui kärus istub üks laps ja on ka kott, siis on tähelepanu mujal ja sihukesi asju võib juhtuda… Mis pole muidugi mingi vabandus, aga eriti nõme oli teist korda turva käest märkust saada 😛

Aa, no see turva oli muidugi ka selline pensionieas tädike. Tema ilmselt oli rahul, et sai ennast kehtestada ja “pahadele” koha kätte näidata. Ja noh, nagu öeldud, ta ei olnud ebaviisakas. Ja selle või kohta ta kahtlemata pidigi märkuse tegema. Pildistamise kohta… Ma ei tea. Heakene küll, suva sellega. Kui ma nüüd viitsin ükskord need kurikuulsad pildid arvutisse tõmmata, saate ehk mõnda näha ka.

Pühapäeval molutasime pool päeva niisama maha, õhtupoolikul saime Kaidiga kokku ja seadsime sammud Rannapargi poole – suve avamine ju. Ega me enne kohale ei jõudnud, kui peale nelja… Rahvast oli omajagu. Vaatasime siis natuke ringi ja läksime Steffanisse pizzat sööma – kesklinna omasse, ranna oma on pooletoobine. Imekombel saime isegi kohe terrassile laua. Pizza oli hea nagu tavaliselt. Lasin endale ka lõpuks uue kliendikaardi teha, mul siiani oli see arhailine papitükk rahakotis, mis ilmselt juba viis aastat enam kasutusel pole. Kuus templit läksid tühja, nuuks.

Ma ütleks, et see oli nüüd suhteliselt kuiv ja igav kokkuvõte – üleüldse tundub, et mul millestki huvitavast enam viimasel ajal rääkida pole… Sestap nii harva kirjutangi.

Ahjaa, Abikaasa proovipäev muundus asjaolude muutumisel tööpäevaks… Juba reedel põhimõtteliselt öeldi, et nädala alguses õpid ja pärast jaani tööle. Nii et kui nüüd midagi väga p*rse ei lähe (ja on väga väike tõenäosus, et läheb), siis on töö olemas. Mis on väga suur asi, tõepoolest. Pool muret on kadunud.

Ja me üritasime täna omaette kolimise kiirendamiseks üht-teist teha. Sai käidud ja vaadatud ja räägitud. Nüüd sõltub juba teistest, kas midagi edasi saab või ei. No ja sada asja tuleks nagunii üle kontrollida ja klapitada… Aga vähemalt me oleme midagi teinud. Näiliselt sammukese lähemal.

Ega’s muud kui traditsiooniline lõpetus: pöidlad pihku!

Oh, mul pole üldse und, ehkki ärkasin kaheksast. Aga arvutis passimisel pole ka suuremat mõtet. Lähen voodisse ja vahin lakke.