Ei, ärge saage valesti aru, mul on endiselt väga hea tuju.
Kuna mulle aga meeldib aeg-ajalt viriseda minu jaoks täiesti asendamatu virtuaaleluga kaasaskäivate veidruste üle (nt siunasin just FB-s idiootsete gruppide à la “võin kihla vedada, et see kurk saab rohkem fänne kui Savipäts” rohkust, mille kõigiga mul pole absoluutselt muud kokkupuudet kui imestamapanevalt arvukad teated news feedis, kuidas imestavapanevalt palju inimesi nende kõigiga liitub), siis mõtlesin siin blogis võtta üles veel ühe teema, mille üle ma ikka vahel mõtisklen ja millega seoses ma ilmselt hakkan ka kohe pähe saama 😛 Et mis see minu asi on, eks – ja tegelikult polegi!
Igatahes, profiilipildid. Orkutis, FBs, MSNis, igasugu foorumites, blogides, kus iganes mujal.
Reeglina on need teatavasti võrdlemisi väikesemõõdulised.
Mulle käib rämedalt närvidele, kui sellisesse kohta pannakse näiteks oma täispikkuses või kasvõi poolest kehast pilt, nii et kokkuvõttes on tulemuseks kribu, millest nagunii midagi aru saada pole. Mulle käib närvidele, kui enda asemele pannakse lapse/mehe/lemmiklooma pilt. Veidi vähem, aga siiski üsna häirivad on ka nood, kus niigi pisikesele pildile on mahutatud nii inimene ise kui jällegi – tema mees, laps, lemmikloom, kes iganes. Mulle käib närvidele see, kui enda pildi asemele pannakse mingi täiesti lambipilt suvalisest asjast. Mulle käib närvidele isegi see, kui naised topivad sinna oma pulmapilte – hea küll, sa olid tollel päeval maailma kõige ilusam naine (kui olid, haha), aga… Mina eelistaks igal juhul midagi loomulikumat (ja ma ei mõtle sealjuures koledat, eks). Stuudios tehtud ilusad meigitud pildid – väga hea. Sinna lisaks pruutkleit ja loor (ja mees) – aargh.
Jajaa, ma saan suurepäraselt aru, et eriti anonüümsema maiguga kohtades ei taha enda nägu näidata. Sel puhul on minu meelest näiteks väga äge lahendus, mis paljudel on ka neis suhtlusportaalides, kus ollakse pärisnimega – profiilipildiks osake endast: silm, suu, kulm, juuksed, selg, mis iganes… Minul on Bloggeris näiteks harja pilt 🙂
Jajaa, ma saan suurepäraselt aru, et teil on ümberõnnelik suhe ja maailma kõige nunnum laps. Aga kas teid ennast pole selles kõiges siis üldse järele jäänud, et isegi profiilipildil saab ennast identifitseerida ainult lapse kaudu? Et teid ennast ilma meheta ei eksisteeri? Mul on ka blogis ja teistes suhtluskeskkondades pilte perekonnast, see on täiesti loomulik, nemad on minu elus kõige olulisemad. Aga nonde keskkondade profiilid… Need on ikkagi MINU omad, mitte terve mu pere omad.
Ja ehkki arvukad perefoorumid ongi kohad, kus titeteemadel lõputult pläägutada, ilma et oma asjast mitte nii huvitatud sõpru kõriauguni ära tüütama peaks, siis kas on ikka vaja tingimata profiilipildiks oma tite pilt toppida? Et kasutajate eristamine profiilipiltide järgi ikka võimalikult raskeks teha (sry, tited nii väiksel fotol ON kõik suht ühte auku)? Nett on täis ilusaid ja ägedaid (sh spetsiaalselt profiilide jaoks mõeldud) pilte, olgu need siis kasvõi täiesti suvalised looduspildid – no ausõna, ikka parem, kui sada ühesugust titte.
Mulle meeldivad head profiilipildid. Sellised, kus on näha nägu, nii et on aru saada, kes on selle näo omanik. Või mõni osa profiiliomaniku näost/kehast. või perekonna/kasutaja/ hüüdnime järgi valitud pilt mingist muust asjast – no minu puhul võiks olla näiteks tikri pilt, ühel sõbrantsil on perekonnanimeks ilusa lille nimi ja seesama lill on ka tema Orkuti profiilipildiks – lahe, miks mitte.
Pikk jutt, s*tt jutt. Ja tegelikult tõesti, see pole absoluutselt minu asi. Elan nüüd oma elu edasi ja ei lase ennast teiste valikutest häirida 😉 Aga natuke hakkas parem küll, kui selle postituse kirja sain 😀 Palun öelge, et ma pole ainus, kes nii mõtleb!
