Panin täna taas amelie soundtracki mängima ja Plika hakkas otsemaid mööda tuba keerutama – no üle kolme laulu järjest tantsis kindlasti. Segane laps!
Ei saanud kohe teisiti, kui pidin jälle video tegema – sai väga sarnane eelmisele, ainult poole pikem 😛 Vanaema rõõmuks panen ikka üles. Arengut on küll näha, kukkumisi palju vähem 😉
Ema just ükspäev muretses, ega Plika meie tabletivarudele ligi ei pääse (no rasedavitamiinid + kaltsium ja tsink jne, hiina meditsiini teema, ei viitsi pikemalt seletada) – mina lohutasin, et ta ilma meieta eriti köögis ei käi ja köögilauale pole ka nii lihtne ronida.
Nojah, see oli siis 😛 Tegelikult on ju hirmus põnev mööda korterit ringi tuuseldada ja hirmus lihtne köögis tool laua alt välja tirida, et laua peale ronida.
Mis seal ikka – tõstsin varud kapi peale. Nii hightech Plika veel õnneks pole, et tooli laua alt vastasseina lükkaks ja kapi peale roniks. Tehniliselt täiesti võimalik, aga nii pikk mõttekäik on selle väikese aju jaoks veel liiga keeruline. Mõneks ajaks vähemalt 😉
Eks selline pöörlemine ajab kangematelgi pea ringi käima 😉 Üldiselt käib Plika muidu järjest julgemalt ja pikemaid maid ilma kukkumata. Milline mõnu, kui püksipõlved ei lähe tunniga mustaks ning kleiti on ka mõtet selga panna!
Ma olen olnud teatavasti kogu aeg kindel Facebooki vastane ja Orkuti pooldaja. Kuna FBs on aga palju Londoni tuttavaid, olen alati ka sellel silma peal hoidnud. No ja sellest ajast saadik, kui mulle õpetati, et see ongi tõepoolest nii lihtne igasugu idiootsete mängudega seotut news feedist ja requestidest ühe klikiga igaveseks ära kaotada, muutus FB äkitselt täiesti talutavaks ja… Huvitavaks!
Ma olen isegi FB välimusega ära harjunud, nüüd tundub see mulle täiesti loogiline ja mõnusalt rahulik – miski ei kriibi silma. Ja FBs on rohkem elu – inimesed avaldavad seal arvamust, kogu aeg on midagi lugeda. Orkutis on see kõik võrdlemisi piiratud – käin sealt vaid fotosid vaatamas, muidu elu seisab. Üks kindel asi FB kasuks – kui Orkuti updates näitab ainult sõbralisti uuendusi, siis FB news feedis on näha ka kõik noil lehtedel toimuv, mille fänn sa oled. Võrdluseks Orkuti kommuunid, mida mul ei ole kunagi meeles vaadata, nii et kui seal ka midagi asjalikku on, näen seda reeglina alles kuid või aastaid hiljem 😛
Orkuti fotoalbumid meeldivad mulle puhtalt välimuse põhjal rohkem… Aga ega eriti vahet pole. Seda enam, et minu meelest on ainult aja küsimus, millal Orkuti vana versioon ära kaotatakse – uus ei kannata mingit kriitikat. Kui see vaikimisi peale sunnitakse, siis login Orkutisse sisse ilmselt umbes kord nädalas. Paneks täitsa kinni, aga hetkel on seal veel liiga palju inimesi, keda FB-s pole… Nii et konto las olla esialgu alles. Aga eriti aega ma enam Orkutis küll ei veeda ja midagi uuendada ka ei viitsi.
Ega ma FBski tunde ei passi, igal juhul on seal rohkem lugemist. Kui igav on, piilun ikka sinna.
Ma ausõna poleks uskunud, et nii läheb, aga selline see elu kord juba on. Üleüldiselt suhtlusportaalide kui selliste idee mulle igatahes väga meeldib – hea võimalus kõigiga vajaduse korral ühendust saada. See, kui palju seal igapäevaselt aega veeta, on ju täiesti vabatahtlik.
Tavaliselt magan ma hommikul nii kaua, kuni Abikaasa tööle läheb – Plika ärkab vahel varem, vahel koos minuga, väga harva hiljem.
Täna läks mul pärast Abikaasa äratuskella ja WC-s käimist uni ära, nii et tõusin kaheksast üles. Poole tunniga oli eilne läbu koristatud ja võisin arvuti taha istuda.
Tund hiljem kuulsin magamistoa ukse kriuksumist ning häälekest, mis kutsus: “Emme!”
Plika on viimasel ajal unedest pigem nutuga ärganud ja hommikuti rahutult maganud. Täna ei teinud ta äratuskella peale piuksugi, magas õndsalt poole kümneni.
Sellepärast mulle ei meeldigi Plikat võrekasse magama panna, sealt ei saa ta ise välja. Need hetked, kui ta ärkab hiirvaikselt, ronib ise voodilt maha ja tatsab siia tuppa, on lihtsalt nii ägedad, ma ei tahaks neist kuidagi loobuda. Nii ongi, et kõik lõunauned magab Plika suures voodis (kuhu mul on teatavasti ka lihtsam teda magama panna) ja viimasel ajal tihti ööuned ka täies ulatuses meiega koos.
Vahepeal ei olnud temaga koos magamine üldse tore, ta siples nii, et meie ei saanud korralikult teki all olla ja võttis liiga palju ruumi. Aga nüüd on kuidagi parem, ma ei teagi miks. Tekk on suur, endal pikkade käistega pluus seljas, külm ei hakka… Ja ta on nii nunnu!
Nagunii peab magamiskorraldust varsti jälle muutma ja Plika eraldi toas magama harjutama – juba mõnda aega enne seda, kui teine sünnib, et tal ei tuleks välja tõrjumise tunnet (seda ma parem praegu ei mõtle, kuhu me ta magama paneme, et saaks samas ise õhtuti rahus kauem omi asju teha ja mis saab siis, kui oleme kaks kuud Eestis ja peame ikka kõik koos ühes toas hakkama saama) – peaks talle vist lihtsalt selliste kõrgemate äärtega voodi muretsema… Ega ma ei tea ka, kas see sobiks, äkki kitsama voodi puhul keeraks ennast kõrgematest äärtest ka üle. 160 cm voodi keskele võin teda igatahes julgelt magama panna, ei kuku maha 🙂