Mõtteid kodusünnitusest
Ma uudiseid loen vähe ja valikuliselt, seega tean, et teema on õhus, aga pole enne tänast ühtki artiklit lugenud. Nüüd oli parasjagu hetk, kus meeletult igav ja midagi asjalikumat teha ei viitsinud, mõtlesin üle pika aja Delfi naistekasse piiluda ja leidsin selle artikli. Iseenesest ma nõustun enamiku autori mõtetega, aga need on nii solvavalt kirja pandud, et suisa kurb kohe. See selleks. Mis mina asjast arvan?
Olen kodusünnitamise seadustamise poolt. Ma ei ole mingi väga äärmuslik rohe- ega ökohull, aga ma usun, et on olemas inimesi, kel on nii palju väge, sisetunnet, kogemust – kuidas iganes seda ka ei nimetaks – et nad soovivad kodus sünnitada ning see on hea valik nii neile kui lapsele.
Kindlasti ei leia ma, et kodusünnitus peaks olema reegel või et seda peaks aktiivselt propageerima. MINA näiteks ei julgeks elu sees kodus sünnitada. Ma tahan olla haiglas, kus abi on vajadusel lähedal. edumeelsemates kohtades saad sa sünnitada oma plaani järgi ning kõik on igati kena. Enda kogemustest – Tartus oli sünnitusplaan kaasas ning niipea, kui seda paberit loeti, hakati selle järgi ka tegutsema – tuled hämaramaks ja nii edasi. Pärnus ei jõudnud seda kaasa võtta, aga suhtumise põhjal arvan, et sellest poleks ilmselt ka kasu olnud. Seal tundub enamiku töötajate jaoks olevat ainult kaks sünnitamise varianti: see, mis on nende meelest õige… Ja kõik see, mis sünnitaja võib soovida, aga mis nende arusaamaga ei kattu, on vale. Mina sain mitu korda kuulda, et ma tegin seda ja teist valesti. No ei tahtnud ma selili laua peal sünnitada ja nii edasi. Ma ei mäleta oma ämmaka nime ja mul pole sellest sünnitusest mingeid dramaatilisi mälestusi. Läks kiirelt, ma ei lasknud ennast sellest “vale” jutust kuidagi häirida – teadsin, mida tahtsin, seda ka sain. Lihtsalt tagantjärele võin emotsioonivabalt ära mainida, et Tartu suhtumine mulle meeldis, Pärnu oma mitte. Ja kindlasti ei saa minu kogemuste põhjal teha järeldust, et Tartus on kõik ämmakad head või Pärnus halvad – kindlasti on väga normaalseid ka. Lihtsalt mulle sattus mitte kõige meeldivam ja kuulu järgi olevat Pärnus sellised ülekaalus.
Seisukohad võivad küll ajaga muutuda, aga ma olen üsna kindel, et sünnitan ka kõik järgmised lapsed haiglas. Kui neid üldse tuleb, aga arvan, et vähemalt üks ikka kunagi, ehk ka kaks 😛 Iseasi, kas ma niiväga Pärnusse sünnitama tõttaks… Või ehk võtaks siis raha eest eraämmaka, mõne nendest vähestest normaalsest 😉 See olekski ilmselt kõige mõnusam lahendus – ei viitsiks teise linna sünnitama minna, ikka kodu lähedal. Seda muidugi juhul, kui ma järgmise lapse sünni ajal üldse veel Pärnus elan. Ja noh, kui sünnitus läheks sama kiirelt kui kaks esimest, siis võiks vabalt ka “niisama” sünnitada, lihtsalt alati on ju võimalus, et seekord läheb kauem… Ja kui ma peaks seal kaua kannatama, siis oleks küll oluline, et normaalne inimene mind kõrval suunaks.
Ühesõnaga… Mina ei usu, et kodusünnitamise seadustamine paneks inimesi seda massiliselt tegema. Kui keegi seda soovib, võiks tema rasedust jälgiv ämmakas/arst teha kindlaks, et ta ikka teab kõiki riske – ei piisa ainult sellest, et inimene viskab paberile allkirja alla, mõned ullikesed ei loeks seda ehk läbigi. Oluline on see, et inimene, kes üldse kaalub kodus sünnitamist, viiks ennast igasuguste ohtudega väga põhjalikult kurssi ning otsustaks siis, kas ta ikka soovib seda. Ma usun, et paljud mõtleks ümber 🙂
Aga need vägevad naised, kes seda tõepoolest soovivad, neil võiks see võimalus olla – seaduslikult. Kui seadus lubaks professionaalsel ämmakal kohal viibida, siis vähendaks see riske, mis oleks ju ainult hea. Ma pole kuulnud ühegi kodusünnitussekti liikme tulihingelist juttu sellest, kui hea ja õige see ikka on… Nad kindlasti pingutavad kah üle. Ka minu jaoks pole see argument, et kunagi sünnitati kartulivagude vahel või et Hollandis kõik teevad nii.
Aga võimalus, see võiks olla. Kui sul on mõnus kodu, mis on sinu rahupaik ja sa soovid, et sinu laps sünniks sinna… Kui sul on sisemine teadmine, varasemad kogemused ja nii edasi… Arstiabi viisakas kauguses… Miks mitte?
Vaevalt et keegi kortermajas oma kodus sünnitama tahaks hakata 😛 Mina näiteks ei kujutaks üldse ette, et ma selle võrdlemisi verise ja ligase toiminguga peaks oma vanni- või magamistoas ühele poole saama. Eelistan haiglat – seal on inimesed, kes minu eest hoolitsevad. Lihtsalt need inimesed võiks olla edumeelse suhtumisega ja minu soovidega arvestada. Ma usun, et enamik inimesi arvab minuga sarnaselt, olgu kodusünnitus seadusega lubatud või mitte.
Kui parandada sünnitusabi kvaliteeti, siis ei kipuks ehk ka haiglast halva kogemuse saanud emad tulihingeliste kodusünnituse pooldajate leeri minema. Ja üleüldse, ma ei arva, et Eestis see sünnitusabi kvaliteet nii väga halb oleks – otse vastupidi, ma arvan pigem, et see on võrreldes mitmete muude riikidega üsna hea. Inglismaal näiteks poleks sünnitada tahtnud. Aga jah, selles valdkonnas töötavaid inimesi on erinevaid ning sellest tulenevalt ei ole kõik sünnituskogemused paraku positiivsed.
Minu on olnud õnn kogeda nii üht- kui teistsugust suhtumist ning nautida sellegipoolest kahte imelist sünnitust… Kui väljendit “nauding” ikka on siinkohal sobilik kasutada.
Kodus sünnitamine peaks olema igal juhul seaduslik.
Lõpetuseks aga veidi teemakohast huumorit – lugesin ja naersin, nii et piss püksis 😀
