February 2011

Lastest

Ühes kommentaaris millalgi öeldi, et ma pole pikemalt laste omavahelisest läbisaamisest rääkinud. Pole üldse viimasel ajal väga palju lastest rääkinud, võiks selle vea ju parandada.

Plika on praegu kaks aastat ja kolm kuud vana. Aktiivsemalt rääkima hakkas ta alles millalgi peale teist sünnipäeva – seega tavalisest veidi hiljem. Aga nüüd kordab küll kõike järele, uusi sõnu tuleb ilmselt iga päev. Ei oska öelda r-tähte, s-i ja l-iga, kohati ka t-ga, on raskusi – ta oskab neid öelda, aga on kergem mitte öelda. Need saab sujuvalt asendada h-ga. Mina aha paju aia – mina tahan palju saia. No see oli esimene näide, mis pähe tuli, neid on kindlasti naljakamaid ja paremaid. Vahel ei saa nende tähtede ära jätmise tõttu isegi aru, mis ta räägib. Üldiselt aga saame me väga hästi suheldud ja järjest paremaks läheb. Käändelõpud kipuvad ära jääma – näiteks kui öelda, et tita tahab magada, siis Plika kordab järele: tita taha maga. Kui me viitsime, siis me parandame teda – ütleme sõna õigesti, ära jäänud tähte või käändelõppu rõhutades, siis ta kordab õigesti järele küll. Aga järgmine kord jälle lühemalt, nii on ju kergem 😀

Värve on hakanud lõpuks eristama – olen varemgi üritanud õpetada, aga siis ei võtnud eriti vedu. Nüüd ta teab ainult põhivärve ja vahel pakub liigse entusiasmiga ikka valesti. Üldiselt aga teab täpselt, mis on puna, kolla, sini – jällegi lühendab neid.

Osavamaks läheb iga päevaga. Arvutit oskab järjest rohkem kasutada. Ma ei tea, kas see on nüüd väga hea… Aga ikkagi lahe vaadata. Enamasti vaatab oma multikaid Abikaasa arvutist, sest teda pole ju kodus. Teab, kust nupust arvuti sisse käib, kust monitori sisse-välja lülitada (läpaka ekraan ütles üles, nüüd on igivana suur molu eraldi laual), oskab alt ribalt neti ise lahti teha ja sealt bookmarks ribalt omale YouTube’i valida. YouTube’is oskab video lõppemisel ise järgmise panna. Ja oskab videot täisekraanile panna. Hiirt kasutab üsna hästi, aga avastasin, et minu arvuti touchpadiga saab samamoodi hakkama. No arvutisõltlaste laps, mis siin ikka imestada. Abikaasa arvutil on õnneks parool peal, nii et päris ilma loata ta sinna ligi ei pääse, kui on vaja piirata 😛

Magab suurepäraselt. Tõesti oligi vaja ainult kättevõtmist ja nädalat unekooli – pärast seitsmekuist õudust tuli kiirelt meelde, kuidas õigesti magatakse. Õhtul tavaliselt laliseb voodis pool tundi kuni tunni, hommikul ärkab vahel harva peale seitset, enamasti kaheksa paiku. Lõunaunne jääb enamasti minutiga, vahel laliseb kuni tunni, aga jääb siis ikka, eriti harvadel puhkudel laliseb voodis kaks tundi järjest ja ei magagi. Aga kisa ja viginat on minimaalselt – vahel ikka on, siis käime lihtsalt korra pai tegemas ja tekki peale panemas, see aitab.

Iseseisev on. Saab hullult hästi omaette mängitud ja asjatatud. Muidugi tahab vahel ka tähelepanu ja koos tegutsemist. Aga sellist asja ei ole, et ilma vanemateta üldse olla ei oska.

Riidesse panna ta veel päris ise ei oska. Eks me teeme kõike koos – pika pusimise peale saaks ta enamiku asjadega ise ka hakkama ja ma tean, et tegelikult peakski laskma tal rohkem ise harjutada, aga ma ise saan ju kiiremini… Riided seljast ära saab kõik, tagasi panemisega on rohkem abi vaja.

Süüa oskab ka ise. Muidugi peab talle parajad tükid lõikama jne, vahel me lõpus ikka aitame ja toidame teda, et kiiremini saaks, aga suuremas osas ise.

Laulmist on alati nii lahe kuulata. Ma peaks jälle filmima tema Põdra maja, ta on vahepeal arenenud 😀

Paras suslik on ta kah. Teeb igasuguseid trikke, mis panevad pisarateni naerma. Täna näiteks panin tunnikese tagasi pesu pesema, sealhulgas kõik käterätid. Kui pärast lõunasööki vannituppa Plika suud pesema läksime, siis just mõtlesin, et oi, panin uued käterätid, aga Plikale ununes panemata… Siis vaatan – suur rätt ripub nagis. Imestan, kuidas see võimalik on, vaatan lähemalt – nagis ripub hoopis Poisi mähkimislaualt pärit kilelina. Vat Plika rätikul pole seda aasa, nii et me kasutame neid plastikust ja metallist jullasid, mis hammastega rätiku külge käivad, et riputada saaks… See julla jäi nagisse, ma võtsin lihtsalt enne räti küljest ja panin pesumasinasse. Nüüd oli Plika siis vaadanud, et rätikut pole ja lahendas olukorra nii, et tõi toast selle Poisi lina ja pani rätiku asemele. Naera puruks 😀

Poisist ma olen viimasel ajal siin üht, teist ja kolmandat rääkinud, poole aasta sünnipäeva puhul. Ta on alati üks paras rõõmurull olnud – kui pikka aega oli rahulik ja ühe koha peal ja vahtis ringi, siis nüüd väikestviisi juba keerab ja roomab, liigub tublisti. Lisaks tunneb viimasel ajal suurt huvi kõige ümbritseva vastu – kui mul süles on, siis üritab minu käes olevaid asju (võileiba vms) ära kiskuda või siis küünitab laua poole, et sealt ükskõik mis käeulatusse jäänud asi pihku haarata. Ühesõnaga nüüdsest tuleb ettevaatlik olla 😛

Unede sättimisega oleme endiselt poole peal. Hommikul on hakanud liiga vara tõusma, 8-8.30 asemel pigem 7 või enne seda… Seega võiks tegelikult varem juba magama minna, kipub liialt väsima. Aga mulle see 11 sobib, oleme seni hakkama saanud – kui kärru panna, jääb enamasti momentaalselt tuttu. Õhtusesse unne jääb endiselt jorinaga, ei ole aidanud ka see, et enne tissi annan. Ööunne jääb alati rõõmsalt ja kiirelt, viimasel ajal magab ärkamisteta ühe-kaheni. Öö jooksul sööb kaks korda – kahe paiku ja hommikul viie-kuue paiku, viimasel ajal olen ta küll suurde voodisse võtnud juba öösel, sest nii külm on… Ja hommikul seitsme paiku üritan ikka ka tissiga lisaaega võita, et ise kauem põõnata saaks.

Öised söömised on plaanis lähema kuu-kahe jooksul ära võõrutada, aga esialgu tahaks lisatoiduga alustada. No ma pole veel lihtsalt viitsinud, ei võõrutada ega kõrvitsat tuua. Aga hakkan usinamaks 🙂

Lõpetuseks siis laste läbisaamisest ka. Ma ütleks, et mida suuremaks Poiss kasvab, seda paremaks läheb. Väikene armukadedus on Plika poolt on vahel ikka, aga seda on alati suht vähe olnud. Pigem on Plikaga probleem selles, et ta ei saa aru, kui pisike ja õrn on tita, tahab temaga mängida. Nüüd on Poiss juba tugevam, ei pea iga hetk silma peal hoidma. Vahel näiteks vajub Plika talle täiega peale, et kallistada – mina vaatan ehmunult, et nüüd teeb haiget, Poiss ainult naerab. Plikal on üldse annet Poissi naerma panna – näiteks hüppab mööda tuba ringi ja Poiss kilkab. Nii et Poiss on tugevam ja Plika on õppinud natuke hoolikam olema. Läheb järjest paremaks – ma juba kujutan ette, kuidas nad poole aasta pärast koos mängivad.

Ühesõnaga mina olen väga rahul 🙂 Mul on kaks imelist last ja nendest on iga päev palju rõõmu. Muidugi on ka muresid, muidugi tuleb tulevikus igasugu selliseid muresid ja rõõme, millest ma praegu veel undki näha ei oska, aga küllap me saame kõigega hakkama. Kaks väikese vanusevahega last on ikka kihvtid koos, seda otsust ei saa kuidagi kaheseda.

Teletupsuhüsteeria

Plikal on arvutis paar Youtube’i multikate playlisti, kus on peamiselt papagoi-multikad. Ühest playlistist tuleb mingi hetk otsa aga ka pingviine ja pärast neid see teletupsude multika algus, kus on beebi näoga päike. Plika on mõlemad korrad seda päikest nähes täiesti hüsteeriasse sattunud ja röökima hakanud: “Ei taha, tahan papagoid!”

Ja asi pole selles, et lihtsalt papagoid tahaks, asi on just päikeses. Ma ei saa ainult aru, mis selles nii hüsteeriasse ajavat on! Titad Plikale üldiselt ka meeldivad… Väga veider.

Täiesti uued aspektid tulu deklareerimisel

Kahe lapsega kinnisvaraomanikust abielunaisena on igasugu uued asjad, mida silmas pidada.

Kõigepealt avastasin ühisdeklareerimise võimaluse. Kena on, Abikaasa andis nõusoleku, sain asjaga edasi tegeleda.

Siis avastasin, et teise lapse pealt saab raha. Rõõm – ei olnud sellele varem mõelnud, ei teadnudki ilmselt.

Siis rõõmustasin, et maamaksu saab lasta otse maha võtta, panin linnukese. Täna sain teada, et sel juhul saab raha tagasi alles aprillis ja täitsin deklari teist korda uuesti – selle kuu eelarve on miinuses, tahaks raha võimalikult kiiresti kätte saada.

Täna avastasin, et kodulaenu intressi pealt saab ka tagasi – selle peale ma, lollike, kah oma peaga ei tulnud. Paistab, et tuleb deklar kolmandat korda esitada 😀 Saatsin linnukesega netipangas oma laenuandmed ära, on nüüd ilusti maksuameti lehel olemas. Abikaasa unustas koodikaardi töö juurde, tema saab oma linnukese alles homme panna. Kui see tehtud, eks ma siis asun kolmandat korda täitma ja vaatan, kas on veel mingit täiendavat infot vaja, mingist katastritunnusest räägiti kuskil… No ma eeldan, et täites tulevad siis igasugu vajalikud lisaküsimused, millele ma vastata saan, mitte ei pea midagi oma aruga tegema.

Lõpuks lugesin, et kui esimest korda laenuintresse deklareerida, siis kontrollib maksuhaldur kõigepealt üle, kas on ikka õigesti deklareeritud ja ka laenu sihtotstarbelist kasutamist. Et sel juhul ei saa kah raha nii kiirelt tagasi. Huvitav, kui kaua sellega minna võiks… Peaks ju küll lollikindel värk olema – nii laen kui kinnisvara on meie mõlema nimel, see on meie oma kodu, kogu laenusumma läks selle ostmiseks (mitte remondiks ega mööbliks vms). Huvitav, kust see haldur seda kõike kontrollib.

Nojah. Alati on võimalus intresse see aasta üldse mitte deklareerida – nagunii jõudsime neid vaid kaks kuud maksta, mingit suuremat summat selle pealt ei tule. Samas väike raha on ka raha 🙂 Vast tasub selle nimel veidi kauem oodata.

Igal juhul on natuke idioodi tunne. Ma olen muidu pigem see, kes enne hästi põhjalikult uurib ja alles siis täidab. No aga ma tõesti ei osanud mõelda, et maamaksu puhul viivitus tekib, ei tulnud ka üldse pähe, et intressi pealt midagi saab… Alles täna lehest lugesin 😀 Niisiis kolmandale ringile.

Nojah, hommik on õhtust targem. Homme vaatan.

Vaktsineerimisest

Loen siis praegu Egle Oja ja Madleen Simsoni raamatut “Toidu mõju lapse ajule, arengule ja käitumisele. See on nii keeruline ja paks, et paneb pea tolmama – peaks koju ostma, et oleks olemas, saaks aeglaselt ja oma tempos lugeda, süveneda.

Igal juhul ma praegu loen diagonaalis, et ennast natukenegi rohkem kurssi viia. Vaktsineerimise kohta käivat lugesin väheke põhjalikumalt.

No ma olen alati teadnud, et vaktsiinid on üks paras äri ja seega ei saa nende lauspropageerimist päris tõe pähe võtta. Samas ajavad paduvastased ka vahel harja punaseks. Objektiivset infot on jube raske saada – mina oma aruga ei oska eristada, kelle jutt õige on, ma pole nii tark.

Plika on saanud kõik plaani järgi, va MMR, selle jätsin tegemata, plaanis oli ehk hiljem. Poisil jätsin lisaks B-hepatiidi tegemata, mõtlesin aastaselt alustada, eks näis.

Ja mina olen ka mõelnud, et no need on ju ikka nii rasked haigused, vast ikka teeme ära, nüüd on see viisikvaktsiin ju puhastatud ka ja… Mitmelt poolt olen lugenud argumente, et pärast vaktsineerima hakkamist kõik need haigused kadusid. See tundus ka väga loogiline.

Aga vot nüüd ma lugesin sellest raamatust midagi väga huvitavat – et tõepoolest, näidatakse graafikuid, kust on näha, et vaktsineerimise algusest alates nende haigusjuhtude arv ühiskonnas järjest väheneb, kuni kohati praktiliselt kaob. AGA ei mainita, et tegelikult algas vähenemine juba ENNE vaktsineerimise algust – need haigused on 20. sajandi jooksul lääne ühiskonnast kadunud pigem tänu elementaarse hügieeni levikule, linnade sanitaarse olukorra paranemisele ning inimeste üldise vaesuse ja sellest põhjustatud põduruse vähenemisele.

Säh sulle kooki moosiga. Ma pikemalt ei viitsi kirjutada, aga mõtlema pani küll. Ma nüüd loen edasi. Diskussioon on teretulnud!

Päevad ei ole vennad

Kui ma olen kolm päeva järjest jube usin olnud, siis on ju täiesti normaalne üks päev maha lebotada?

Pühapäeval oli mõnus – hommikupoolikul käisime Abikaasa vanaemal külas, hiljem pesin pesu, koristasin natuke teise poole kolituba ja vedasin kõik raamatukastid siia poolele. Ülejäänud õhtu istusin neid lahti kakkudes ja raamatuid Excelisse kirja pannes. Ega ma pole ju normaalne. Statistika või värk, mulle kohutavalt meeldib selline organiseeritus.

Eile õhtul koristasin magamistoas riidekapi ära – selle, kus asjad puude peal ripuvad. Sinna oli erinevatel aegadel igasugu kraami kuhjatud ja ei mahtunud enam midagi – võtsin kõik välja ja panin süsteemselt ära, sai kohe parema ülevaate, nüüd on kõigil riietel ka oma puu, mitte pole üksteise otsa kuhjatud. Puid oleks tegelikult juurde vaja.

Järgmiseks on plaanis lasteriiete sorteerimine. Ma ükskord juba üritasin seda teha ja sain väheke süsteemsemaks, aga süsteem on jälle sassis. Läbisegi on parajad ja väikesed või siis väikesed ja suured… Pean nii ära pakkima, et eraldi saaks need väikesed, mis tahan ära anda, need väikesed, mis tahan endale jätta ja kõik parajaks saamist ootavad tuleks ka kuidagi organiseeritult ära panna, et need ikka kantud saaks, mitte kuskile kotipõhja ei ununeks.

Aga viitsimine, see sai täna otsa, asemele tuli laiskus. Olen hommikust saati arvutis istunud, trenni kohta uurinud ja… No ma ise ka ei tea, mida ma siin täpselt teinud olen, kui päris aus olla.

Raamatukogu tähtaeg on täna toiduraamatul, aga mina ei viitsi ennast välja vedada. Pikendada ei saa, eks siis maksan viivist. Liiga külm on 😀 Homme lähen nagunii välja, siis ehk käin raamatukogust ka läbi… Mis siis, et need kohad on vastassuundades. Sellise ilmaga tasub vist sõidutalongidesse investeerida.

Krt, ühel teisel raamatul on ka tähtaeg (ja järjekord, nii et pikendada ei saa), siis tuleb ju kahekordne viivis… Aga täna välja minna ikkagi ei viitsi.

Ma nüüd katsun laiskusest üle olla ja toiduraamatut edasi lugeda (jajah, see pole veel läbigi, kaugel sellest). Alternatiiv oleks hakata sortima neid riidekotte, mis siin kuhjas ootavad, aga SEDA ma ju ometi ei viitsi??? 😛

Scroll to Top