Kui usinat koristamist plaanida, ärkab Poiss lõunaunest 45 min varem. Aga poole tunniga sain elutoa suuremalt jaolt korda, nüüd 15 min tissipaus ja siis on Poiss tõenäoliselt omaette hängides-mängides tükk aega rahul, saan edasi kraamida. Hiljem täpsemalt!
Kartsin, et kuna Plika ärkas täna alles üheksast ning hommiku- ja lõunasöögi asemel tuli mingi imelik vahepealne pikaleveninud söök, võib tema ühest lõunaunne saamisega raskusi olla – viis minutit enne ühte istus ta veel arvuti ees, vaatas multikat ja näsis minu taldrikust varastatud pasteedisaia. Kui otsa sai, ütlesin, et papagoi läheb nüüd tuttu – palusin tal multika pausile panna ja monitori välja lülitada – tegi seda kohe ja rõõmsalt. Siis suunasin ta vannituppa potile ja suud puhtaks pesema… Pärast seda võttis omal algatusel dressipluusi seljast ära (seda me teeme alati enne lõunaunne minekut, muidu on ebamugav magada), riputas selle vannitoas oma rätikuga ühte nagisse 😀 Jooksis magamistuppa ning ronis voodisse. panin teki peale, läksin minema, jäi kohe magama.
Mina vaatasin ringi ja tekkis masendus. Nojah, on laisad päevad olnud, aga kurat, nii ju ikka ei saa. Et oma laiskust veel natuke venitada, tegin segadusest pilti ja panen need nüüd kõigile vaatamiseks üles. Nö avalik häbipost 😀 Aga nüüd peaks mul olema kõigi eelduste kohaselt 1,5 tundi täiesti segamatut vaba aega, sellega jõuab tegelikult meeletult palju ära teha. Lõpp laiskusele!
Tugitooli peal on need asjad, mis ema jaanuari lõpust Tartust tõi. Paljud olen ära pannud, aga seal on veel hunnik mütse-salle-kindaid ja kaks kotitäit läbipesemist vajavaid riideid. Nädala olime Rootsis, aga nüüd oleme juba nädala kodus ja ikka pole suutnud neid ära panna.
Põrandal on paari päeva tagusest riidekapi koristusest välja jäänud lasteriiete kotid – mäletatavasti pidin ju neid ümber sortima hakkama, aga siis tuli laiskus…
Abikaasa kingitud lilled on väga ilusaks läinud 🙂 Nüüd tuleks nende ümber korda luua, praegu ei paista segadusest väljagi.
Diivani peal on Plika kleidid, mis peaks puu peale ja kappi minema. Ah, ja triikida on vaja! Mina, kes ma kunagi ei triigi, avastasin, et meie kõigi riiete hulka on ikka kuidagi kortsuvaid siginenud. Peaks triikimislaua muretsema, meil pole siin praegu sobivat kohtagi…
Sektsiooni kõik lahtised riiulid olid üksvahe isegi täiesti korras! Aga ajaga on jälle täielik läbu tekkinud. Masendav!
Poisi mähkimisdiivanile tekib iga päev jube läbu ja on näha, et kaks päeva pole seda koristatud.
Arvutilaual tekib ka jube kiiresti elu, pidevalt tuleks koristada.
Köögis pole olukord õnneks kõige hullem, seal ma koristan jooksvalt. Ainult hommiku lõunasöögi asjad on laiali ja nõud pesemata.
Meil on üks mõnus nurgatagune koridor, kust läheb uks teisele poole, kus me ei käi ja ukse lukk läks katki, nii et seda ei saa hetkel isegi avada. Sinna nurka on hea silma alt ära igasugu asju kuhjata.
Ja selles koridorijupis, kus on praegu ajutine esik, on ka jube segadus. Mantli taga on hunnik raamatukaste. Riiulis olid kõik Plika soojad riided korralikult ära pandud, aga ükspäev ma otsisin midagi ja pöörasin terve riiuli segi, nii ka jäi.
Magamistuba on õnneks suht korras, seal tuleks ainult voodi ära teha ja vaadata, kas eile pestud pesu on kuivanud, et saaks kappi ära panna. Pilti pole, sest Plika magab seal, ei läinud segama.
Eks vaatame, palju ma jõuan ära koristada!
…sest täna oli võrdlemisi müstiline öö.
Poisiga läks tavapärasest paremini – magas ühegi vääksuta kuni kolmveerand kaheni, siis tõstsin endale kaissu tissi otsa (sest toas oli külm ja ma olin väsinud). Hiljem ärkas ta tänu Plikale veel millalgi üles ja jorises, aga keerasin ta kõhuli ja magas kuni Abikaasa hommikuse äratuskellani – teine öine söögikord jäi ära 😀 Ma ei tea, kas sel on midagi pistmist kaisus magamisega – äkki oli mugavam ja soojem, magas rahulikumalt.
Aga Plika, kuldmagaja, oli öösel vahepeal üleval, vist täitsa pikalt. Tema koha pealt on mul vaid ähmased mälestused. Kõigepealt hakkas nutma ja kurtis pissihäda. Tõin poti, läksin tagasi magama. Millalgi ta vist käis seal potil… Siis võttis Abikaasa ta meie voodisse… Mingi hetk vist tõstis oma voodisse tagasi… Mingi hetk hiljem oli Plika minu voodipoole juures, kus Poiss mul kaisus oli, aga veel ei maganud, vaid lalises. Siis võttis Abikaasa ta jälle kaissu. Hommikupoole pani ikka tagasi oma voodisse ja sealt pidin ma ta üheksast välja ajama, muidu oleks veel kauem põõnanud.
Poiss magas ka üle pika aja kauem – kui pool seitse tissi sai, siis põõnas veel tunnikese. See on viimase aja rekord.
Loodan, et Plika puhul ei saa sellistest ärkamistest reeglit. Ta on juba kuu aega probleemideta maganud, vahel on nii väikestel lastel ju ikka halvemaid öid. Aga kui see nüüd harjumuseks saab, siis kindlasti hakkame teda rangemalt oma voodisse suunama.
Poisi puhul mulle tundub, et minu reegel mitte enne kahte tissi anda on vilja kandnud – algul ta ärkas enne seda aega ikka paar korda, vahel jäi ise magama, vahel pidi süles rahunema. Nüüd enam ei ärkagi enne. No ja see muidugi on super, et teine öine tissikord ära jäi – oleks edaspidigi nii.
Igal juhul andis see mulle juurde motivatisiooni kella kahene tissikord ka ära jätta (mitte päris kohe, aga varsti). Alguses ärkab ta ilmselt mõnda aega sel kellaajal üles ja siis peab süles rahunema, aga küllap lõpuks harjub ilma. Võiks jääda ainult varahommikune kord, peale kuute… Ja siis võiks ta magada kaheksani 😛
Unistused on ilusad, eks me vaikselt liigume nende suunas. Ikka nii, et meil mõlemal hea oleks, ei taha ei ennast ega last traumeerida. Tasa ja targu…
Käisin eile hügienisti juures hambakivi eemaldamas. Mul on seda kunagi varem ka tehtud, polnud mingeid erilisi mälestusi – seega eeldasin, et nagu iga teine hambaarstil käik.
Noo, tegelikult, ma ütleks, oli isegi tüütum 😀 Tavaliselt läheb suht kiirelt – üks suts, natuke puurimist, plomm, lihvimine, valmis. Seekord läks terve tund ära ja päris valmis ei saanudki, lähen märtsis ühe korra veel. Ja tehnika, mida seekord kasutati, oli ka umbepeen. Eelmisest korrast hambapolikliinikus mäletan, et käsitsi midagi kraabiti ja kõik. Seekord kasutati kõigepealt ultraheli, et suurem jama kätte saada, siis käsitsi, lõpuks mingi rohi või pasta… Lisaks kästi apteegist geel osta ja seda kolm nädalat kasutada. Kui jälle lähen, peaks põletik olema tagasi tõmbunud ja veritsust vähem, siis saab veel järele jäänud kivi lõplikult eemaldada.
Hoolimata ebamugavusest on selline rahuldustunne! Et ma käin püsivalt ja tegelen täiega, et oma hammaste ja igemete tervist parandada.
Üks väike asi on veel, mille üle mina suurt uhkust tunnen. Ma kasutan suuvett 😀 Igemepõletiku pärast soovitati seda juba aastal 2006 ja isegi ostsin pudeli koju. Kuna ma aga teadsin, et sel on mõru maitse, siis mitu korda tahtsin kasutada ja lihtsalt ei julgenud suhu võtta… Tobe, ma tean. No see pudel rändas igatahes lõpuks prügikasti.
Kui nüüd seekord hambaarsti juures käima hakkasin, siis küsisin, kas suuvee kasutamine aitaks kaasa ja ostsin neilt sellise pudeli kaasa – arst soovitas loputada pärast iga söögikorda. Alguses tundus jäledalt kange ja magus (ma ju vihkan kõiki piparmündimaitselisi asju – hambapastaga olen harjunud, aga näiteks nätsu ei võta suu sissegi, jäätisest jmt rääkimata), aga pikapeale harjusin täitsa ära ning isegi meeldis see värske maitse, mis suhu jäi.
Kuna selle suuvee koostist lugedes leidsin muuhulgas näiteks parabeenid, siis otsustasin, et kui otsa saab, ostan järgmise hoopis ökopoest. Kahte sorti müüdi, uurisin järele, et Pärnus on ka… Aga kui poodi jõudsin, oli viimane tundlike igemete oma just eest ära ostetud, nii ma siis käisin enne Rootsi minekut Tallinnas Ökosahvrist läbi ja ostsin sealt sellise. Kuna eelmine 500 ml oli kuuga otsa saanud ja Pärnu pood ei teadnud, millal neile juurde tuleb, ostsin kohe kolm pudelit, ca 1,5 kuuks.
No ja see uus on nüüd muidugi mõru 😛 Lisaks unustasin Rootsis pidevalt kasutada ja pole Eestis ka korralikult järje peale saanud. Pudel on väike ja pruun ja tähelepandamatu, ma pean selle ikka keset lauda panema, muidu lihtsalt ununeb. Maitsega olen praeguseks juba natuke harjunud – Abikaasa proovis ka ja ütles, et päris hea, nagu Jägermeister. Tõepoolest, mulle ei maitse see ka 😀 Aga igal juhul kasutan kõik ära. Siis ostan ilmselt ökopoest selle tavalise, aaloega – vast on mõnusam maitse.
Ahjaa, küsisin hügienistilt nõu ka. Esiteks selle kohta, et elektrihambahari pidavat efektiivsem olema. Tema kinnitas ka, et on – et see pole mingi reklaamitrikk. Pöörded on kiiremad, seega eemaldab saasta efektiivsemalt ja hambakivi tekib vähem. Soovitas Oral B ja Brauni koostöös valminud harja, pidavat väga hea olema. No esialgu ma naudin oma maailma parima harja pehmust edasi, kunagi hiljem ehk…
Siis küsisin veel hambaniidi kohta. Kurtsin, et jube ebamugav on seda kasutada, eriti ülemiste tagumiste hammastega – koban käsikaudu ja üldse on tüütu. Ja et kunagi katsetasin ka hambavaheharju, aga need olid liiga suured. Ta andis mulle katsetamiseks ühe teistmoodi hambaniidi, sihukese käepidemega. Ja ühe harja, mis on kõige peenem ja soft sarjast. Ma eile unustasin need kotti, eks täna õhtul siis katsetan. Sellisel kombel tundub niidi kasutamine küll palju mugavam. Ja seda ühte jubinat võib puhastada ja kasutada nii kaua, kui niit katki läheb. Peen.
Pikk jutt eimillestki 🙂 Aga minu jaoks hetkel nii oluline. Hambad on alati hell teema olnud… Nüüd tahan teha kõik, et neil oleks hea.
Mõnus on elada püsivalt ühes linnas ja käia rahulikult ühe hea arsti juures, kuni kõik korda saab!
Ma üldiselt olen selle ilmaga leppinud ja noh, eelmise talve kogemusest oli ju teada, et sihuke asi võib jälle tulla. No ja kevadet ootan nagunii ammu, sest ma armastan kevadet. Aga ma olen praegu ka üsna rahul. Ma saan nimelt isekas olla ja tänu sellele on elu suhteliselt mugav.
Põhimõtteliselt istun kodus külmavangis 😀 Selle -20 ajal pole Plikaga õues käinud, lihtsalt ei taha. Lõunaunele pole see mõju avaldanud, nii et ma ei näe probleemi. Küll jõuame õues mütata, kui kraadid jälle inimlikumad on.
Ise käin väljas minimaalselt ja sel juhul ilma lasteta. Täna õhtul näiteks on hambaarst. Ja kui ma juba välja lähen, siis viin raamatud ka tagasi. Ja siis oleks vaja veel paar asja ära teha, aga ma ei tea, kas jõuan kõike.
Poes käisin vanasti pigem mina, nüüd olen Abikaasa pärast tööd saatnud, ta nagunii väljas, üks käimine 😀 Kui kuskile vaja lastega minna, arstile vms, siis palun emalt küüti. Kui ema ei saa, siis Abikaasa õelt.
Novot, ühesõnaga natuke isekas rõõm. Mina ei pea poes käima, mina ei pea autot välja kaevama ega sellepärast vihastama, kui külmaga ei käivitu… Söök tuuakse koju kätte, autoga viiakse ja tuuakse. Kui endal vaja kuskile kaugemale minna, siis ühistransport on Pärnu linnas täitsa okei.
Mis on linnukesel muret 🙂
Aga hoolimata sellest, et ma praeguse olukorraga rahul olen (sest vigisemine ei muudaks midagi), unistan ikka kevadest. Linnulaulust, sulanud lumest, tärkavatest lilledest, päikesepaistest… Ooh.