February 2011

Kuidas ma esimest korda elus spordiklubis käisin

Nagu plaanis oli, käisin täna Tervise Paradiisi spa & sport klubis bodybalance‘i trenni järele proovimas.

Ma muidugi äärepealt poleks üldse läinud 😛 Pärast teisipäevase plaani tegemist helistasin emale ja palusin tal endale retuuse laenata (sest mul pole kodus ühtki paari pükse, mille saaks mahutada mugavate treeningpükste kategooriasse) ning unustasin siis kogu asja täielikult.

Täna hommikul kella üheksa paiku olin ikka veel voodis ja üldse mitte kõige paremas tujus, sest külm oli ja selg valutas. Ning siis äkki tuli meelde – pagan, trenni pidin ju minema. Perioodikaartide 20% soodukas lõppeb homsega ära, edasi lükata polnud enam ka kuskile.

No teate, ma ausalt mõtlesin, et ma ei lähe. Nii külm ja vastik oli olla… Ja minu jaoks nõuab selline ihuüksi uude ja võõrasse kohta minek eneseületust ja teatud vaimset ettevalmistust 😀 Ühesõnaga olin juba peaaegu otsustanud, et ei lähe, aga helistasin siis igaks juhuks, et küsida, kas trennis üldse kohti on (kodulehel soovitati ette broneerida) ja kuna oli, siis… Panin ennast ikkagi kirja 😀

Üritasin leida kapist T-särki, mis poleks liiga lühike, liiga ümber, liiga lohvakas, liiga kaunistatud (nööbid, tikandid) – sõelale jäi kaks. Kuna ühel oli tuntud Eesti koolitusguru reklaam ja Abikaasa ütles, et tema selle pluusiga küll kodust välja ei läheks 😀 Siis osutus valituks Merlise disainitud must T-särk, millel hurmav vene tähtedes tekst: “A kust te võtate, et Savisaar on m*nn”. Igati hea valik, eksju. Juba riiete vahetus nõudis eneseületust, sest pliit polnud jõudnud veel elamist kuigivõrd soojaks kütta. Eks ma siis pliidi ees vahetasingi – see oli ainus koht, kus kringliks ei külmunud.

Kodulehel oli kirjas, et trenn on paljajalu, aga jalanõusid on vaja riietusruumist saali minekuks. Ja et need peavad olema heleda tallaga ning sisetingimustesse sobivad. Mul selliseid muidugi polnud – olid ühed heleda tallaga sportlikumad kingad ning varbavaheplätud. Pärast pikka juurdlemist, kumb võiks olla kohatum, otsustasin plätude kasuks. Ise kujutasin muidugi elavalt ette kilomeetrite pikkuseid koridore, kus ma nende plätudega vantsima pean, ümberringi blondid tibid Nike treeningpapudes. Dressipluus ja sokid soovitati lõõgastuse ajaks kaasa võtta – dressipluusi mul ka polnud, võtsin ülivärvilise Camdenist ostetud jaki.

No ühesõnaga… Kartsin valesti käituda, valesti riietuda, silma paista, no teate küll 😀

Pärast hommikusööki ja -kohvi oli tuju juba parem. Väljas oli äärmiselt mõnus ilm ka – polnud eriti tuuline ja päike paistis. Kohale jõudsin veerand tundi enne trenni algust ja otse loomulikult oli kassas jube järjekord (see ju veekeskusega ühine). Õnneks tehti teine kassa ka lahti ja sabad hakkasid kiiremini liikuma – sain oma ühe korra kaardi kätte ja leidsin isegi saali suurema probleemita üles.

No ja muidugi võin tagantjärele nentida, et hirmul on suured silmad. Riietusruumist oli saali ainult paar sammu. Treeneril olid varbavaheplätud, kõik teised olid sokkis või paljajalu, minu plätud jäid minust kah kotti 😛 Nike-tibisid ei hakanus ühtki silma 😀 Riietusruumis ei osanud ma oma kappi kinni panna, sest ei teadnud, et see sissepääsukaart tuleb luku juures prakku torgata, muidu võti ei keera. Kui olin seal mõnda aega tulutult logistanud, jagas kõrvalolev tore neiu seda tarkust lahkelt minugagi.

Trenn ise oli täitsa mõnus ja treener Kätlin ka tore. Mul puudub, eksju, igasugune võrdlusmoment teiste klubide, trennide või treeneritega… Aga mulle täitsa meeldis. Oli rahulikku laadi, samas piisavalt kiire, nii et pooled liigutused läksid ikkagi sassi. Päikesetervitusest ei saanud sotti, tasakaaluharjutuste ajal tuikusin nagu joobnud kana ja nii edasi 😀 Oma saamatuse tõttu irvitasin pool trenni ajast. Alguse tai chi oli piisavalt lihtne, lõpulõõgastus väga mõnus. Vahepealsed jooga ja pilatese harjutused olid minu jaoks igatahes piisav väljakutse. Mõnusalt soe oli seal ka, trenni ajal hakkas täitsa palav. Jakki ja sokke seega lõõgastusel vaja ei läinudki – jõudsin sel ajal mõnusalt parasjagu maha jahtuda.

Ma ei saa nüüd öelda, et see trenn mulle nii kohutavalt meeldis, aga see oli alles esimene kord, ei saagi mingeid põhjapanevaid järeldusi teha. Meeldis piisavalt, et 24x kaart ära osta – see nö ettemaks motiveerib mind trennis käima küll… Ja arvan, et mida rohkem käin, seda rohkem meeldib ka.

Teel koju helistas Abikaasa ja ütles, et ma poodi läheks. Kuna ta nõudis muuhulgas tomatipastat ja Kessu just millalgi rääkis, et Rimis müüdaval ICA mahesarjal on jubehea tomatipasta, lisaks võtsin ennast juba üle nädala aja kokku, et Kaubamajaka Swedbankist oma uus krediitkaart ära tuua ja Rimist lühikesi suuski piiluda ning ühtlasi oli vaja veel apteeki, et igemegeeli osta, siis mõtlesin, et ilm on ju ilus ja trennile trenni otsa tegemine ainult hea ning seadsingi sammud sinnapoole.

Krediitkaardi ja geeli sain kätte. Suuskades pettusin – need olid allapoole kaardus, mõeldud mäest alla laskmiseks, nagu pakil olevalt pildilt näha, tänaval poleks nendega miskit teha. Vanasti olid sellised suusad küll sirged, ainult ninad olid ülespoole nagu suuskadel ikka. Täielik feil. Huvitav, kas neid vanu suuski veel ka kuskilt saaks…

Rimis tuuseldasin mõnuga ringi. Kuna ma käin seal väga harva, aga sealne mahetoodete sari on üsna sümpaatne, siis ostsin peale tomatipasta veel kohvi, kakaod, sinepit, riisi ja Rimi enda mahemakarone. Itaalias toodetud makaronid muidugi, Eesti omad on ju ka olemas, pealegi tervislikumad… Aga üle kolme korra kallimad kah. Rimi omadel oli just soodukas, proovime ära.

Kakao koha pealt mõtlesin hiljem, et ei tea, kas oli nüüd vaja, Meie Mark oleks ju kah sobinud, mis siis, et see pole mahe, vähemalt kohalik ja ei sisalda igast jama. Aga noh, eks proovime kõigepealt ICA ja järgmiseks Eesti oma. Praegu on just sellised ilmad, kus mulle meeldib vahel kakaod lürpida, aga praegune, mida veel veidi alles, on vist O’boy ja ma ei taha isegi mitte mõelda, mida see sisaldab – Plikale just meelsasti sisse ei joodaks.

Ja siis veel rohelist salatit, kurki ja banaani… Ja munamakarone, neid linnupesa taolisi – sest Liis ajas just ükspäev MSNis isu peale oma hiina nuudlite jutuga, meil on ju nüüd wokipann ka ja puha. Ühesõnaga läksin pizza peale paari asja ostma ja lahkusin €27 arvega. Tüüpiline! Vähemalt on nüüd igasugu kuivaineid jälle varuks.

Otsustasin kolmest kotist hoolimata koju ka jala minna – olen tänase päeva jooksul kõndinud 6,5 km (ja tuleb veel lisa, sest läheme varsti Abikaasa sugulase juubelile, mis on ka õnneks piisavalt lähedal, et jala minna). Päris korralik trenn, ma olen rahul. Iseasi, kui tervislik just üleüldises plaanis, sest üle poole sellest maast kõndisin Riia maanteel mõnuga heitgaase sisse hingates.

Nojah, kaldusin vahepeal trenni teemast kaugele, aga jõudsin vähemalt lõpuks tagasi 😛 Ja nüüd on viimane aeg ennast sünnipäevaks sättima hakata!

Mul on maailma parim mees

Oh, kui hea on, Abikaasa on nüüd jälle kodus. Ma ainult eile olin terve päeva üksi (väga edukalt läks, ei saa midagi kurta) ja kohe tuli selline tunne, nagu ta oleks jube pika aja eemal olnud… No tegelikult ma enam ei mäletagi, tal vist läks see nädal veel mõnel õhtul üle tavalise aja.

Igatahes nüüd võttis ta esmaspäeva ka vabaks, meil tuleb kolmepäevane nädalavahetus. Kas saab midagi veel paremat olla?

Ja täna ma terve õhtu kuulasin ja nautisin seda, kuidas ta lastega asjatas – peamiselt muidugi Plikaga, tema nõuab ju rohkem tähelepanu. Ma ei ütle, et ma ennast just halvaks emaks pean ja üht-teist ma Plikaga koos teen ka – vaatan raamatuid, paneme koos puslet kokku ja nii edasi… Aga Abikaasal tuleb igasugu mänge ja müramisi varrukast, lihtsalt loomulik anne. Täna ta laulis lastele “Viisk, põis ja õlekõrs” laulu ning tegi sinna juurde liigutusi, nii et kõik irvitasid… Ja Plikaga võimlesid ja… Ja õhtuti mina ei taha Plikale kunagi unejuttu rääkida, sest mina ei ole kuigi ilmekas (peast) rääkija, samas kui Abikaasal on jällegi loomulik anne. Ta räägib Plikale viimased nädal aega papagoi-muinasjuttu, kus tegelasteks on selle multifilmi omad – ahviplika, elevandipoeg ja boa… Ja ta oskab nii täpselt nende hääli järgi teha 😀 Õnneks on Plika juba ära koolitatud – teab, et kui Abikaasat kodus pole õhtuse rutiini ajal, siis ei ole jutuaega, on ainult lauluaeg. Eile minu käest ei nõudnudki juttu, laulsin talle kogu aja. Seda ma vähemalt oskan 😛 Abikaasa muidugi arvab, et mina peaks ka juttu rääkima. No kunagi võib-olla 😛

Et tegelikult oleks pidanud hoopis teistsugune pealkiri olema – sellest, kuidas Abikaasa on maailma parim isa. Aga need kaks asja on minu jaoks praegu võrdelises seoses ja pealegi… Süüa tegi ta ka… Nii et maailma parim mees JA isa.

Ja mul on lihtsalt niiiii hea meel, et ta nüüd kolm päeva kodus on. Imeline! Üle kõige maailmas tahaks seda, et ta saaks poole kohaga tööl käia või üldse kodus olla, nii mõnus oleks. Ah, ma oleks isegi tavalise täiskohaga rahul, aga need praegused õhtud käivad mulle aeg-ajalt närvidele – eriti siis, kui järjestikku satuvad või kui nädalavahetusel ka mõni tema kohalolu nõudev üritus on. Tal on juba kaheksa tööpäeva jagu ületunde kogunenud, aga nüüd ma ka sunnin teda neid välja võtma 😛 Sellest see esmaspäevgi.

Oh, tegelikult ei saa üldse kurta, kõik on ju hea. Nüüd, kus Abikaasa kodus on, köeb pliit ka jälle korralikult, ma sain lõpuks sooja, ILMA hommikumantlita 😀 Ma terve päeva külmetasin, sest ei olnud Abikaasa uuest süsteemist korralikult aru saanud. Meil on nimelt puud kohe-kohe otsas, ei saa priisata, puitbrikett pidi eile tulema, aga tuleb alles homme. Seni hoiame kokku – kasutame võimalikult vähe puid ja palju turbabriketti.

Kui külm kõrvale jätta, oli täna mõnus päev. Ei olnud usin, nautisin eilse töö vilju ja hoidsin olemasolevat korda. Laste uneajal sõin kooki (mis Abikaasa mulle eile hilisõhtul koju jõudes tõi, muah), risustasin foorumit ja puhastasin oma mailboxi – kohe mitusada kirja kustutasin ära. Väga olulised tegevused ühesõnaga 😛

Lutist

Ma lugesin üht arvamuste vahetust selle kohta, kuidas last lutiga harjutada ja jube paljud ütlesid, et oi, kuidas vaeva nägin, aga õnneks lõpuks hakkas võtma. Et mis ma küll teinud oleks, kui hambad tulevad. Ja et need emad, kelle laps lutti ei võta, annavad selle eest kogu aeg tissi.

???

Ma ei tea, ma ei tahaks uskuda, et mul nii eriline laps on… Tissi saab enamasti kolme-nelja tunni tagant (kui tihemini, siis mitte sellepärast, et ise nõuaks, vaid et näiteks peab pikale unele minema ja eelmisest korrast on vähem möödas). Hambaid on seni alles kaks, nii et ei saa mingeid põhjapanevaid järeldusi teha. Aga no krt, igemeid sügada saab ka suvalise närimisrõnga või plastmasslusikaga, miks just lutt olema peab?

Plikaga kasutasin lutti peamiselt väljas ja magamise ajal, õnneks läks võõrutamine kergelt ja iseenesest. Plikat harjutasin lutiga sellepärast, et ta sündis hilissügisel – ei tahtnud, et väljas nuttes külma õhku sisse ahmiks. Poiss oli suvelaps, tema sündides seda probleemi polnud, nüüd ei näe kah vajadust. Üldse, ÜLDSE ei näe enam vajadust.

Ma olen nii õnnelik, et mul on õnnestunud õpetada Poiss kindlal ajal, nututa ja omaette lõuna- ja ööunne jääma. See üks õhtune uni läheb veel virilamalt, aga ma tõesti eelistan lutiga vaigistamisele tema süles hoidmist, et ta seal siis ise rahuneks.

Ahjaa, see oli mitmetel suur argument. et imegu parem lutti kui pöialt – pöidlast ei saa võõrutada. Kõik väikesed lapsed lutsutavad natuke rusikaid, aga kui lapsel lastakse oma emotsioonid normaalselt välja elada, siis ei ole tal mingit põhjust pidevalt pöialt imeda.

Lutt tundub tänapäeva ühiskonnas nii üldlevinud norm olevat, nagu ka tite iga nutu vaigistamine. Hea laps ju ei nuta! Ja olgem ausad, eks ma isegi olin veel mõni aeg tagasi selline – ma küll teadsin, kuidas oleks õigem, aga praktikasse rakendada ei suutnud.

Näed siis. Ma olen tegelikult endiselt seda meelt, et mõistlikult kasutades on lutt okei… Aga päris isiklikus plaanis – mis puutub minu lastesse – olen täiesti lutivaenulik.

Eks me näe. Poisil on ju ainult kaks hammast, äkki olen sunnitud veel millalgi oma sõnu sööma. Aga sisetunne ütleb, et vast mitte 🙂

See vastik staatiline elekter

Oskab keegi nõu anda, kuidas selle osakaalu oma elus vähendada?

Ma kasutan pesuloputusvahendit, aga sellest pole mu meelest eriti tolku. Talveperioodil saan kogu aeg igalt poolt särtsu. Hommikumantel, fliispleedid ja kõik muu taoline on eriti hullud. Samas on fliis nii pehme, mõnus ja soe… Mis oleks alternatiiv?

Villane pleed tekitab samamoodi elektrit. Igasugused mütsid, olenemata materjalist, niisama juuste peale tõmmatud jope kapuuts… Pole midagi vastikumat, kui elektrit täis juuksed! Kunagi kasutasin Oriflame’i juustesse jäetavat palsamit, mis esimesel päeval veidi aitas… Aga mitte rohkem. Kui keegi kinnitaks mulle, et on olemas mõni ökopoe palsam/šampoon, millest tolku on, ma kohe kasutaks.

Praegu lihtsalt praksun ja turtsun 😀

Koristuspäeva tulemused

Blogisse selliste piltide riputamine on täiesti kasuliku toimega – endal on kohe pärast seda nii häbi, et kohe kihutan koristama ja üritan võimalikult kiiresti ja palju tehtud saada. Tuleb ju ometi näidata, et TEGELIKULT ma pole nii laisk.

Koristamisega ongi see lahe, et kui juba hoo sisse saan, siis läheb ludinal. Mulle tegelikult MEELDIB koristada. Lihtsalt aeg-ajalt tulevad need laiskushood, et kohe mitte midagi ei viitsi. Kui ennast siis jälle kätte võtta ja kõik korda teha, on ka suurem motivatsioon seda korda hoida.

No igatahes, tegin kohusetundlikult kõigest pilti. Enamik “enne” fotosid on üle-eelmises postituses, osa tuleb siia ka, sest ma tegin jooksvalt juurde, kui veel koristamist vajavaid kohti leidsin.

Hakkasin koristama kell kolmveerand kaks, elutoa korda saamiseks läks umbes pool tundi – veerand tundi üks pool, veerand tundi teine. Selle aja sees jõudsin ka natuke emaga jutustada, kes korra läbi käis.

Lasteriiete sortimise jätsin hiljemaks, see on suurem ettevõtmine, seniks kuhjasin need kotid lihtsalt võimalikult kokku. Ühe koti riideid, mis fotol näha, pesin hiljem ära ka.

CIMG3036

CIMG3044

CIMG3037

CIMG3041

Siis ärkas Poiss ja oli veerandtunnine tissipaus. Pärast söömist oli Poiss rõõmus nagu noor nirk muiste, nii et jätsin ta palja peega mähkimislauale hängima ja läksin kööki koristama. Leidsin, et tegelikult peaks ikka igalt poolt mujalt ka natuke sättima, nii et tegin kiirelt pilti nii enne kui pärast… Läks kah umbes pool tundi kokku.

Enne:

CIMG3052

CIMG3053

CIMG3054

Nüüd:

CIMG3046

CIMG3057

CIMG3058

CIMG3061

CIMG3062

Koridori ja esiku sättisin umbes 20 minutiga ära. Kõik need asjad, mis sinna kokku kuhjatud olid, ootasid tegelikult teisele poole viimist, seal on meil praegu ajutine panipaik, sest siin kahes toas pole just ülearu ruumi. Nii sain kõik ebavajalikud asjad eest ära ja raamatukastid riiete tagant sinna ümber laduda, et need ette ei jääks.

CIMG3065

CIMG3063

Siis tegin vahepeal veerandtunnise pausi, sest Poiss tahtis veidi tähelepanu, ühtlasi oli kogu sellest koristamisest parasjagu higine ja räpane tunne, käisin kiirelt pesus. Poiss hängis sel ajal lamamistooliga vannitoas ja oli väga rahul.

Ning kui Plika lõpuks üles ärkas, tegin kiirelt magamistoa ka korda. No seal polnud muud, kui voodid ära teha ja pesu kappi panna, läks kümme minutit 🙂

Enne:

CIMG3066

CIMG3067

Nüüd:

CIMG3069

CIMG3070

Ja enne kella viit oligi kõik korras 😛 Pole paha tulemus kolme tunni kohta – arvestades seda, et Poiss oli enamik ajast üleval ja jõudsin isegi pesemas käia. Ühesõnaga – ma tean, et ma suudan suht kiirelt ja efektiivselt tegutseda, lihtsalt seda viitsimist ja hoogu on vaja.

Nüüd võiks veel vannituba küürida ja põrandaid puhastada ja muidugi lasteriided ära sortida… Ja ülejäänud elutoa sektsiooni riiulid korda teha, täna tegin ainult kaks alumist. No ehk jätkub hoogu homseks ka. Ja ülehomme on nagunii juba nädalavahetus – Abikaasaga koos on veel mõnusam asjatada.

Ahjaa, sellest ma parem ei räägigi, et enamik kappidest on kah hirmus segi ja vajaks süstematiseerimist. Kõige olulisem on ikka see, mis silmale näha, ülejäänuga võib veidi rahulikumalt võtta 😛

Neid pilte vaadates ei jõua ära oodata, et remondiga pihta hakata saaks. Kuna ma olen optimist, siis praegu rõõmustan lihtsalt selle üle, et on korras. Aga kui suur rõõm siis veel olla võib, kui on ka ilus remont ja mööbel… Ei kujuta kohe ettegi 😀

Scroll to Top