Tervislikumalt ja mahedamalt toitumine on mu eesmärgiks juba mitu aastat, ometigi on sammud selle poole väga visad tulema. Londonis hakkas juba miski paika loksuma, Eestisse kolides oli tagasilöök suur. Aga ega tahet pole sellest vähemaks jäänud 🙂
Nende aastate jooksul olen õige palju lugenud, uurinud ja mõelnud. Selle aja jooksul on järjest süvenenud veendumus, et võimalikult puhas, mahe ja kohalik toitumine on õige ja hea. Tervisliku toitumise teine aspekt peale maheduse on ju aga ka toidu kasulikkus. Tõepoolest, üsna kerge oli panna Londonis korvi organic sildiga sai, pasta ja liha. No vähemalt juurikakast oli igati asjalik samm.
Siiski-siiski. Igasugused tervislikust toitumisest kõnelevad raamatud räägivad eelkõige sellest, kuidas valget suhkrut ja jahu ei tohiks üldse kasutada, kõige ökom oleks mitte üldse liha süüa jne. Ma olen neid “tervislikke” retsepte siiani kulmukergitusega vaadanud – no kes see sellist juurkakuhja närib, ah? Mis toit see on, kus liha juures pole? Umbes nii.
Aga ma olen siiski üritanud. Ja ma ütleks, et olen ka olulisi edusamme teinud. Toidulaud on vähemalt poolenisti mahe, üsna kohalik, valmistooteid ostame väga vähe jne jne. Aga ma pole veel kaugeltki seal, kuhu tahaksin jõuda.
Laenutasin Marika Blossfeldti raamatu “Looduslik toit. Täisväärtuslik elu“, loen seda nüüd hoolega. Mulle tundub kõik see jutt nii loogiline! Ja mu mõistus ütleb, et just nii tulekski süüa. Aga keha, va reetur, sõdib vastu. Tahab liha ja kooki 😛
Tähendab, ei lihas ega koogis pole midagi halba, ma ei kavatse kummastki loobuda. Minu eesmärgiks on alati olnud lihatarbimise vähendamine (sest esiteks pole seda iga päev vaja, teiseks kurnab rohke lihasöömine keskkonda, kolmandaks tahan harjuda sööma rohkem taimetoite) ja puhtama liha söömine… Kookidega samamoodi – iga päev pole vaja, aga kord-paar nädalas küpsetaks ise ja tervislikest koostisainetest.
Mul on halb harjumus tahta iga toidukorra lõpul magusat suutäit. Londonis lahendasin selle puuviljadega – nii kerge oli, kui iga nädal kast koju toodi, aastaajast hoolimata. Sain usaldada valiku tegemise nendele – kui kohalikku polnud, siis muretseti võimalikult vähese keskkonnakuluga väljamaised asjad. Ikka selleks, et oleks valikut ja mitmekesisust, sest meie kliimas oleks muidu väga nukker.
Eestis on ilma korraliku suvise ettevalmistuseta väga kehvad lood. Jah, marju-moose jõudsime sügavkülma panna. Aga tahaks ju muid puuvilju ka! Pärnu ökopoodi satun harva, aga valik on noil kordadel alati jube kehv olnud. Banaan ja õun… No kas üldse midagi veel? Kiivi, apelsin, ananass – ma arvan, neid on ka vahel olnud. Aga viimastel kuudel pole midagi silma jäänud ja satun sinna kahetsusväärselt harva (lumevangistus jne, ühesõnaga enda laiskus :D).
Ja teate, tavapoest ei kisu ka miski ostma. No lihtsalt ei isuta. Enamik sealsest kaubast on veel toores, ei viitsi neid õunu ja pirne koju valmima tassida. Virsikud-nektariinid ja viinamarjad on mu lemmikud, aga kui nende hooaega pole, siis nagu ei tahagi. Kui saaks mahedalt ja kastiga koju, sööks küll kõike – õuna, apelsini, pirni… Sellepärast, et tean – see on puhas ja kasulik. Poes saadaval olevaid vilju aga ei taha, sest hetke valik ei ole maitselt minu jaoks midagi erilist ja tean, et need pole ka puhtad.
Ehkki, jällegi, olgem ausad – oleks ju tervislikum süüa seda tavapoe puuvilja kui šokolaadi ja küpsist 😀 Nii et ma täiesti tunnistan – minu enda viga. Lihtsalt seletan, miks ma viimasel ajal puuvilja ostmiseni eriti ei jõua. Küpsist ja šokolaadi ka ei osta, need lihtsalt on veel alles. Nüüd küll Abikaasa ostis jälle kaks kilo šoksi tegelikult, minu meelehärmiks. Ise seda kusjuures ei tahagi, aga kuni kapis on, seni tema ju sööb. No hea küll, las ta olla.
No üleüldiselt. Ma tunnen, et ma vist jõudsin mingile järgmisele tasemele. Lihtsalt teadlikkus on nii palju kasvanud ja Sandraga viimastel päevadel MSNis lobisemine on ka kaasa aidanud. Ma tundsin ennast natuke kehvasti, kui ta alustas poolteist nädalat tagasi blogi pidamist selle kohta, kuidas oma pere eluviisi mahedamaks muuta ning juba nüüd on tema toidulaud suuremalt jaolt mahe ja tervislik. AGA! Ma sain aru meie suurest põhimõttelisest erinevusest 🙂 Tema on hautiste-padade peal üles kasvanud ja liha pole ka kunagi eriti söönud – lihtsalt sellepärast, et isu pole. Minu lapsepõlves oli tavapärasem toit. Meelde tulevad ema küpsetatud pannkoogid… See, kuidas endale pärast kooli leiba-saia praadisin või makarone keetsin ning neid ketšupi ja praelihaga sõin. No need olid lihtsalt mõned näited, mis esmapilgul pähe kargasid. Ja arvan, pigem oli minu toidulaud selline keskmine Eesti oma…
Ühesõnaga harjumuse asi. Puhtalt harjumuse asi! Aga see omakorda suurendas mu motivatsiooni tohutult. Jah, minul ja Abikaasal on raskem ennast tervisliku toidu peale ümber harjutada, aga ma usun, et kui on ettevõtmist ja tahtmist, USKU, et see on õige ja et see võib olla sama maitsev… Siis saame sellega hakkama.
Ja kui meie lapsed kasvavad üles meie kõrvalt seda tervislikku toitu süües, siis nad ei teagi muud ega oska tahta. Jah, nad söövad ka lasteaias, koolis, sõprade juures. Ma ei kavatse neid keelata, kõike peab maitsema. Enamasti söövad nad ikkagi kodus ning siin tahan ma teha neile tervislikke sööke. Ning kui nad küsivad, miks me sööme nii ja mitte teisiti, siis seletadagi lihtsate sõnadega ära, miks me arvame, et nii on õigem. Usun, et nad harjuvad selliste valikutega ning järgivad neid ka edaspidises elus.
Või noh, kindlasti 100% ei järgi. Oma elu peale minnes lähevad kindlasti mugavamaks jne. Võivad, ei pruugi… Enamik noori vast pigem läheb. Aga küllap aastatega ja oma lastega tuleb tervislikum toitumine jälle au sisse. Mina tahan lihtsalt omalt poolt anda võimalikult hea baasi.
Meist ei saaks kunagi maitsetute juurikate närijaid, ma ju tunnen ennast ja Abikaasat. Me oleme praegu harjunud selle “tavalise” toiduga… Ma usun, et me harjume ümber, aga need peavad olema ka põnevad ja mitmekesised toidud. Ja kindlasti jääb ka mõni patt, millest ei suuda loobuda – leian, et ei peagi. Olgu see siis kohv, valgest nisust pasta, mis iganes.
Aga tegelikult on meeletult palju asju, mida me ei ole proovinud. Ja Abikaasa on õnneks äärmiselt edumeelne, tahab ka seda kõike katsetada. Muidugi ta aeg-ajalt viriseb, kui koos poes käime, sest tema meelest kulub mahetoidule nii palju raha – aga kui ma talle kuu kokkuvõtteid näitan, siis näeb isegi, et pole hullu midagi. Nii palju jama jääb lihtsalt ostmata.
Nii et mul on nüüd eesmärgid. Muretseda koju mitu kokaraamatut, kus on just sellist tüüpi retseptid (no ja netis on ju ka maheteemalisi kokandusblogisid – Aet näiteks). Hakata teadlikult sealt näpuga järge ajama ja nädalamenüüsid koostama. Ja katsetada, katsetada, katsetada. Küll me leiame, mis meile meeldib. Küll me harjume 🙂
Ma ei ole kindel, kui palju me jõuame sel suvel kasvama panna, esmane prioriteet on remont. Aga päris mitmeid asju saab meie aiast niigi ja turg on olemas, mahering ka. Ma üritan järgmiseks talveks võimalikult põhjalikult valmistuda.
Ma üritan edaspidi võimalikult palju asju ise teha. Jogurt, jäätis ja majonees on esimesed asjad, mis plaanis, aga mõtlen ka leivale, pasteedile, pelmeenidele… Vaatame, kuidas ma jõuan ja viitsin.
Ma üritan hakata ise rohkem süüa tegema. Miskipärast see ei meeldi mulle, tundub nii ajakulukas ja tüütu, pean oma suhtumist muutma. Muideks, eelmises lõigus mainitud asjad tunduvad kuidagi kergemad teha, kuna tegu on ÜHE asjaga… See on minu jaoks midagi muud, kui terve õhtusöök. Aga alustuseks piisab sellestki, kui ma valin retseptid ja ostan vajalikud koostisosad – Abikaasa teeb siis söögi valmis 😛
Ma üritan vähendada igasugu tühjade toitude osakaalu, aga hulluks sellega ei lähe. Igasuguse hea vägisi keelamine ei vii kuhugi. Kui on ikka väga suur isu, siis sööme.
Aga kui on õige meelestatus ja põhjalikud teadmised sellest, mida paljud toidud sisaldavad või kuidas neid toodetakse, siis jääbki palju jama söömata, sest isu lihtsalt ei teki – seda ma tean, omast kogemusest. Mul on see meelestatus juba üsna hea.
Ühesõnaga ma loodan, et hakkame nüüd jõudsamalt soovitud suunas liikuma. Põhimõtted on veidi selgemad ja kokaraamatute abi on ilmselt see, mis siiani puudu olnud. Oma aruga lihtsalt ei osanud neid “teistsuguseid” toite teha. Nett on küll põhjatu infoallikas, aga hetkel tundub raamat mulle lihtsam – ei pea otsima ega mõtlema, lihtsalt lehitsen ja valin paljude kasulike asjade seast parasjagu kõige ahvatlevamana tunduva välja, et seda siis katsetada. Tahaks seda, seda ja seda raamatut… Ja see tundub ka ahvatlev ja… Ja kindlasti on veel midagi 😛 Ma tõesti tunnen esimest korda elus vajadust kokaraamatute järele, hämmastav! Siiani olen mõelnud, et see on mõttetu raharaisk, kuna netist saab kõike.
Ma olen väga põnevil!
