Oma esimese arvuti sain ülikooliajal, jaanuaris 2003, see oli lauaarvuti. Esimese läpaka sain sama aasta viimastel päevadel, kui ma ema ära veenasin, et kuna iga nädal Tallinna ja Tartu vahet sõidan, siis on seda kangesti vaja. See oli miskine HP, mille parameetreid ma peast isegi anda ei oska. Ainult kaalu mäletan, 3 kilo oli. Garantii oli toona aasta ja kõvaketas ütles üles 11 kuu möödudes – vedamine või mis. Oleksin äärepealt kogu oma kettal leiduvast ilma jäänud, aga tark sõber suutis need lõpuks siiski päästa.
Nii lauaarvuti kui tolle läpaka ostis ema ja mõlemad on tema majapidamises siiani kasutusel. Lauakat on kümneid kordi upgrade‘itud (khm, alguses oli sel 256MB mälu, eks), aga see on siiski pea üheksa aastat vana ja mina näiteks selle taga küll igapäevaselt töötada ei suudaks, liiga ärritavalt aeglane ja mürisev, ema on harjunud. Läpakas on ka täiesti töökorras, ehkki ema sai hiljuti endale lisaks õekese väikese valge läpaka ja minu meelest ei kasuta ta eriti kumbagi (reisidele vahel vist ikka võtab kaasa).
Peaaegu kolm aastat hiljem, septembris 2006, ostsin endale toonasest töökohast esimese päris oma arvuti – sain mõnusa järelmaksu ilma igasuguse intressita, hoopis letihinnast soodsamalt, iga kuu võeti kindel summa otse palgast maha, väga mugav. Taas HP, kusjuures mingit suuremat valimist ei toimunud – tuli müüki, hind oli hea, kolleegid ka kiitsid, sai mälu juurde pandud ja ära ostetud (alguses oli 512MB, minu ajal 1GB, nüüd Abikaasa kasutuses 1,5GB). Oi, ma armastasin seda esimest päris oma läpakat, ta teenis mind tükk aega ustavalt.
Miski hetk Londonis, kui olime Abikaasaga mõnda aega tuttavad olnud, aga koos vist veel ei elanud, suutis tema oma läpaka mingisse jungiputkasse maha unustada, kus seda kümme minutit hiljem enam polnud ja müüjad laiutasid käsi, et nemad ei tea midagi (kõige tõenäolisemalt oli see neil muidugi tagaruumis). Järgnes tükk aega äärmiselt närvesöövat ühe arvuti jagamist, kuni 2008 septembris enam ei jõudnud ja nii tuli meie perre säästuläpakas.
Vistaga harjusin küll mingil määral ära, aga sõbraks ei saanudki. Siis tuli Windows 7, mida pidi ometigi katsetama. Meeldis tunduvalt rohkem, aga minu säästuläpakas see korralikult tööle ei hakanud, sobivaid draivereid polnud. Kaalusime Vista tagasi panemist, aga recovery DVD oli kadunud, nii jäi 7.
Abikaasa kasutab mu vana läpakat siiani. Juhtmeid on tal mitu korda vahetatud, juhtme pesa parandatud… Ekraaniga tekkisid mingil hetkel jamad, nii et pilt kadus aeg-ajalt eest, lõpuks aga ei tulnudki enam tagasi. Siis vedas Abikaasa kuskilt vanavanemate eelmise elukoha garaažist või kuurist endale igivana suure monitori koju ja elu läks edasi.
Hiljuti õnnestus suure asemele õhuke kasutatud molu saada, laud näeb kohe palju parem välja. Samuti pani Abikaasa endale juppidest ise lauaarvuti kokku, aga seal on siiski vaja veel midagi tuunida, nii et hetkel on läppar endiselt kasutusel.
Seoses minu uue Delli lisandumisega meie arvutiperre sai Plika mu säästuläpaka endale, eks nad hakkavad Poisiga seda jagama. Vista recovery DVD oli vahepeal välja tulnud, panime selle peale tagasi, arvuti skoor tõusis kohe tunduvalt.
Panime Plika brauseri bookmarkide ribale tema lemmikmultikate lingid (Leo tähekas, Juss, papagoi, Lotte, minu YouTube, kus on lastest tehtud videod) ja desktopile kausta fotodega – panin sinna kokku kõik, mis ma oma arvutist leidsin, Plikale meeldib väga pilte vaadata.
Eks ta igasuguste kasvatusreeglite vastane ole, et kahepoolesel on oma arvuti, aga jumal temaga – kui ema-isa on arvutisõltlased, on see ainult õiglane. Pikalt Plika arvuti taga istuda nagunii ei viitsi, pigem vaatab ühe video või mõned pildid ja jookseb siis muid asju tegema. Üle kõige meeldib talle power nupust arvutit kinni panna. Aga ta on rahul küll, et tal on nüüd ka OMA arvuti.
Hetkel näeb meie arvutipark välja selline (nagu näete, siis Krista valitseb meie kõigi desktoppidel :D):
Hetkel tegelikult küll selline, Abikaasat ju pole ja lükkasin tema monitori kõrvale, et meil Plikaga rohkem ruumi oleks. Pärast remonti tuleb teine arvutilaud, kuhu kolm küll ei mahu, Plika läpakale tuleb uus koht otsida. Lastetuppa seda samas kindlasti ei pane, laste arvutikasutus toimugu vanemate järelvalve all, siis ma vähemalt tean, et ta liiale ei lähe.
Võrdluseks paar pilti säästuläpakast ja Dellist, mis peaks teoorias ühesuurused olema. Delli ekraani kõrgus on miskipärast 1 cm väiksem (st reaalse osa mõõdul, ma ääri ei arvestanud), laius on sama. Lisaks korpusest tulenevad erinevused, ühesõnaga Dell on tegelikult väiksem. Ja muidugi kordades stiilsem (ehkki kuni võrdlusmomenti polnud, ei näinud säästuläpakas mu meelest sugugi kõige hullem välja).
Ülimõnus on mu Dell, ma olen endiselt rõõmust rullis. Lisaks kõigele muule, mida varem juba maininud olen, valmistab naiselikku rõõmu ka näiteks selline pisiasi, et tuled pole mitte rohelised, vaid valged – palju stiilsem. Ja capsil on nupu küljes oma pisike tuluke, see on NII äge, palju parem variant, kui et tuluke oleks kuskil teises servas, nagu see mul siiani olnud on.
Ah, ja mis puutub nendesse Windowsi hinnangutesse võimekuse määramisel, siis lõpetuseks mu Dell kah:
Abikaasa lubas mulle sellise süsteemi tekitada, et mu uus läpakas hakkab automaatselt Plika omasse backuppi tegema, siis peaks elu järgmised viis aastat kohe täitsa muretu olema. Loodetavasti saab Abikaasa lauaarvuti ka jonksu, siis on kõik rõõmsad.
Arvutisõltlaste pere, indeed.