Viimati saigi eluolust vist laupäeval kirjutatud… katsun vahepealsest kiire kokkuvõtte teha.
Pühapäeval ei teinud remondi mõttes mitte midagi asjalikku – oli vaja puhata, üle mitme päeva kodus olles koristada ja pesu pesta ja… Abikaasa käis hommikupoolikul oma vanematega mustikaid korjamas ja ostmas. Oli mingi koht ca 40 minuti autosõidu kaugusel Pärnust, kus kasvatati kultuurmustikaid – korjata sai väikseid, €1 kilo, osta sai suuri, €3.20. Abikaasa korjas 6 ja ostis 10. Mõlemad lapsed on mustikate järele täiesti hullud.
Eilse suhtes on täielik mälukas. Täpsemalt selle suhtes, kas me päeval ka midagi asjalikku tegime 😀 Küllap midagi ikka, näiteks ma võtsin laualt vana värvi maha. Peamine aktiivne tegevus toimus aga õhtul, kui lapsed juba magasid – sai koridori riiul ja nagi üles pandud, magamistuppa ja koridori pildid seinale, elutoa sektsioonilt eest ära tulnud ukse katkine hing ära vahetatud ja uks ette tagasi pandud…
Täna hommikul kell seitse panime lastetuppa ruloo üles.
Siis käisin Maximas ja leidsin kiige – täitsa tavalise puidust, aga soodushinnaga ja puha.
Kui tagasi koju jõudsin, tõstsime natuke elutoas mööblit ümber, et vaadata, kas mõni teine variant oleks parem. Otse loomulikult leidsime lõpuks, et jäägu ikka nii, nagu algse plaani järgi paika pandud sai. Esimese hooga see paigutus mulle üldse ei meeldinud, aga paari päevaga harjusin täitsa ära. Umbes nii:
Diivanilaua võtan suure tõenäosusega üldse ära – ta ei ole mu meelest seal ilus ja otsest funktsiooni ka pole, tassikesi saab ka kõrval olevate kappide äärele toetada. Nii saab rohkem vaba põrandapinda ka juurde, on avaram. Arvutilaud jääb samale kohale, kus ta varemgi oli – ma praegu pilti ei teinud, sest uus laud pole veel paigas, seni kasutame vana.
Toaga sotid selged (oli vaja ju teada, kas jätan vanad diivanitükid sisse või mitte), sain rahus linna minna. Esiteks Pilterisse lastetoa raamidesse tellitud fotod järele, siis natukeseks Gildi Tagega lobisema ja seejärel Abakhani, kust ma kõik vajaliku kraami leidsingi, õnnistet pood.
Algne plaan oli küll Merlise soovitusel tumedam roheline kardin ja punane diivanikate (valides värvid nii, et sobiks selle foto toonidega, mis meil suurelt lõuendina seinale tuleb), aga noh, tuleb ikka sellest lähtuda, mis saada on.
Varem kardinaid otsides tundus organza mulle liialt läbipaistvana, nii et toona tuhlasin vuaalkanga kastis – lastetuppa, magamistuppa ja kööki leidsin, aga teadsin, et elutoa jaoks piisavalt suurt ja värvilist riiet seal pole. Täna sattusin aga sellise mustriga organza peale, mis üldse nii läbipaistev polnud, seega tuulasin põhjalikumalt ja leidsin suisa kaks mõnusalt suurt ning sobiva välimusega tükki.
Minu valik kaldus ühe kasuks, aga kuna ma polnud endas päris kindel, kutsusin Tage kohale – ta kiitis mu valiku heaks ja leidis kohe ideaalselt kokku sobiva padjakatte ning padja sinna sisse. Sama värvi diivanikatte leidis ka – selle puhul ma tükk aega kahtlesin, kas kogu krempel äkki liiga heledaks ei jää, äkki peaks diivanikatte ikka tumedama rohelise leidma. Ühtki tumedat õiges toonis polnud, mõtlesin heleda ära osta, Tage arvas, et ma võiks ikka südamerahustuseks teised kangapoed ka läbi käia. Hakkasin minema, aga olin väsinud ja üldse ei viitsinud… Helistasin tee peal Merlisele ja konsulteerisin temaga, läksin Abakhani tagasi ja ostsin heleda katte ära 😀
Minu meelest sai päris mõnus kombo, kardinast olen ma muidugi erilises vaimustuses. Tuleb välja, et ikkagi oli võimalik leida kõigile mu utoopilistele nõudmistele vastav kardin – aknast sisse ei näe, sest muster on piisavalt kirju, samas valgus tuleb heledast osast ilusti läbi… Ja värvi on ka piisavalt. Oo, ja see on neli meetrit lai, saan mõnuga lainetama panna (kardinapuu on vist umbes kolm meetrit). Pikkust on ka üleliia, vist umbes kolm meetrit. Ma plaanisin alguses aknalauani teha, 1.65. Nüüd mõtlen, et kui juba nii palju kangast on, peaks ehk ikka maani tegema – võin ju need diivanitükid seinast nii palju eemale tõmmata, et sinna taha mahuks ja küll need lapsed leiavad ikka tee aknani. Või kui ei leia, ehk polegi vaja 😛
Oo, ja fotod! See lillega pikk raam, mis on ühtlasi ka mõõdulint, on Merlise katsikukink Plikale, ootas siiani kannatlikult oma aega – et oleks lastetuba, kuhu seda paigutada. Nüüd lõpuks on!
Ja see oli ka Merlise suurepärane soovitus, et ma oma kodus leidunud kolm A4 raami (algselt valged ja puiduvärvi) mööbliga üht värvi kollaseks värviks, et tuppa ühtsust tuua. Ma juba kujutan ette, kui hästi need seinale sobivad, piltidega sobivad ka oivaliselt.
Kuna lõpetasin fotodega tegelemise liiga hilja, siis tuppa panna ei saanud, eks homme sätin.
Loodan, et saan homme elutoa kardina valmis õmmeldud, ma ei jõua ära oodata, et seda akna ees näha, kindlasti on väga kihvt. Ja siis tahaks tugitoolikatteid nikerdama hakata. Ja asjad tuleks elutoa kappidesse tagasi panna. Ja fotod seinale välja valida. Ja lõuend ära tellida.
Ah jah, see lõuend, ma kohe jälle ei tea. Hakkasin mõtlema, et kuna lapsed kasvavad nii kiiresti, siis tahaks ju ilmselt umbes iga aasta uue perepildi teha. No et äkki peaks ikka laskma lihtsalt suure foto teha raami, see on odavam ja seda raatsiks vahetada, samas kui lõuend on igavene. Ja see oleks nii suur ja mul ei saa kunagi nii palju seinu olema, et iga aasta üks suur lõuend juurde teha. Selles mõttes oleks lõuend kohasem pigem pulmapiltidele, pulm oli üks kord elus ja need pildid on igavene ilus mälestus. Aga vot praegu nii palju seina pole ja diivani kohale peab tulema perepilt, see on kindel, pulmapildid tulevad esialgu A4 või A3 suuruses teisele seinale, ilmselt raamita mati klaasi alla.
Äkki ikka ei peaks praegu lõuendile kulutama, vaid fotoga leppima… Ma veel natuke mõtlen.
Argh, õige jah, resolutsioon jääb hiiglasliku foto puhul ju nadiks. Pean Kristale kirjutama ja küsima, kas tal on äkki need failid veel suuremalt ka olemas.
Muus osas hakkavad ka prioriteedid paika loksuma – kõige tähtsamad on elutuba, lastetuba ja õue mängunurga korda saamine, magamistuba ja köök võivad pigem veidi edasi lükkuda. No ja tubades on ka kõige olulisem üldine sättimine, mööblikatete õmblemine, elutoa kardin ja fotod, muu tiluliluga kannatab kah kauem.
Ah, radikad kah veel – me siin kahtleme, kas värvida üle või võtta vana värv maha. Esimene oleks lihtsam ja kiirem, aga haisvam ja kallim. Teine oleks soodsam, aga tolmusem 😀 Mõtleme, kaalume.
Ja homme saab loodetavasti pliidi ka korda!
Mina oleks need kaks kappi nurkadesse viltu pannud, muudab toa üldpildi kuidagi paremaks. praegu on ka hea, aga jääb mulje, et kõik on lihtsalt mööda seina pandud.
Aga pulmapilt lõuendil magamistuppa?
Mina paneks selle kitsa kapi asemele hoopiski diivanilaua, ta on kuidagi liiga torn nende tugitoolide vahel. aga pildi pealt võib ka hoopis teine mulje jääda kui tegelikus elus 🙂
Ja ühe laiematest pannud teistpidi, praegu tundub mulle see lahendus liiga sümmeetriline (aga see on ilmselt minu kiiks, et võiks tasakaalu muudmoodi saavutada kui kappe täpselt vastakuti pannes.
Kui panna tugitoolid koos diivanilauaga akna alla ja teist tüüpi diivan radikatega samasse seina, kas siis ei annaks hoopis laiema ja kitsama sektsioonitüki kõrvuti nurka panna ja aknapoolse sektsioonitüki siis vaadata kas keerata teistpidi?
Pulmapilt magmistuppa ei sobi, pole nii head seina.
Ma oleks tahtnud need kaks kappi nurkadesse diivaniga samapidi panna, see oleks olnud väga hea. Aga nii ei mahu, ei mahu isegi viltu (jajah, ma proovisin plaanil ka seda varianti), see diivan on lihtsalt liiga lahmakas. Üht ühtpidi ja teist teistpidi panna ei taha, olen sümmeetriapede.
Diivanilauda on kitsa kapi asemele proovitud, ei meeldinud. Mind ennast häiris ka alguses see "torn" tugitoolide vahel, aga paari päevaga hakkas täitsa meeldima.
Tugitoole ei saa akna alla panna, need on liiga kõrged, jäävad häirima, akent ei saa lahti teha. Selle teise diivani kõrgus on akna alla ideaalne.
Sümmeetria on minu kirg, ma oleks terve toa sümmeetriliselt teinud, kui oleks saanud – proovisin tugitoole vastamisi panna, aga akna all jäi see kõrge liialt imelik.
Ühesõnaga siin pole enam midagi kaasa rääkida, ma olen kõike mõelnud ja proovinud. Praegune lahendus pole ideaalne, aga teised olid halvemad 😀 Ja kuna ma ise olen juba harjunud, siis mul pole selle vastu enam midagi.
Mööbli osas ei oska midagi soovitada, ma arvan, et te olete kõik variandid niikuinii läbi mänginud.
Aga see elutoa valge põrand, see on lihtsalt super! Nii ilus! Vaip on ka ilus 🙂
Mulle paigutus väga meeldib. Valge põrand ja valge sein teevad toa ilusaks ja avaraks 🙂 Kui isegi diivanile katteid ei teeks, oleks juba kõvasti ilusam!
valge põrand ja seinad tunduvad kuidagi kõledad.. värviline oleks ikka ilusam 🙂 maitse asi muidugi.
Kas sa, kulla anonüümne, oled mu blogi püsilugeja? Siis ehk tead, et see foto pole valmis elutoast, vaid poolelioleva töö illustratsioon – sisustamine on alles pooleli. Et valgele seinale tuleb SUUR värviline foto, et värvi hakkavad andma kardin ja teise diivani kate. Et mina olen olnud eluaeg valge vihkaja ja värvi armastaja ning kuni kuu aega tagasi veel täiesti kindel, et kõik minu kodu toad tulevad rõõmsad ja värvilised, et mina ei värviks elu sees oma seinu või põrandaid valgeks, nagu paljudele nii väga teha meeldib. Et me teeme praegu säästuremonti, mille eesmärgiks on kulutada võimalikult vähe raha ja muuta vaid kõige rohkem häirivaid asju. Et elutoas oli täiesti normaalses seisus hele tapeet ning leidsime soodsalt ägeda valge vaiba, mistõttu tundus järsku lahe ja kõige vähem vaeva nõudev värvida valgeks sektsiooni taga peidus olnud kole tapeet ja kole pruun põrand. Katsetada seda üleni valget kontseptsiooni, et vaadata, kas mu "ainult värviline" maitse võiks ehk avarduda. Säästuremont on võrratu viis katsetamiseks ja uute kogemuste saamiseks – selliste asjade puhul ei ole võimalik ainult teiste vigadest õppida. Nagunii kolime elutoa siit varsti teise ruumi ja teeme ka siin pikemas perspektiivis põhjaliku remondi, mis eeldab toa maast laeni tühjaks lõhkumist, milleks meil aga praegu veel raha pole (õigemini uuesti üles ehitamiseks poleks raha, lõhkuda saab täitsa ilma rahata :P).
Kui sa seda kõike tead, siis tundub su kommentaar kuidagi kohatu. Kui sa seda kõike ei teadnud, siis lampi lahmimine, ilma tausta teadmata, tundub veel kohatum.
Ma luban kommenteerida kõigil, ma saan aru, et kõigil pole ühesugune maitse ja olen enam kui avatud konstruktiivsele kriitikale. Tulla aga lihtsalt ütlema, et sina/sinu kodu mulle ei meeldi, aga no maitse asi muidugi – see on MINU MEELEST ebaviisakus ja halb kasvatus. Otsekohesusel, konstruktiivsel kriitikal ja mõtlematul negatiivsusel on tiba vahet sees, eks.
Aga MAITSE ASI muidugi.
Tõsi on ju ka see, et mina olen pigem liiga viisakas. Ma lihtsalt ei näe mitte mingisugust põhjust minna kellelegi võõrale ütlema, et sina/sinu kodu/sinu elu ei meeldi mulle. See pole absoluutselt minu asi. Mulle meeldib olla positiivne ja rääkida head – kriitikat teen siis, kui seda küsitakse, negatiivset arvamust avaldan siis, kui see on kuidagi edasiviiv, kui sellest võiks mingit kasu tulla, kui see võiks asja paremaks teha.
Aga noh, mul ei tuleks ka pähegi kuskile anonüümseid kommentaare jätta.
Nagu te olete ilmselt tähele pannud, eelistan ma igasugu anonüümset lahmimist enamasti ignoreerida, aga vahel kohe tuleb tahtmine hambaid teritada.
PS. Ja kui ma anonüümse kommenteerimise üks hetk ilma ette hoiatamata lukku keeran, siis mitte sellepärast, et ma tahaksin kõigil ilma Google/WP/vms kontota inimestel kommenteerimise keelata, vaid sellepärast, et kommenteerijad lihtsalt EI VAEVU tegema paari lisaklikki, et valikusse nimi/URL midagi kirjutada, kasvõi ühe tähe. Sest mulle EI MEELDI, kui poolte kommentaaride autoriks on anonüümne, olgu need siis positiivsed või negatiivsed.
Näis, kas mul saab enne kõrini või jõuan enne WordPressi kolida 😛
Hei hei, mina olen see, kes lubas mahavõetud värviga radika pilte saata. Vaatasin, et mul arvutis väga häid praegu ei ole, lähen homme maakodust linna ja pildistan. Ja siis saadan näha 🙂
meil nt ei ole diivanilauda 😀 ja nii pea vist ei tule ka, sest kui lapsed on nii väikesed nagu meil pisemad, siis on see minu arust pigem nuhtluseks kui kasuks 🙂
Radikate värvimine ei pruugi üldse eriti haisev olla. Meie värvisime eelmises kodus radikad aerosoolvärviga kuldseks. Jäi väga lahe. Mingusugust erilist värvilõhna ei mäleta. Ilmselt värvi pihustamise hetkel oli, aga see lõhn kadus kiiresti. Iseasi, kas see just eriti odav variant oli (tegime aastaid tagasi), aga värvitud sai imeruttu 🙂
Fotograafi naine