August 2011

Ausõna, pärast eilset jeblat tundus selle katte õmblemine tõesti käkitegu. Ikka paar tunnikest tavapärast nokitsemist, aga ei midagi rasket. Tool on ju mõnusalt sirge joonega, polnud vaja mingite kumerustega mässata. Viskasin kanga peale, kinnitasin nööpnõeltega vajalikud kohad, lõikasin ülearused riidetükid vahelt ära ja õmblesin kokku.

Kusjuures see on esimene kate, millega kvaliteediga ma ka enam-vähem rahule jään. Jah, ma olen eelmistega ka rahul, aga tänase õmblusi ja istuvust võib kohe lähemalt vaadata 😀 Ma kohe tunnen, et arenen.

Tegelikult oli mul ju plaanis need katted enne elutoa diivani oma teha, no selle mõttega, et lihtsamad enne… Aga elutuba oli kõige südamelähedasem projekt ja see diivan oli nii jõle, pidin ikka raskema ülesande enne ette võtma. Nüüd on ilus elutuba ja ainult kerged õmblustööd järele jäänud.

Pilti tegin köögis, seal on üks samasugune tugitool, mida mõõdupuuna kasutasin, lastetoas ei saa ju keset ööd kolistada. Eks homme tõstan katte õigesse tuppa õige tooli peale ümber.

Homme õhtul siis teine samasugune!

Ka tänase päevatööga võib rahule jääda.

Laste lõunaune ajal õmblesin teise tumba katte valmis ja nüüd õhtul (õigemini pigem öösel) diivanikatte. Mõtlesin algul mõlemale toolile eraldi teha, aga riie oli veidi väiksem, kui arvasin, seega oli ühte suurt teha mugavam. Näebki parem välja ja hoiab toole koos – ma ei saa aru, miks ma enne üldse eraldi teha tahtsin.

Ja mul on kohe kolmekordne norm täidetud: tumba+tugitool+tugitool. Kui homme jõuaks ka kaks asja ära teha, siis saaks teisipäeva õhtul viimase asja õmmeldud – kolmapäeval on nagunii tuhat muud tegemist, ei tahaks veel viimasel õhtul öösel kella kolmeni õmmelda.

Ütleme nii, et igasugu jaburaid kohti on sel diivanikattel, ma ühtki õmblejat väga lähedale inspekteerima ei laseks 😀 Aga üldmulje on hea ja see oli mu ainus soov.

Mõtlesin tükk aega, kuidas teha, lõpuks otsustasin, et kolmest tükist on kõige kergem. Muudkui aga laotasin diivani peale ja lõikasin parajaks… Ja kinnitasin nööpnõeltega ja õmblesin kokku.

Kindlasti oleks iga väike hiinlane selle töö minust paremini ära teinud ja mul pole aboluutselt mingit isu endale diivanikatete õmblemisega elatist teenima hakata… Aga mu elutuba on nüüd ilus ja see on igati vaeva väärt. Hämmastav, milleks kõigeks ma võimeline olen, ilma igasuguse kõrvalise abita.

Lastetoa tugitoolid ning magamistoa ja köögi kardin ootavad veel oma järge. Patju oleks kah juurde vaja, aga sellega ma kardetavasti niipea tegeleda ei jõua, muud asjad on olulisemad.