2011
Nõuandeid Soomes shoppamiseks?
Vastupidiselt enamikule eestlastele olen ma Soomes käinud vaid ühe korra elus – 5. klassis ekskursioonil. Õeke on ju Rootsis, seal saab ikka iga aasta käinud, Soome on seni kõrvale jäänud.
Kui ema nüüd oma tasuta kruiisi ja shoppamise jutuga tuli, siis ütlesin mina kohe, et tahan Soome. Alguses pidimegi emaga minema, aga plaanid muutusid, nii et veebruari algul läheme kõik nädalaks Rootsi, ema ei viitsigi siis Soome tulla. Kuna ta oli selle idee aga mulle juba pähe istutanud ja ma ootasin Soome minemist väga, läheme nüüd hoopis Abikaasa ja Pipsiga. Poiss tuleb kaasa (mh, peaks tema ID kaardi ära tooma, ootab teine nädala algusest saati kontoris), Plika jääb vanaema hoida.
Nüüd ma siis üritangi plaani paika panna, et kõik koha peal ikka ladusalt sujuks. Eesmärk on võimalikult vähe energiat kulutades võimalikult paljudes poodides käia – esialgne plaan oli Itäkeskusesse minna. See nimi on isegi mulle kui täielikule soomevõhikule väga tuttav, kõik muudkui käivad, pidavat vist Helsingi suurim olema, sain aru. Ühesõnaga mõtlesin, et läheme kõik hommikul mingi ühistranspordiga sinna ja õhtul tagasi sadamasse.
Aga mul on erisoov – tahan kindlasti Ecco poodi minna. See, öeldi mulle, asub kesklinnas Kamppi keskuses. Nüüd ma ei teagi – kas peaks Itäkeskuse ära jätma ja selle asemel ainult kesklinnas ringi trippama, seal ju ka kindlasti palju poode ja hea valik? Aga silmas tuleb pidada kergkäru, millel pole just maailma kõige väiksemad rattad, aga kõige suuremad kah mitte, nii et mingeid pikki rallisid lumerohketel tänavatel just ette võtta ei taha (ehkki ma vähemalt eeldan, et Soomes on kogu see lumekoristus väheke paremini organiseeritud kui siinmaal) – ses mõttes oleks üks ja hästi suur keskus kahtlemata mugavam.
Mulle anti Soome ühistranspordi info link, kus on väga asjalik journey planner (no ma mitte ei taha seda eesti keelde tõlkida, Londoni ajast ingliskeelse terminiga nii harjunud), eriti peen on see, et seal näitab iga reisi CO2 emissioni võrdlust ühistranspordi ja autoreisi korral – sealt vaatan, et sadamast saaks ühe bussiga sinna Kamppi juurde ja sealt metrooga Itäkeskusesse… Sadamast otse Itäkeskusesse ja tagasi saab metroos ühe ümberistumisega, seda vaatasin ka. No aga üksikpilet on €2, €7 päevapiletit me nii ehk naa täis ei sõidaks. Ja mina, kes ma olen käruga, pidavat tasuta sõita saama.
Ühesõnaga ma nüüd mõtlen… Kuidas oleks kõige energiasäästlikum (ega päev läbi shoppamine pole naljaasi!) ja soodsam (sest piletid pole just ülearu odavad). Kas minna ainult kesklinna? Või saata ülejäänud seltskond otse Itäkeskusesse, et nad ei peaks minu erisoovi pärast lisapiletit ostma, ja käia ise kiirelt Eccost läbi ning siis neile järgneda… Või üritada Ecco poega vahetult enne reisi kuidagi ühendust saada ja uurida, kas neil üldse on veel valikus naiste 41 number talvesaapaid (ajalehes ju kirjutas, et Soomes olevat saapapõud, ma kunagi linkisin, ei viitsi uuesti otsida)…
Igasugused nõuanded on teretulnud 😛 Jõuame Soome 9.30 ja läheme tagasi 18.30, nii et üheksa tundi jääb koha peal olemiseks, sellest tund-kaks kulub kindlasti ühistranspordile ja orienteerumisele…
Muudkui viitan
WordPressi kasutajad said kõik uuel aastal laheda kirja, kus oli kokku võetud nende blogi käekäik. Ma kaalun juba ammu sinna kolimist, minule kui statistikahullule oleks selline kiri puhas rõõm 😀 Aga see selleks. Tegelikult tahtsin hoopis öelda, et minu blogi oli leht, mille kaudu Kessu ja Neleni kõige rohkem jõuti. Seda eeldusel, et see järjekord seal oli organiseeritud, mitte suvaline.
Ma tean küll, et paljud mu blogrolli RSS-lugejana kasutavad 😛 Üldse tahaks teada, kui palju lugejaid mul ikka tegelikult on, need numbrid, page view‘d, ei näita ju midagi… Mõni käib äkki kümme korda päevas vaatamas, kas ma olen midagi uut postitanud ja nii need numbrid muudkui kasvavadki… Pool miljonit sai millalgi nii täis, et ma tähelegi ei pannud.
Peaks jälle mõne lugejaküsitluse korraldama 😛 Aga ma pean kõigepealt välja mõtlema, mida huvitavat teilt küsida. Ma kunagi üritasin Bloggeri polli ka lisada, aga see ei hakanud miskipärast tööle. Viimasest lugejaküsitlusest lubasin statistikat teha, aga lubaduseks see jäigi. Hih, ma peaks teile mingisuguse spets programmiga vastusevariantidega küsitluse tegema – sellise, nagu Emoril. Soost, vanusest, perekonnaseisust, elukohast ja laste arvust jalanumbrini 😛 Siis teeks see küsitlus minu eest statistika ära, ei peaks ise kommentaaridest infot välja noppima ja liitma-jagama. Ükskord, kui mul aega on…
Rõõmsalt edasi
Ma kohe pean kogu seda unekooli asja mõnda aega detailselt kirja panema, eelkõige enda jaoks, aga ehk on ka kellelgi teisel abi. Ma eile jupikaupa juba kirjutasin, aga panen uuesti lühikokkuvõtte eilsest ja ööst.
9.00 äratasin Poisi ise üles ja panin tissi otsa, kümneks läksime arsti juurde
11 paiku tagasi kodus oli Poiss nii unine, et andsin jälle tissi
11.20-16.20 magas kärus, selle aja jooksul pidin kaks korda teda magama kõigutamas käima, aga lõpuks tõin ise ära
16.30 sai tissi
19.15-20.00 magas toas, enne seda nuttis mul 10-15 minutit süles
20.00 sai tissi
22 paiku sai öötissi, pärast seda panin ta selili oma voodisse. Tavaliselt hakkaks ta selle peale kohe kriiskama, seekord hängis rahulikult hämaras toas pool tundi. Siis tuli vaikne vigin ja keerasin ta kõhuli, magamisasendisse. Ehk veerand tunnikest sättis ennast seal, siis magaski. Täiesti ise, ilma vähimagi nututa. Plika kusjuures oli üleväsinud ja tegi tunduvalt kauem trianglit, isegi see ei häirinud Poissi.
2.40 Poiss ärkas ja vigises – kuna päevased söögivahed polnud eriti tihedad, panin kohe tissi otsa. Istusin voodis, et mitte ise magama jääda.
2.48 üritasin krooksu välja meelitada, ei tulnud, seega panin Poisi kõhuli oma voodisse ja magas praktiliselt kohe edasi
8.50 ärkas ja oli rõõmus.
9 sai tissi
Juba enne kella ühtteist hakkas haigutama ja oli viril. Andsin tissi, panin riidesse. Siis ta enam küll nii unine välja ei näinud, aga ju ta ikka magama jäi – täpselt ei tea, Abikaasa läks lastega välja, ju ta natuke kärutas ringi.
Ühesõnaga meeletult kiiresti kandis see asi meil vilja. Vara ehk rõõmustada, ainult kaks ööd-päeva ju möödas… Aga asjad lähevad seni järjest paremuse poole, seega ikka rõõmustan. See, et Poiss õhtul nii kaua rahulikult voodis oli ja lõpuks iseseisvalt uinus, on täiesti esmakordne nähtus. Nii rahulikku ööd pole ka ammu olnud.
Abikaasal on alates tänasest nädal puhkust, meil on sellevõrra kergem laste graafikuid klapitada. Poisi oma tundub olevat suht lihtne veidi üht- ja teistpidi muuta, Plikaga on märksa keerulisem.
Eile näiteks lasin tal poole kümneni magada, siis käisime arsti juures ära, tagasi tulles läksime pool kaksteist uuesti õue, olime seal nii kaua, kuni Plika tuppa tahtis (kuskil poole tunni ja tunni vahepeal), siis sõi, ühest voodisse… Kaks tundi oli voodis, magama ei jäänudki. Algul olin temaga pool tundi koos ja teesklesin magajat, siis läksin ära, vahel on ta niiviisi üksi magama jäänud. Seekord tuli paar korda toast välja, viisin ta kohe voodisse tagasi, kolmest enam ei näinud mõtet. Vast oli probleem eelkõige tema liiga hilises tõusmises, eks ta selle kahe tunni jooksul voodis pikutades ja mängides mingil määral ikka puhkas ka.
Mõtlesime õhtul varem magama panna, aga Abikaasa töölt tulemine ja õhtusöök jäid nii hilja peale, et Plika oli lõpuks üleväsimusest hüsteerias – no halvasti plaanisime, mis seal ikka, Järgmine kord paremini. Lihtsalt lapsest oli kahju.
Kuna Abikaasa ei pidanud täna kella peale seitsmest tõusma, magasime kõik kauem, lapsed ärkasid veidi enne üheksat. Kahtlustan, et seegi on liiga hiline ärkamine, pigem kaheksa-pool üheksa oleks optimaalne. Eks me selle nädala jooksul katsetame, kas on üldse reaalne Plika lõunauni jälle kella ühe peale nihutada, äkki polegi… Kui kella ühese lõunaune ainsaks võimaluseks oleks Plika seitsmest ärkamine, siis ma pigem lükkan lõunaune kahe peale 😛
Igatahes loodan, et saame nüüd Plika graafikust sotti, vähemalt on nüüd aega temaga tegeleda, sest Abikaasa on ka kodus ning Poisi magama panemise peale ei kulu nüüd enam nii palju aega ja energiat. Ideaalis tahaks tagasi sellist graafikut, nagu oli Londonis – Plika äratus 8-8.30, lõunauni 13, ööuni 21. Võimalik, et ta on lihtsalt vanemaks saanud ja vajab vähem und, seega ehk jääb äratus samaks, aga uned nihkuvad mõlemad tunni võrra edasi… Mulle küll väga meeldiks, kui Plika õhtuti kell üheksa magama läheks, aga parem kümme, kui 11-12, kõige olulisem on ikkagi rutiin ja see, et magamaminek toimuks rahulikult, mitte kisaga. Peab hakkama jälle rohkem õhtuse rutiini peale mõtlema, sellele pole jõudnud viimasel ajal piisavalt tähelepanu pöörata. Hämarus ja rahu ja nii edasi.
Poisi graafik tuleb siis Plika oma järgi paika sättida – nii palju on selge, et päevas on tal üks pikk uni ja üks lühike… Tuleks kuidagi nii sättida, et söögivahed enam-vähem regulaarsed oleks ja ööunne võiks nii väike ikkagi üheksast jääda. Viimaste kogemuste põhjal tundub, et see on täiesti võimalik, kui eelmised uned õigeks ajaks sättida. Pika une võiks vajadusel neljatunniseks kärpida, ehkki tema laseks vahel isegi viis tundi järjest.
Ühesõnaga põnevust jätkub. Rõõmu Poisi edusammude pärast, frustratsiooni Plika edusammude puudumise pärast… Aga see on ju teada asi, et mida vanem laps, seda kauem igasugu harjumuste muutmine aega võtab. Ise selle supi keetsime, nüüd peame selle ka ära sööma 😛 Loodan, et meil jätkub selle nädala jooksul rahulikkust ja kannatlikkust, et Plikaga mingeidki edusamme saavutada. Ja eriti palju kannatlikkust on muidugi selleks vaja, et pärast Abikaasa tagasi tööle minemist sama rahulikult jätkata…
Hämming
Paar päeva tagasi ärkasin ühel hommikul valusa kaenlaalusega – mõtlesin, et ju olen öösel kuidagi halvas asendis maganud, kui Poiss öösel tissi otsas on, siis on mul ju alati üks käsi tema pea ümber (kui te nüüd aru saate, mis ma öelda tahan – vähemalt emad teavad kindlasti, milline pikali imetamise asend on).
Mingi hetk katsudes avastasin kaenla alt munakese – eeldasin, et lümfisõlme turse, aga no muidugi ma olen vastutustundlik ja rääkisin sellest täna perearstile, kes katsus ja arvas, et pole häda, aga andis muidugi igaks juhuks saatekirja UH jaoks, et täpselt üle vaadata – järgmiseks teisipäevaks sain aja.
Hämming on aga hoopis sellest, et ema, kellele ma asjast ka rääkisin ja kellel on igaks elujuhtumiks targad raamatud, tõi mulle just Lise Bourbeau “Sinu keha räägib – armasta ennast!” – paksu raamatu, mis täis tähestiku järjekorras igasugu tervisehädasid ja nende metafüüsilisi põhjuseid. Otsisin siis üles lümfisõlmed (turse) ja lugesin, mis seal kirjutatakse:
Emotsionaalne tõkestus
Lümfisõlme turse või põletik räägib sellest, et inimene on liiga kaua midagi kahetsenud või tundnud viha, mille on vallandanud keegi või miski. Ta tahaks, et situatsioon areneks tema plaanide kohaselt, kuid ei suuda astuda kontakti inimesega, kellest see situatsioon sõltub. Ta blokeerib suhte temaga täpselt nii, nagu ta tõkestab lümfiringluse oma organismis. Selline hoiak mõtlemises ei lase realiseerida oma plaane. Ta ei hinda end enam ning tunneb, et on inimestega suheldes saamatu. Üles paistetatud nääre vasakus kaenlaaugus räägib sellest, et inimene alahindab end lapsevanemana, paremas kaenlaaugus – suhtes teiste inimestega (abikaasa, kolleeg)…
No ja täpselt nii on olnudki. Mul on olnud praktiliselt kogu Eestis elatud aja probleeme lapsevanemaks olemisega, mis on järjest süvenenud. Eks Abikaasaga on ka probleeme olnud, aga need kõik on ikkagi läbi lapsevanemaks olemise prisma.
Huvitav on ka see, et umbes-täpselt samal ajal, kui see turse tekkis, jõudsin mina lõpuks mingi läbimurdeni, mille tagajärjel ma suutsin oma mõtlemist kõvasti positiivsemaks muuta ja eile hommikust saati käitun esimest korda kuude jooksul täpselt nii, nagu olen kogu aeg tahtnud – nii, et kõigil on hea.
Keha on tark…