2011

Alati, kui ma kirjutan oma püüdlustest mitmekesisemalt/mahedalt toituda või juhin tähelepanu sellele, et poolfabrikaadid ja valmistoit sisaldavad sageli igasugust jama, tuleb rida ühetaolisi kommentaare. Ühed väidavad, et töö, laste ja täisväärtusliku elu kõrvalt pole võimalik iga päev normaalselt süüa teha, teised küsivad, et kui kõik on nii ebatervislik, mida siis üldse süüa võib, kolmandad kirtsutavad nina ja ütlevad, et nemad seda, teist ja kolmandat küll ei söö.

Kullakesed, mina ei sunni teid midagi sööma. Kui soovite, seiske iga päev soojaleti sabas. Kui soovite, käige iga päev väljas söömas. Sööge saiakesi, makarone, võileibu, hamburgereid, toorsalatit… Jumala eest, tehke, mida iganes tahate.

Ma toitusin kogu ülikooliaja makaronidest lihamaitseainega – jajah, kõige odavamad makaronid ja E621 sisaldav maitseaine. Hommikul, lõunal ja õhtul. Mulle maitsesid makaronid ja neid oli imelihtne teha. Makaronid hakklihaga või pelmeenid olid luksus, mida kõhna rahakoti tõttu vaid harva lubada sain. Muidugi oleks ka toonase eelarvega saanud palju tervislikumalt toituda, aga esiteks ei teadnud ma siis kahjulikest ainetest midagi, teiseks mind poleks ilmselt ka eriti huvitanud, kolmandaks ma absoluutselt ei viitsinud süüa teha – ja teate mis, ega ma siiani suuremat siiani ei viitsi.

Laste saamisega kasvab enamasti teadlikkus igasugustest asjadest – sealhulgas toidust. Nüüd olen ma teravalt teadlik kõigist noist kahjulikest ainetest, mida enamik poes müüdavast sisaldab, olen palju lugenud sellest, kuidas toorainet kasvatakse ning mis ebameeldivused kõige selle keemiaga kaasneda võivad. Ma ei ole kaugeltki 100% mahetoituja, ma olen vahelduva eduga vähem ja rohkem mahe (olenevalt sellest, kui palju ma viitsin parasjagu ringi sebida). Jättes kõrvale maheda, vaatan poes alati silte ja valin lisaaineteta kraami, sellegipoolest ostan vahel näiteks noid sügavkülmutatud saiakesi, mis kodus ahju lükata jne jne jne. Sel suvel olid meie kulutused toidule varasemast suuremad, sest me lihtsalt ei viitsinud selle suure kuumusega ja remondi kõrvalt kokata – sai tavalisest tihemini näiteks Steffani pizzat tellitud. Ja võileibu söödud, mitte ainult hommikul 😛 Ja hoolimata üllatest plaanidest on meie kodus valmistatavad toidud siiamaani suuremalt jaolt väga lihtsad.

Mina lihtsalt juhin teie tähelepanu sellele, et enamik tänapäeva söödavast kraamist on rohkem või vähem kaheldava toiteväärtusega. Kirjutan oma pingutustest paremini ja tervislikumalt süüa. Aga kindlasti pole mul teile pakkuda imenippe, kui süüa teha ei viitsi, raha on vähe ja lihtsad toidud ei maitse. Tähendab, kaks lahendust ma võin välja pakkuda küll – palgake endale kokk ja öelge talle, mida süüa soovite ning millisest toorainest see tulema peab. Või siis uurige välja, millised on need toitlustusasutused teie kodulinnas, kus tehakse tõesti värsket, kvaliteetset ja maitsvat toitu ning sööge kogu aeg väljas. Mõlemad lahendused, ma usun, jäävad enamikule rahakotile tõttu kättesaamatuks.

Kui tõesti TAHTA tervislikult toituda, siis seda ka saab. Need, kes tahavad, nende jaoks on iseenesestmõistetav uurida, leida endale omad kohad, kus saab osta vastuvõetava hinnaga tervislikku/mahedat kraami, leida see aeg, et kodus kokata (muide, seda saab suurepäraselt teha koos perega!). Ning kui kõik süsteemid on korralikult paigas ja harjumused välja kujunenud, siis avastada, et see ei võtagi üldse nii palju aega ega vaeva.

Kui ei viitsi, järelikult pole see piisavalt oluline. No näiteks üksikud inimesed viitsivad vähem kokata, kui paarisuhtes olevad. Ja nood omakorda vähem kui lastega pered. See on ju ainult loomulik.

Mina olen alles teel. Vahel liigun edasi, vahel seisan paigal, vahel liigun suisa veidi tagasi. Aga see, kui ma parasjagu ei viitsi mahetooteid taga ajada või üldse süüa teha, nii et lükkangi oma saiakesed ahju või makaronid keema, ei tähenda, nagu ma oleks oma suhtumist toidusse muutnud – hoolimata laiskuse astmest usun alati kindlalt, et võimalikult kohalik, puhas ja tervislik kraam on parim ning et ON võimalik kogu aeg tervislikult süüa, asi on lihtsalt tahtmises ja viitsimises.

Midagi ei juhtu, kui vahel rämpsu süüa. Midagi ei juhtu (esialgu) ka siis, kui seda pidevalt süüa. Eks igaüks ise teab, kui palju viitsib uurida ja mässata, kui palju usub sellesse, et tervislikumal toitumisel on pikemas perspektiivis väga suur kasu sees.

Ma hea meelega kirjutan kõigest, mida ma olen teada saanud, mida ma ise teen… Aga vahel mulle tundub, et kui ma oma kogemusi ja avastusi jagan, siis ükskõik, mida ma kellegi küsimusele vastan, otsitakse selle peale lihtsalt järgmine vabandus, miks ikka nii ei saa või miks see ei sobi. Nagu eeldaks mu lugejad, et mina neile tervislikku toitu valmistama tulen, sest neil endal pere ja töö kõrvalt selleks ometi aega pole ja tatrapuder ei maitse kah.

—

Ja ärgu võetagu kõike eelnevat viimaste kommenteerijate poolt südamesse, ma ei ürita absoluutselt konkreetselt teile etteheiteid teha. Kogu selle postituse sisu on kirjutatud teadlikult kunstiliselt liialdades, üksikuid kommentaare kontekstist välja kiskudes ning tarbetult võimendades, see tugineb mitte ainult teie, vaid ka varasemate postituste kommentaaridele, mille autoriteks on väga palju erinevaid inimesi.

Aga üldiselt mulle mõttevahetus kommentaarides ju väga meeldib 😛

Täiesti juhuslikult sattusin MSNis rääkima ühe tuttavaga ja tuli välja, et ta on ise suurtes poodides töötanud ning teadis seega, kuidas seal asjad käivad. Lubas mul neid blogi kaudu teiegagi jagada.

Näiteks salatite jaoks juurikad aurutatakse ja tükeldatakse ning peale saab säilivusaeg 48h. Kui need salatisse saavad, hakkab salatil 48h uuesti jooksma. Tihtipeale on lahtine salat müügis ka kolmandal päeval peale valmistamist, nii et pole mingi ime, kui selles salatis, mida sa valmistoidu letist ostad, on 4-5 päeva vanad juurikad, samamoodi vorst.

Soe toit tohiks letis olla neli tundi ning peaks siis minema visatama. Reaalis pannakse siis aga neli tundi uuesti lugema. Ära visatakse vaid viimases hädas – kui kartulipuder on kõvaks läinud vms.

Ükskord oli peakokk käskinud tal uued kellaajad peale kirjutada ning samal ajal juhtus mööda jalutama sisekontroll. Trahvi pidi maksma tema. Nii selle töökohaga lõpparve tehtud saigi.

Ükskord tõi peakokk sügavkülmast juba korra grillitud kanatiivad, pani need ahju ja käskis välja panna, kui valmis saavad. Tuttav keeldus ja sai peatäie sõimata.

Te vist ei imesta, et nende pere valmistoitu ei osta.

Mul on tõeliselt hea meel selle vestluse üle. Seda inimest tundes pole mul mingit põhjust arvata, et ta kuidagi liialdas või valetas – tal pole selleks mingit põhjust. Ta enam ei tööta ka selles vallas. Ega ma ju ei tea, kuidas asjad praegu kõigis poodides on, aga tema rääkis Selverist, Maximast, Konsumist… Ma miskipärast ei usu, et asjad palju paremuse poole muutunud on.

Kusjuures unustasin salatite läbi pesemise kohta küsida – on see linnalegend või tegelikkus. Oleks huvitav teada. Kui ta jälle MSNis on, siis uurin.

EDIT: Ütles, et on kuulnud vaid jutte, aga ise kokku puutunud pole ja pood seda kindlasti ei tee (vat köögid on vahel eraldi).

Sain veel teada ka seda, kuidas Maximas ahjukartuleid tehakse: kui keedukartulid juba tumedaks muutuma hakkavad, visatakse need fritüüri, peale hunnik Vegetat ja tulemuseks ilus krõbe ja värviline kartul. Head isu!

Aga lõpetuseks üks rõõmustav uudis mahetoidu vallast – Morme kirjutas Pärnumaal asuvast Sepa mahetalust, kust saab kaks korda nädalas piimatooteid, mune ja muud kraami ka. Tuuakse koju kätte! Ja hinnad on väga mõnusad. Tellin kohe reedeks laari piima ja proovin ära. Ma olen juba ette vaimustuses, ausõna.

Näe, Bioneeris on täna üks mõnus lugu. Ma ju teadsin tegelikult seda kõike… No peaaegu kõike, mõnele asjale polnud teadlikult mõelnudki (ehkki ega üldse ei üllatanud).

Kui mul on kiirelt süüa vaja ja üldse pole aega ega viitsimist teha, siis otsin riiulilt mõne purgisupi, kuhu ei ole lisatud naatriumglutamaati. Selliseid täitsa on ja tuleb juurde ka. Ega see suppki just oma toiteväärtusega hiilga, aga tunduvalt parem variant, kui nood sooja toidu letid.

Salateid ma ei julge ka enam üldse lahtiselt osta. Nii harva, kui ostan, siis eelpakitud karbis. Vanasti mõtlesin küll, et letis peaks ju kõige värskem kraam olema, aga tegelikult on oma iva selles, et lahtiselt seisev toit rikneb pigem kiiremini. No ja need jutud salatite läbi pesemisest… Ma ei usu, et seda harrastatakse kogu aeg ja igal pool, aga karta on, et mõnes kohas vahel ikkagi nii tehakse. Ja miskipärast mul on tunne, et väiksem tõenäosus saada mitte pestud salatit on eelpakituna.

Mh, ma olen sel aastal ostnud poesalatit vist kaks korda. Üritan sihukestest asjadest eemale hoida. Sooja toidu letist ostis Abikaasa korra siis, kui Soomest tagasi tulime, mina ise poleks üldse ostnud 😛

Ühesõnaga jah… Valmistoit on jama. Kui vähegi võimalik, tasub vältida. Ja kui te nüüd tulete mulle rääkima, et mõnedel inimestel on see ainus võimalus tööl lõuna ajal sooja toitu süüa, siis ma arvan, et ise kodus kaasa tehtud tervislik võileib või salat oleks igatahes toiteväärtuslikumad. Sellest rääkimata, et tegelikult ongi parem süüa kergem külm lõuna, ennast sooja rasvast toitu täis puukides tahaks hiljem pigem magada, mitte tööd teha.