January 2012

Nädalavahetuse mõtted

Käisime Tallinnas. Haidel ja Liisil külas. Emotsionaalne nädalavahetus, nagu nad alati olema kipuvad. Positiivse poole pealt kallid inimesed ja mõnusad jutuajamised, negatiivse poole pealt üks õnnetu õnnetus ja ühe väikese inimese valu tunnistamine (õnneks lahenes kõik hästi), lisaks tavalised pinged seoses väikeste laste ja pikemate autosõitudega.

Turvatool jäi kah ostmata, sest kõige tõenäolisem valik Concord on müügil vaid Beebimaailmas ja ega mul ometigi ei tulnud pähe enne laupäeva hilisõhtut kontrollida, kas nad üldse pühapäeval lahti on. Ei teagi, mis nüüd saab, Pärnus pole ühtki mind huvitavat mudelit müügil ja enne ostmist tahan neid ometi näha ja võrrelda, Beebimaailmas oleks kõik olemas olnud (no vähemalt veebis olid :P). Peab vist varsti jälle Tallinna minema.

Aga tore oli ikkagi, nii tore. Tahakski tihemini Tallinnas käia. Tahaks ise Nõmmel elada. Seekord oli tõeline talvemuinasjutt, Pärnus pole veel pooltki nii lahe.

Hoopis teisest teemast: mul on kohutav kirg kinnisvara vastu. No näiteks kui tuttav räägib mõttest müüa maha korter ühes linnas ja osta kodu teise ning et probleem on üsna suure laenuga, mis esimesega seotud on, lähen mina kohe portaalidest uurima, palju teised samasugused korterid maksavad, küsin tema korteri eripärade kohta ja mõtisklen, milline võiks olla optimaalne hind, kuidas korterit sättida, et sellest võimalikult ahvatlevad pildid teha, kuidas kirjutada võimalikult haarav tekst, mis rõhutaks selle korteri ainulaadsust, kas annaks veenda panka, et nad oleks nõus samast laenust teist korterit finantseerima jne.

No ühesõnaga, ma olen kinnisvarafriik. Sellest ma üldse ei räägigi, et senini hoian Pärnu kuulutustel aeg-ajalt silma peal – endal kodu ammu olemas, aga ikka on vaja vaadata, mida pakutakse. Kas äkki on nüüd midagi ägedamat jne.

Ma pole maakleri elukutset kunagi tõsisemalt kaalunud, peamiselt sellepärast, et see eeldab juhilube ja isiklikku autot, mul pole kumbagi. No vähemalt load on plaanis ära teha, autot muretseda aga niipea küll mitte. Ja ma tean, et maakleri elu pole ka mitte meelakkumine… Aga no… Kinnisvara on NII põnev! Kas annaks veel kuskil töötada, et sellega niiviisi kokku puutuda? Mingit erialast haridust mul ju pole ja ei tea, mis see ka olema peaks. Või mis ameteid peale maakleri veel olla võiks.

Oleks palju raha, siis ma investeeriks selle kinnisvarasse. Mulle tohutult imponeerib mõte osta halvas seisus perspektiivikaid kohti, et need üles vuntsida ja välja üürida või maha müüa. Jajaa, ma tean, et see oleks kõik üks k*pp ja igasugu probleeme oleks kindlasti palju, aga see oleks nii äge!

Kutsumuse otsingud on ühesõnaga endiselt täies hoos. Üks teine põnev suund terendab ka silmapiiril, aga kuniks midagi konkreetsemat kuulda pole, peab ju hoolega edasi mõtlema – vanemahüvitis hakkab lõppema ja raha ei kasva puu otsas… TÖÖLE vaja minna!

Sooja leiba, mõtelge!

Üritasin meelde tuletada, kui palju ma siiani üldse leiba küpsetanud olen. Paar korda kevadel, vist üle kahe korra toona ei jõudnud. Mõlemad olid söödavad, aga siiski üsna puised ja maitsetud. Nüüd sügisel uuesti proovides tegin kogemata kahe leiva jagu tainast ja mingil põhjusel see ei kerkinud, nii et üritus läks täiesti aia taha. Nii ma ei viitsinudki uuesti katsetada, kuni Nele mulle oma leivateo postitusega eile sellise leivaküpsetamise isu peale ajas, et taigna keskööl hapnema panin.

Ja esimest korda elus küpsetasin sellise leiva, millega tõepoolest ise rahule jäin. Piisavalt õhuline, piisavalt maitsev. Muidugi üsna igav, sest seemneid ega ürte mul juurde lisada polnud, panin vaid soola ja suhkrut, Nele leib oli mõnusam 😛 Aga nüüd, kus mul leivategu tõepoolest välja tuli, lähen ostan siis ka seemned ja värgid varuks, enne lihtsalt ei julgenud.

Miks siis seekord nii hästi läks? No esiteks oli mul hea tuju, see ehk luges 😛 Teiseks oli mul esimest korda aega juhendit algusest lõpuni täpselt järgida, ilma et miskit valesti läinud oleks. Esimestel kordadel unustasin õigel ajal temperatuuri vähendada ja siis õigel ajal välja võtta, viimati panin kogemata kahekordse koguse vett ja jahu jne.

Õpetusi olin ennegi lugenud, aga Nelelt sain veel paar head nippi juurde. Esiteks selle, et taigna võib alguses ju teha tavalisse potti, ma enne üritasin oma pealt laienevat kaussi rätikuga katta NAGU MINGI LOLL, lihtsalt kaas peale panna on ikka tunduvalt mugavam variant 😛 No ja siis ma kasutasin seekord Nele eeskujul visplit – ma ju pole kunagi viitsinud sõtkuda, vanasti segasin lusikaga, vispliga on aga mugavam.

Hapneda lasin 9-10 tundi (elektripliidi praeahjus, et vältida võimalikku tuuletõmbust), kerkida 4 (elektripliidil, mis asub puupliidi kõrval ja on seega kõige soojem koht), selleks ajaks oli ilusasti kerkinud ja läks ahju. Esimest korda sain rahulikult meelespäid panna, et õigel ajal temperatuuri vähendada ja veega üle pintseldada.

Ja tuli mmmmmõnus! Ootan Abikaasat koju, et tema oma eksperthinnangu annaks, tema on iseküpsetatud leibade suhtes VÄGA kriitiline.

Lähen nüüd vaatan Selverist seda nunnut vormi ka, mis jõulu ajal silma jäi. Kui veel alles on, siis vist premeerin ennast 😀

Depressioonist

See teema on viimasel ajal blogidest läbi käinud. Lugesin siiani niisama ja ei tundnud, et peaksin sõna sekka ütlema, sest enda meelest pole minu augud depressioonini siiski jõudnud. Kui täna aga Katri postitust lugesin, siis osa tema kirjutatust oli nii täpselt see, mida mina olen tundnud, et mõtlesin oma kogemuse siiski kirja panna. Jõudis see auk siis depressioonini või mitte, ei tea. Pigem vist mitte. Ja ongi hea, et suutsin välja rabeleda enne, kui asi oleks läinud rohtudeni. Aga hoiatuseks teistele või nii. Sest tõesti, mitte keegi pole kaitstud. Isegi mitte elupõline optimist nagu mina.

Ma tegelikult mõtlesin sellest juba ammu kirjutada, sest esiteks polnud asi ju üldse NII tõsine ja teiseks mina ju ei häbene ega midagi 😀 Aga lihtsalt kuidagi ununes, sain ju üle ja muud asjad tulid peale.

Enamikuga teiste depressiooniga hädas olnute kogemustest pole mul õnneks kokku puutuda tulnud, aga ma kopeerin siia selle ühe lõigu Katri blogist, mis iseloomustas täpselt mind 2010. aasta lõpus:

Kole asi on veel see, et sa saad ise ka aru, kui hale ja mõttetu inimene sa oled. Kuidas kõik on tegelikult ju hästi ja sina ei suuda ennast “kätte võtta” ja “asjalikuks hakata”. Kuidas sa teed draamat täiesti tühiasjadest. Kuidas sa ei suuda oma laste eest hoolitseda. Kuidas sa oled üldse üks tühi narts ja sugugi mitte see särav ja rõõmsameelne naine, kes sa muidu tegelikult oled. Süütunne ja enesesüüdistus selle kõige eest muidugi annab ainult depressioonile veel hoogu…

Ja siis on veel kole asi see, et sa näed, kuidas inimesed sinu ümber ei suuda sind mõista ja sinu pidevatest ärritumistest ja emotsionaalsetest pursetest ära väsivad ja vaikselt eemale tõmbuvad.

Novembris 2010 kolisime siia, oma koju. Ema juures pead-jalad koos elamine oli olnud pingeline, aga vähemalt olid seal abilised käe-jala juures, ma polnud kunagi lastega üksi. Nüüd oli suur rõõm päris oma kodust, aga sisse sättimine läks vaevaliselt, lapsed olid väikesed ja Abikaasal on aasta lõpus alati ekstra pingeline tööperiood, kus ta tihti ka õhtuti ära on. Nii ma siis olingi järsku täiesti omaette.

Lapsed olid arusaadavalt häiritud, keskkonnamuutus ju. Nendega oleks pidanud olema eriti kannatlik ja lohutav, pakkuma neile ekstra turvatunnet, et nad saaksid uues kodus rahulikult harjuda. Aga mul polnud mingit kannatust. Ma olen oma loomult niigi kannatamatu inimene, aga heas tujus suudan ennast üsna kergelt rahulikuks sundida. Halvas tujus see-eest on see praktiliselt võimatu. Karjumine tuli toona väga kergelt – olgu siis laste või Abikaasa peale.

Ega ma ka ju täpselt enam ei mäleta, sellest on üle aasta möödas. Ehk pingutan üldse üle, kirjeldan asja mustemates toonides, kui see seda tegelikult oli? Ei tea. Katsun võimalikult objektiivne olla.

Ühesõnaga ma sain ju väga hästi aru, et Abikaasa ei saa oma töökoormuse vastu midagi teha. Et noil vähestel hetkedel, kui ta kodus on, peaks ma olema toetav ja armastav naine. Et kui ma kogu aeg irisen ja näägutan, siis seda vähem ta koju tulla tahab. Mida kehvemas tujus ma olen, seda raskem on mul rahulikuks jääda, seda virilamad on ka lapsed, seda halvem on KÕIK.

Ma teadsin, et muuta ei saa teisi, ainult ennast. Et pole mõtet viriseda, miks Abikaasa ei võiks rohkem pingutada, see ei vii kuskile – kui ma ise pingutan ja eeskuju näitan ja temaga kenamini käitun, siis pingutab ka tema iseenesest rohkem.

Ma teadsin seda kõike… Ja lihtsalt ei jõudnud. Ma pingutasin ja üritasin ja kukkusin haledalt läbi. Korduvalt. Peaaegu iga päev.

Ma ei olnud selles mustas augus kogu aeg. Oli ka helgemaid hetki, kus tundus, et kõik saab korda. Kus energiat ja positiivsust oli väheke rohkem, kus sai nagu Abikaasaga midagi selgeks räägitud… Need hetked andsid mulle lootust ja ütlesid, et asi ei saa veel väga hull olla. Et küll ma saan üle. Aga arvan, et tubli 2/3 ajast olin siiski augus.

Ega keegi sellest eriti ei teadnud ega aru saanud. Muidugi ma tülitsesin pidevalt Abikaasaga, muidugi plahvatasin aeg-ajalt emaga telefonis rääkides, muidugi kurtsin aeg-ajalt sõpradele MSNis, et kõik on nõme. Aga ega mulle kurta ei meeldi 😀 Ja ma ei saanud ka aru, et asi on tõsine, nii et enda meelest mul polnud suurt mõtetki kurta, ikka ennast kokku võtta ja edasi elada. Nii et sõbrad ei saanudki kuidagi aru saada, et miskit on valesti. Ema ilmselt ka mitte, sest nii palju me ei näinud ja ma olen alati emotsionaalne olnud 😀 Ja Abikaasa, nagu Katri kirjutas, lihtsalt väsis mu ärritumistest ja emotsionaalsetest pursetest üha enam. Mäletan, ta ütles mulle kunagi mingi tüli käigus, et kõigis peredes on ju nii, et mehed käivad tööl ja emad on väikeste lastega kodus, harjugu ma juba ära. Teda ärritas, sest vahel helistasin talle tööpäeva jooksul viis korda, enamik neist kordadest elasin ennast lihtsalt välja. Ju olid närvid püsti, lapsed virilad, mina ei suutnud seda kisa kannatada ja ei osanud ennast muudmoodi välja elada, kui Abikaasat süüdistades, et ta nii vähe kodus on. Ehkki ise teadsin, et ta pole selles süüdi ja et see on vale.

Kuidas ma august välja sain? Mitme asja koosmõjul. Esiteks sattusin ühel õhtul MSNis Kratiga rääkima ja kuna olin parasjagu üsna rahulikus tujus, suutsin kogu selle ikalduse pikalt ja põhjalikult lahti seletada. Temaga rääkimine aitas oluliselt.

Paar päeva hiljem andis Kratt mulle Suhtesahvri lingi – arvas, et äkki mulle meeldiks seda lugeda. See oli teine asi, mis tohutult abiks oli. Just sellised positiivsed kirjutised, mida mulle tolles olukorras vaja oli – inimese sulest, kes oli ise igasugust jama läbi elanud ja sellest edukalt välja tulnud.

Kolmandaks suutsime Abikaasaga lõpuks leida aja, mil me mõlemad olime piisavalt rahulikud ja ärksad, et veidike tõsiselt rääkida. Ja ta kinnitas mulle, et usub – minul on kahe lapsega kodus raskem kui temal tööl. Sest täpselt nii ma kogu aeg tundsin – saaks mina vaid minna tööle, et tegeleda “normaalsete” probleemidega, mille lahendamise ebaõnnestumise korral on ainus tulemus ülemuse või kliendi meelepaha, mitte olema 24/7 valmis tegelema kahe väikese lapsega, kelle peale närvi minemise korral ma iga kord nende ülejäänud elu emotsionaalselt p*rse keeran. Kui ma lõpuks tundsin, et Abikaasa saab tõesti aru, KUI raske mul on, ei pea mind ega seda olukorda enam iseenesestmõistetavaks – see oli juba pool võitu.

Nii ma siis jälle normaalseks saingi 😛

Kusjuures sel sügisel oleks sarnane olukord äärepealt kordunud. Oli samamoodi tunne, et Abikaasat peaaegu polegi ja tema pildus aeg-ajalt lauseid “harju ära, elu ongi selline”. Õnneks oskasin nood ohumärgid nüüd juba varakult ära tunda ning pärast mälestusväärset nädalavahetust, kus ma suures vihahoos ühel laupäeva hommikul lihtsalt kodust minema jalutasin, pool päeva Kristina juures jutustasin ning ülejäänud õhtu Tagega elu lahkasin… Siis rahunesingi piisavalt ning saime Abikaasaga järgmisel päeval rääkida – piisavalt, et asjad muutuksid paremaks. Ja ehkki kõik toona sõlmitud kokkulepped ei hakanud toimima ning osad olid lihtsalt ebatäpseks jäänud, nii et me tülitsesime edaspidigi, siis saime jälle rääkida ja asjad said jälle veidi selgemaks…

Nüüd aasta alguses tabas meid perekondlik kõhugripp. Lapsed jäid küll peaaegu puutumata ja Abikaasal läks ka üsna kergelt, mina sain kõige rängema osa, nagu tavaliselt. Nii et oli jälle äärmiselt pingeline periood, kus kõik väsinud, virilad ja haiged… ÕNNEKS hakkab kõik nüüd paika loksuma. Abikaasa on juba mitu päeva tööl käinud, mina magasin veel kolmapäevast poole maha, aga eile tundsin ennast juba hästi, füüsiliselt vähemalt. Eilne päev algas küll kehvasti, sest öö oli raske ja lapsed hommikul ekstra virilad, Abikaasat pole neljapäeviti kunagi kodus, mina olin üksi ja aeg-ajalt üsna närvis… Aga tänane hommik oli õnneks üsna ideaalne – Plikal ei juhtunud õnnetust, ta magas üle pika aja hommikuni oma voodis, Poiss suutis üle pika aja mul tissi otsas magama jääda ja ärkas ka rõõmsalt lalisedes… Ühesõnaga algus oli hea ja ehkki meil oli siin ka Poisiga suuremat sorti draama, sai ta ennast mu süles välja nutta, nüüd magavad nad õiglase und ja mina küpsetan üle pika aja leiba.

Vot selline lugu siis. Ma ikka arvan, et ma päris depressioonini ei jõudnud, aga kui asi oleks toona veel jätkunud, oleks võinud ka mina vabalt antidepressantide otsas lõpetada. Õnneks sain probleemil enne sabast kinni ja oskan nüüd ohumärke kiiremini ära tunda.

Ega ma teile midagi asjalikku soovitada ei oskagi. Pange märke tähele ja rääkige probleemidest. RÄÄKIGE, rääkige päriselt. Ainult sellest on kasu. Nii on lootust, et jamad saavad lahendatud ENNE, kui depressioon uksele koputab 😛

Noppeid rahvaloenduselt

Üks vastusevariantidest elukoha küsimuses, näited on lihtsalt hindamatud: asutus, institutsioon (nt laste- noorte või hooldekodu, kinnipidamisasutus, klooster vms)

Kas Teie leibkond kasvatab peamiselt oma tarbeks põllu- ja aiasaadusi või peab põllumajandusloomi, -linde või mesilasi?

Vastus „jah“ tuleb märkida alati, kui põllu- või aiasaaduste kasvatamiseks või loomapidamiseks on maad alla ühe hektari (10000 m²) ja leibkonnal on vähemalt kas

– 50 m² köögiviljamaad või
– kolm viljapuud või
– kuus marjapõõsast või
– kümme küülikut või
– üks muu põllumajandusloom (siga, veis, lammas, kits) või
– kümme kodulindu või
– kolm mesipuud.

Ma küll täpselt ei tea, mitu ruutu mul peenarde all oli, aga viljapuid on küll kolm 😀

Meediast kommentaare lugedes kartsin ei tea mis käkki, aga mina sain küll igalt poolt kiirelt ja kergelt läbi – veateated tulid vaid paar korda ja siis tõesti mu enda hooletusest, kui olin näiteks mingi asukoha välja valinud, aga sellel täiendavalt klikkimata jätnud. Nii et polnud häda miskit, ei pea kartma. Ma ise võtsin tänu negatiivsele vastukajale mitu päeva ette, mõtlesin, et kindlasti on hull jant. Aga läks täiesti valutult.

Sellest ma kah aru ei saanud, kas ma siis pidin Abikaasa kohta täitma või mitte – oli soovitav, et iga vähemalt 15a leibkonnaliige oma ankeedi ise täidaks, samas ma pidin ju kõik oma leibkonnaliikmed kirja panema ja ei olnud kuskil varianti, et ma Abikaasa asjad saaks kirjutamata jätta. No võib vähemalt loota, et kui ta nüüd ise sisse logib, siis ei pea enam kõike nullist täitma, vaid minu vastusevariandid visatakse ette ja tema peab ainult kinnitama.

Nojah siis. Kümne aasta pärast jälle 😀

Lähen vist kooli

…autokooli 😛 Ma ei hakka hetkel pikemalt lahkama, miks just nüüd, aga otsustasin, et on aeg.

Või nojah, alustuseks panin tervisetõendi saamiseks perearsti juurde aja. Vaadatakse mu silmad üle, äkki olen nende läätsedega liiga pime ja pean kangemad muretsema. Enda meelest näen küll igati hästi, aga no eks näis. Tore on see, et kui ma tervisetõendit ei saa, siis maksma kah ei pea 😀

Kuna ma aga eeldan, et tervisega on kõik okei, siis valin vaikselt kooli. Nagu ma aru saan, on neid Pärnus viis – Aide, Ringi (vanasti vist Overlin), Autosõit, GoBus ja Kesklinna autokool.

EDIT: Õige, Kutseõppekeskus kah, aga see on kaugel ja kallim (€442), nii et jääb ära.

Aidet kiidetakse igal pool kõige rohkem, aga ta asub NII halva koha peal. Kesklinna autokooli kohta lugesin mitmelt poolt negatiivset infot ja ei leia neil isegi kodulehte, selle vist jätan välja.

Kodule kõige lähemal asub GoBus, kursuse hind €385. Siis Autosõit, kah €385. Siis Ringi autokool, €350. Ja kõige kaugemal ning kõige kallim Aide, €390.

Ringi autokooliga oli alguses paras segadus. Kui panin otsingusse Overlin, lõi esimesena ette selle lehe. Andmebaasid näitasid Overlinil kaht erinevat aadressi, millest üks oli sama Ringi autokooli omaga. Telefoninumber oli kah sama. Siis leidsin mingist andmebaasist Overlini kodulehe, millele klikkides suunas kohe ümber Ringi autokooli lehele, järelikult on siis sama ettevõte ja lihtsalt nime vahetanud. Overlini ning sealset sõiduõpetajat Ritat soovitas mulle Maris, lugesin sama õpetaja kohta kiidusõnu ka kuskilt foorumist. Kui too Rita ikka alles on, võiks ju minna, hind kah soodsam kui mujal.

Või peaks minema Aidesse, mida kiidavad kõik? Enn Kuusk vist on nimi, mis on soovitustest kõige rohkem läbi käinud.

Või äkki hoopis GoBus või Autosõit? Halba ma nende kohta kuulnud pole, selles mõttes pole välistanud.

Kui erinevad on autod ja kui oluline on teie arvates see, et õppesõiduauto oleks sama, mis ARKi eksamiauto? Vanasti olid ARKis ju VW golfid, mis vahetati aga hiljuti Toyota Corollade vastu. Etteaimatavalt on enamikus Pärnu koolides olemas Golfid, Toyotad aga paistavad olevat vaid autosõidus. Mis on omakorda vist jälle punkt nende kasuks või mis…

Vot ei teagi. Eks mul on veel veidi mõtlemisaega.

Ja teab keegi täpsemalt, mis värk pimeda- ja libedakoolitustega on? Saan aru, et vanasti polnud pimedakoolitust vaja ja libedakoolitus oli lõppastmekoolitus (osa sellest? vms). Nüüd kuskilt foorumist lugesin, et eraldi pimedakoolitust pole vaja, kui õppesõit nagunii pimedal ajal on (mul ilmselgelt oleks). Aga libedakoolitus on siis nüüd eraldi ja kohe ja lisaraha eest? Ja siis kunagi lõppastmekoolitus kah veel?

Jajaa, ma tean, ma võiks ise ka uurida, aga mul on tänaseks uurimisest kõrini. Niigi palju juba ringi surfatud. Kõik pärnakad võivad kogemusi jagada. Enamik teist on nagunii Aides käinud 😀

Scroll to Top