January 2012

See teema on viimasel ajal blogidest läbi käinud. Lugesin siiani niisama ja ei tundnud, et peaksin sõna sekka ütlema, sest enda meelest pole minu augud depressioonini siiski jõudnud. Kui täna aga Katri postitust lugesin, siis osa tema kirjutatust oli nii täpselt see, mida mina olen tundnud, et mõtlesin oma kogemuse siiski kirja panna. Jõudis see auk siis depressioonini või mitte, ei tea. Pigem vist mitte. Ja ongi hea, et suutsin välja rabeleda enne, kui asi oleks läinud rohtudeni. Aga hoiatuseks teistele või nii. Sest tõesti, mitte keegi pole kaitstud. Isegi mitte elupõline optimist nagu mina.

Ma tegelikult mõtlesin sellest juba ammu kirjutada, sest esiteks polnud asi ju üldse NII tõsine ja teiseks mina ju ei häbene ega midagi 😀 Aga lihtsalt kuidagi ununes, sain ju üle ja muud asjad tulid peale.

Enamikuga teiste depressiooniga hädas olnute kogemustest pole mul õnneks kokku puutuda tulnud, aga ma kopeerin siia selle ühe lõigu Katri blogist, mis iseloomustas täpselt mind 2010. aasta lõpus:

Kole asi on veel see, et sa saad ise ka aru, kui hale ja mõttetu inimene sa oled. Kuidas kõik on tegelikult ju hästi ja sina ei suuda ennast “kätte võtta” ja “asjalikuks hakata”. Kuidas sa teed draamat täiesti tühiasjadest. Kuidas sa ei suuda oma laste eest hoolitseda. Kuidas sa oled üldse üks tühi narts ja sugugi mitte see särav ja rõõmsameelne naine, kes sa muidu tegelikult oled. Süütunne ja enesesüüdistus selle kõige eest muidugi annab ainult depressioonile veel hoogu…

Ja siis on veel kole asi see, et sa näed, kuidas inimesed sinu ümber ei suuda sind mõista ja sinu pidevatest ärritumistest ja emotsionaalsetest pursetest ära väsivad ja vaikselt eemale tõmbuvad.

Novembris 2010 kolisime siia, oma koju. Ema juures pead-jalad koos elamine oli olnud pingeline, aga vähemalt olid seal abilised käe-jala juures, ma polnud kunagi lastega üksi. Nüüd oli suur rõõm päris oma kodust, aga sisse sättimine läks vaevaliselt, lapsed olid väikesed ja Abikaasal on aasta lõpus alati ekstra pingeline tööperiood, kus ta tihti ka õhtuti ära on. Nii ma siis olingi järsku täiesti omaette.

Lapsed olid arusaadavalt häiritud, keskkonnamuutus ju. Nendega oleks pidanud olema eriti kannatlik ja lohutav, pakkuma neile ekstra turvatunnet, et nad saaksid uues kodus rahulikult harjuda. Aga mul polnud mingit kannatust. Ma olen oma loomult niigi kannatamatu inimene, aga heas tujus suudan ennast üsna kergelt rahulikuks sundida. Halvas tujus see-eest on see praktiliselt võimatu. Karjumine tuli toona väga kergelt – olgu siis laste või Abikaasa peale.

Ega ma ka ju täpselt enam ei mäleta, sellest on üle aasta möödas. Ehk pingutan üldse üle, kirjeldan asja mustemates toonides, kui see seda tegelikult oli? Ei tea. Katsun võimalikult objektiivne olla.

Ühesõnaga ma sain ju väga hästi aru, et Abikaasa ei saa oma töökoormuse vastu midagi teha. Et noil vähestel hetkedel, kui ta kodus on, peaks ma olema toetav ja armastav naine. Et kui ma kogu aeg irisen ja näägutan, siis seda vähem ta koju tulla tahab. Mida kehvemas tujus ma olen, seda raskem on mul rahulikuks jääda, seda virilamad on ka lapsed, seda halvem on KÕIK.

Ma teadsin, et muuta ei saa teisi, ainult ennast. Et pole mõtet viriseda, miks Abikaasa ei võiks rohkem pingutada, see ei vii kuskile – kui ma ise pingutan ja eeskuju näitan ja temaga kenamini käitun, siis pingutab ka tema iseenesest rohkem.

Ma teadsin seda kõike… Ja lihtsalt ei jõudnud. Ma pingutasin ja üritasin ja kukkusin haledalt läbi. Korduvalt. Peaaegu iga päev.

Ma ei olnud selles mustas augus kogu aeg. Oli ka helgemaid hetki, kus tundus, et kõik saab korda. Kus energiat ja positiivsust oli väheke rohkem, kus sai nagu Abikaasaga midagi selgeks räägitud… Need hetked andsid mulle lootust ja ütlesid, et asi ei saa veel väga hull olla. Et küll ma saan üle. Aga arvan, et tubli 2/3 ajast olin siiski augus.

Ega keegi sellest eriti ei teadnud ega aru saanud. Muidugi ma tülitsesin pidevalt Abikaasaga, muidugi plahvatasin aeg-ajalt emaga telefonis rääkides, muidugi kurtsin aeg-ajalt sõpradele MSNis, et kõik on nõme. Aga ega mulle kurta ei meeldi 😀 Ja ma ei saanud ka aru, et asi on tõsine, nii et enda meelest mul polnud suurt mõtetki kurta, ikka ennast kokku võtta ja edasi elada. Nii et sõbrad ei saanudki kuidagi aru saada, et miskit on valesti. Ema ilmselt ka mitte, sest nii palju me ei näinud ja ma olen alati emotsionaalne olnud 😀 Ja Abikaasa, nagu Katri kirjutas, lihtsalt väsis mu ärritumistest ja emotsionaalsetest pursetest üha enam. Mäletan, ta ütles mulle kunagi mingi tüli käigus, et kõigis peredes on ju nii, et mehed käivad tööl ja emad on väikeste lastega kodus, harjugu ma juba ära. Teda ärritas, sest vahel helistasin talle tööpäeva jooksul viis korda, enamik neist kordadest elasin ennast lihtsalt välja. Ju olid närvid püsti, lapsed virilad, mina ei suutnud seda kisa kannatada ja ei osanud ennast muudmoodi välja elada, kui Abikaasat süüdistades, et ta nii vähe kodus on. Ehkki ise teadsin, et ta pole selles süüdi ja et see on vale.

Kuidas ma august välja sain? Mitme asja koosmõjul. Esiteks sattusin ühel õhtul MSNis Kratiga rääkima ja kuna olin parasjagu üsna rahulikus tujus, suutsin kogu selle ikalduse pikalt ja põhjalikult lahti seletada. Temaga rääkimine aitas oluliselt.

Paar päeva hiljem andis Kratt mulle Suhtesahvri lingi – arvas, et äkki mulle meeldiks seda lugeda. See oli teine asi, mis tohutult abiks oli. Just sellised positiivsed kirjutised, mida mulle tolles olukorras vaja oli – inimese sulest, kes oli ise igasugust jama läbi elanud ja sellest edukalt välja tulnud.

Kolmandaks suutsime Abikaasaga lõpuks leida aja, mil me mõlemad olime piisavalt rahulikud ja ärksad, et veidike tõsiselt rääkida. Ja ta kinnitas mulle, et usub – minul on kahe lapsega kodus raskem kui temal tööl. Sest täpselt nii ma kogu aeg tundsin – saaks mina vaid minna tööle, et tegeleda “normaalsete” probleemidega, mille lahendamise ebaõnnestumise korral on ainus tulemus ülemuse või kliendi meelepaha, mitte olema 24/7 valmis tegelema kahe väikese lapsega, kelle peale närvi minemise korral ma iga kord nende ülejäänud elu emotsionaalselt p*rse keeran. Kui ma lõpuks tundsin, et Abikaasa saab tõesti aru, KUI raske mul on, ei pea mind ega seda olukorda enam iseenesestmõistetavaks – see oli juba pool võitu.

Nii ma siis jälle normaalseks saingi 😛

Kusjuures sel sügisel oleks sarnane olukord äärepealt kordunud. Oli samamoodi tunne, et Abikaasat peaaegu polegi ja tema pildus aeg-ajalt lauseid “harju ära, elu ongi selline”. Õnneks oskasin nood ohumärgid nüüd juba varakult ära tunda ning pärast mälestusväärset nädalavahetust, kus ma suures vihahoos ühel laupäeva hommikul lihtsalt kodust minema jalutasin, pool päeva Kristina juures jutustasin ning ülejäänud õhtu Tagega elu lahkasin… Siis rahunesingi piisavalt ning saime Abikaasaga järgmisel päeval rääkida – piisavalt, et asjad muutuksid paremaks. Ja ehkki kõik toona sõlmitud kokkulepped ei hakanud toimima ning osad olid lihtsalt ebatäpseks jäänud, nii et me tülitsesime edaspidigi, siis saime jälle rääkida ja asjad said jälle veidi selgemaks…

Nüüd aasta alguses tabas meid perekondlik kõhugripp. Lapsed jäid küll peaaegu puutumata ja Abikaasal läks ka üsna kergelt, mina sain kõige rängema osa, nagu tavaliselt. Nii et oli jälle äärmiselt pingeline periood, kus kõik väsinud, virilad ja haiged… ÕNNEKS hakkab kõik nüüd paika loksuma. Abikaasa on juba mitu päeva tööl käinud, mina magasin veel kolmapäevast poole maha, aga eile tundsin ennast juba hästi, füüsiliselt vähemalt. Eilne päev algas küll kehvasti, sest öö oli raske ja lapsed hommikul ekstra virilad, Abikaasat pole neljapäeviti kunagi kodus, mina olin üksi ja aeg-ajalt üsna närvis… Aga tänane hommik oli õnneks üsna ideaalne – Plikal ei juhtunud õnnetust, ta magas üle pika aja hommikuni oma voodis, Poiss suutis üle pika aja mul tissi otsas magama jääda ja ärkas ka rõõmsalt lalisedes… Ühesõnaga algus oli hea ja ehkki meil oli siin ka Poisiga suuremat sorti draama, sai ta ennast mu süles välja nutta, nüüd magavad nad õiglase und ja mina küpsetan üle pika aja leiba.

Vot selline lugu siis. Ma ikka arvan, et ma päris depressioonini ei jõudnud, aga kui asi oleks toona veel jätkunud, oleks võinud ka mina vabalt antidepressantide otsas lõpetada. Õnneks sain probleemil enne sabast kinni ja oskan nüüd ohumärke kiiremini ära tunda.

Ega ma teile midagi asjalikku soovitada ei oskagi. Pange märke tähele ja rääkige probleemidest. RÄÄKIGE, rääkige päriselt. Ainult sellest on kasu. Nii on lootust, et jamad saavad lahendatud ENNE, kui depressioon uksele koputab 😛