Tita tudub
Tähelepanelikult vaadates näeb soengumuutuse kah ära – esimene pilt on tehtud enne ja teine pärast juuksurit 😛
March 2012
Liivakastihooaeg on avatud!
Peale päikese oli viimasel nädalal ilmselge kevade märk ka see, et kui Poiss vanasti pärast 3-4h lõunaund kärus ärgates esimese asjana: mämm-mämm! nõudis, siis nüüd on selle asemel esimesed sõnad pärast ärkamist: kiiga-kaaga! Seda nõuab ta tegelikult kogu aeg, terve päeva 😀 Õue, kiiga-kaaga! Nii me siis olemegi iga päev käinud – vahel hommikupoolikul, pärast lõunaunest ärkamist aga kohe kindlasti.
Eile olid lapsed Abikaasaga esimest korda liugu lasknud, no tänaseks oli päike nii hea töö teinud, et said liivakasti kah. Oh seda õnne ja rõõmu, tegemist jagus tükiks ajaks. Liugu lasid ka usinalt – Poiss ronib kõige tavalisemast redelist üles nagu vana mees (hea küll, ma ikka turvan teda ja paar korda libises ta astme pealt läbi augu maha kah, kuna aga kukkumine polnud kõrge ja vatid paksud, ajas ennast kohe püsti ja hakkas uuesti ronima) ning oskab ise ilusti kõhuli jalad ees alla lasta.
Mul tuli meelde, et 1. jaanuaril oli samuti absoluutselt võrratu päikseline ilm, kus me terve perega õues olime ja pilti tehtud sai ka, miskipärast aga blogisse need pildid toona ei jõudnud. No panen siis nüüd. erilist vahet tänasega pole 😀
Niisiis on vaja tõestust ka selle kohta, et vahepeal talv ikkagi oli 😛 Palun väga, 20. jaanuar:
Järjekordne pallivõit
145. tase ajas ka halliks ja kaotas mänguisu, aga sain selle lõpuks tehtud. Ja nüüd tulebki viimane maailm ning kümme viimast taset. Nojah, ja siis tuleb jätk, sest uued tasemed tehti otsa. See ei lõppe kunagi 😀
EDIT öösel kell üks: See viimane maailm on jumala lahe, ma olen juba 151. tasemel. Üllatuspallid ruulivad!
Modellidest
Next Top Modeli vaatamine on mul üsna pikaajaline hobi, mis on iseenesest naljakas – arvestades seda, mida ma moemaailmast kui tööstusharust tegelikult arvan. See on minu jaoks nii vastumeelne, kui olla saab ja kuigi ma otse loomulikult tean, et moe mõiste on väga lai ja looming kui selline on ju äärmiselt tervitatav (ja noh, on ju Reet Aus ja nii edasi, superluks), siis enamik moemaailma reaalsusest on mu meelest täiesti haige. Alustades kiirmoest, lõpetades kõrgmoega ning kõik see jaburuste välja mõtlemine, modellide piinamine (liiga karm sõna, aga no meelakkumine modelli elu igatahes pole) ja tohutu raha raiskamine, mis sinna vahele jääb.
Ühesõnaga mina ei tahaks küll modell olla, kohe üldse mitte 😀 Ma saan muidugi aru, et on inimesi, kellele MEELDIB seda teha, andku minna. Kui nad on selle elukutse valinud, sest see on neile südamelähedane, siis ilmselt on õigustatud virin, et võta alla, sul on liiga suured puusad. Aga lihtsalt kurb oli vaadata imeilusat tüdrukut, kes polnud mitte ühegi standardi järgi paks, kellele muudkui terve neljas hooaeg Austraalia modellides räägiti, kuidas ta peab alla võtma. Eks jah, modellimaailmas ongi teised standardid, aga minu meelest on need haiged. Ja okei, elukutselised modellid võivad ju nende standardite nimel pingutada, aga lihtsalt õudne ja südantlõhestav on mõelda kõigile neile tavalistele tüdrukutele, neidudele ja naistele, kes elavad sama iluideaali järgi ning elu nautimise asemel oma kehaga rahul pole ja end dieetidega piinavad. Masendav!
No igatahes, tegelikult tahtsin ma hoopis modellisaadetest rääkida. Praegu vaatan paralleelselt USA, Eesti ja Austraalia omi – USA ja Eesti viimast hooaega, kui aga uued osad välja tulevad, Austraalia modellidega lõpetasin just neljanda hooaja, kolm on veel jäänud.
Eesti modellid pole endiselt nii hullud, kui ma oleks arvanud, Kaja Vunderi hääl on endiselt sama ärritav, Jõgger endiselt ei meeldi, Niit ja Volkmann on endiselt lahedad. Tüdrukud on kohati nii jaburad ja ma ei saa aru, kuidas nad ei saa aru, mida neilt oodatakse. Võiks arvata, et sellesse saatesse pürgijad on USA modelle telekast vaadanud ning võiks ometi teada… Krt, mina tean ka rohkem!
USA modellid olid alguses mõnusad, aga mida edasi, seda hullemaks asi läheb. Ja see praegune hooaeg on mulle suisa vastumeelne ning siiani ka üsna igav. Tyra lihtsalt pingutab iga hooajaga järjest rohkem üle, ilmselt ikka selleks, et oleks muudkui põnevam ja vaatajaid hoida… Ma ei tea, sihukese jamaga pigem kaotab. Iga kord räägitakse muudkui sellest, kuidas seekord on võistlus VEEL raskem ja auhinnad VEEL ägedamad ja vinti keeratakse tõepoolest VEEL rohkem üle.
Seekord siis on tehtud USA vs UK variant – kummastki riigist seitse tüdrukut, UK omad kõik endiste Briti modellide osalised. Ja nad ongi kohe tiimideks jagatud, kaks tuba, kummalgi riigil oma, igal võimalikul kombel õhutatakse vaenu ja tehakse võistlusi. Ma saan aru, et see ongi võistlus, et nad pole sinna saatesse kokku tulnud selleks, et uusi parimaid sõpru leida, aga seni on majas tekkinud sõprussuhted olnud siiski nauditav osa sellest sarjast. Nüüd näidatakse ainult arutlemist, kuidas saaks aga teisele tiimile ära panna.
Makeoveritega pingutati ka üle, sest oli ju vaja veel huvitavam olla. Üks sai lipuvärvides juuksed, teine roosa pea… Nojah, võib-olla MOOD ongi hetkel selline, aga andke andeks… Not my piece of cake. Mulle meeldivad värvilised juuksed, kui see on pungine vms, aga mitte sellises modellisaates. Vbla see näitab lihtsalt minu piiratud mõttemaailma 😛
Tyra käib juba ammu närvidele ja mida edasi, seda rohkem. See poose on lihtsalt õudne! Esimesed kaks osa, nagu mainitud, olid igavad. See pidev võistlemise ja ärapanemise soov on ärritav, pildistamised on minu jaoks täiesti idiootsed (no see on mu üldine probleem modellindusega – mulle meeldib vaadata tiba klassikalisemas mõttes ILUSAID pilte, mitte mingeid jaburdusi, kus kõik on üle võlli keeratud, sest moes mõeldakse ju igasugu asju välja) ja igavad… Esimest korda kaalun tõsiselt vaatamise pooleli jätmist, aga no ma veel vaatan.
Mida nõmedamaks muutub USA, seda mõnusam on vahele Austraaliat vaadata, seal ei keerata midagi üle võlli, aga sündmustik on tihti huvitavam. Kohutavalt tahaks Briti omi ka näha, aga need ei taha üldse tulla, jagajaid pole. Tähendab siis, ma pole muud proovinud, kui kaht esimest hooaega, mulle ju meeldib järjest vaadata, aga eks ma pärast Austraaliaga ühele poole saamist katsun hilisemate hooaegadega õnne, mõni uuem vast ikka õnnestub skoorida.
Hoolimata sellest, et moetööstus iseenesest on mulle vastumeelne ja minu jaoks täiesti mõttetu, on modellisarja vaatamine mõnus meelelahutus. Just psühholoogilisest aspektist, inimsuhted on alati huvitavad + põnevus + sekka ilusaid pilte ja ilusaid inimesi.
Ja kui ma oleks sunnitud telekast mingi kanali valima, mis taustaks mängiks, siis valiks ma kindlasti FTV. Mitte et ma viitsiks seda tundide kaupa passida, aga vahel on see tõesti mõnus taust. Igatahes mõnusam, kui mõni tavaline või muusikakanal. Aga noh, kõige parem telekas on ikka see, mis on kinni 😀
Luksemburgi!
No ühesõnaga, kuni Maris polnud oma Luxi tööle minemist avalikustanud, ei saanud ju mina ka öelda, et talle külla lähen. Igatahes oli nii, et kui ma ühel õhtul õhkasin, kuidas tahaks talle külla jõuda, aga see on ju nii neetult kallis, siis Maris ütles, et tegelikult on päris odavaid viise ka ja alates aprillist lendab uus Ryani liin Tallinn-Frankfurt. Ma siis natuke uurisin ja sain lennupiletid kokku €45 eest + bussipiletid Frankfurt-Lux (2h sõit) on pikemalt ette ostes €5, nii et koos Tallinna piletitega läheb see reis kokku maksma ca €70. Koha peal saab rottida ja noh, Maris lubas mulle süüa anda 😀
Kogu perega minna oleks olnud kaugelt liiga kulukas, aga Abikaasa lubas mulle minipuhkuse, ema saab aidata laste hoidmisel ja… Nii need piletid ära ostetud saidki. Maikuu esimese neljapäeva õhtul lähen lennuki peale, öösel jõuan kohale, tagasi lendan teisipäeva varahommikul ja jõuan pärastlõunaks Pärnusse.
Ma ei suuda seda siiani uskuda. NELI päeva kevadises Euroopas! Ma võin bussis ja lennukis lugeda või magada või ükskõik mida teha, ei pea igal hetkel lapsi lõbustama 😀 Eelmisel aastal, kui Maris Luxis praktikal oli, tundus see kõik absoluutselt kättesaamatu – rahaliselt liiga kallis ja füüsiliselt liiga kurnav (tissititat poleks saanud ju maha jätta). Aga nüüd sai see unistus nii ootamatult ja lihtsalt tõeks.
Ma ei jõua ära oodata!