Esimene vaikne õhtu üle pika aja
Õeke tuli oma perega eelmisel neljapäeval ja läks eile. Kuna neil oli haagises terve elamine, siis magasid nad seal ja selle võrra oli olemine rahulikum. Päeval olime muidugi siin, seal ja igal pool. Maja rahvast täis.
Kõik õhtud mängisime kaarte, jõime veini (ja siidrit… ja mõned õlut) ja jutustasime. Oh, kui palju nalja sai.
Eile läksid nad ära. Et mul aga jumala eest igav ei hakkaks, siis tuli paari tunni pärast järgmine külaline. Oleme temaga iidamast-aadamast üksteise blogisid lugenud-kommenteerinud, nüüd siis lõpuks nägime päriselt ka. Blogi on tal kinnine, nii et linkida pole mõtet, aga kommentaariumist tuttav BePositive ja Mrs G nimede alt (esimese nimega kommenteeris Bloggeris, siin WP-s teine). Meil on üsna sarnases vanuses lapsed, tema plika on minu omast täpselt üks aasta ja üks päev vanem, poistel vahet 11 päeva. Kaasas oli poiss, jube vahva ja armas tegelane.
Alguses pidi ta ainult õhtupoolikuks tulema, aga juhtus nii, et jäi ööseks ka. Õudselt lahe, sest teadagi, väikeste lastega ei saa ju rahulikult rääkida, kõikse parem aeg tuleb siis, kui nad magavad. Nii me siis õhtul trimpasime siidrit ja rääkisime üksteisest üle, kuni kätte jõudis sügav öö ja uni maha murdis. Hommikul sai ka veel mitu tundi jutustada, kuni nad lõuna paiku kodu poole liikuma hakkasid.
Ma ei tea, mitu õhtut meil veel vaja oleks, et kõik jutud räägitud saaks 😀 Tule veel Pärnusse 😀
Ühesõnaga peaaegu nädal aega intensiivset seltsielu ja külalisi, ma tõega nautisin seda kõike, oleks võinud poole kauemgi olla. Aga jah, selle eest oli täna nii väsinud, et tahtsin lapsed lõuna ajal magama panna ja ise ka jääda. Otse loomulikult ei lastud, Plika hakkas selle asemel jaurama, ei jäänud magama, iga natukese aja tagant pidin tema juures käima, oh, kuidas ma vihastasin… Poiss ärkas paari tunni pärast üles, no tema saatsin siis sõprade õdedega õue mängima, et ise natukenegi rahu ja vaikust saada, Plikal ka voodist välja tulla ei lubanud (ma lihtsalt ei aktsepteeri seda, kui ta magamise asemel jaurab). Nojah, tülitsesime kõvasti, lõpuks leppisime ära, magama polnud teda enam mõtet panna, kell sai seitse õhtul.
Nüüd nad lõpuks magavad mõlemad, mina sõin kõhu lõuna ajal tehtud makarone täis ja üle pika aja on mul vaikne õhtu, kus ma võin teha ükskõik mida. Tõesti, ma ei kurda, need eelmised kuus õhtut olid kõik tõsiselt lahedad, aga nüüd kulub natuke vaikust ära küll. Pean ennast suurest seltsielust turgutama 🙂
Nii et mul on nüüd kuum kohting Roger Moore’iga. Bondi jäi pikk paus, viimane Connery sai ennist ära vaadatud (hea küll, see mitteametlik, Never Say Never Again, on veel vaatamata, aga ma vaatan aastate järgi, nii et koos Octopussyga alles) ja nüüd siis esimene Moore. Ta ei ole mu meelest ÜLDSE pandav, aga paljude lemmik Bond – sai õemehega üks õhtu pikalt Bondi teemal räägitud, tema lemmik ka. Ma siis vaatan, kas on hea 🙂
Kusjuures, kas võib nii olla, et lemmik Bond satub enamasti olema see, keda nägid elu esimestes Bondi-filmides? Õemehe esimene Bond oli üldse Lazenby, aga no too ei jäänud ühe filmiga meeldegi, edasi siis Moore. Ja minu esimene oli Brosnan…
