MIKS pidi mu fotokas eelmisel sügisel katki minema? Lugesin just uut Digi, kus võrreldi kolme täitsa asjalikku vee-, põrutus- ja külmakindlat kaamerat. Väikeste lastega oleks selline isend enam kui vajalik.
Keegi mu fotokat ei taha ära osta? 😛
…siis Abikaasa on nüüdseks kaks nädalat Norras olnud.
Kui ma esimest korda meie välismaale kolimise plaanid teatavaks tegin, siis mainisin ka, et Norra oli Soomega võrdne variant, aga erinevatel põhjustel langes tol hetkel ära. Juhtus aga nii, et Soome ots sai esialgu ajutine. Ja Norra, mille kohta üpris palju mõelnud, uurinud ja arvutanud olime, jäi südamesse. Nii et ma ütlesin sõbrannale, kelle kaudu see pakkumine tuli (tema mees läks aasta alguses ja ta ise lastega kevadel järele), et kui asjalood selgeks saavad ja koht vabaneb, siis andku teada, me oleme endiselt huvitatud.
Ega me ju ei teadnud, kas võimalus üldse avaneb või mitte. Häälestasime ennast tol hetkel ikka pigem Soomele. Aga ühel päeval sõbranna helistaski – ütles, et kõik asjad on nüüd selged ja koht vabanes ka. Et hommepäev võiks alustada. Nii kraapisingi kokku viimased sendid, et lennupilet ära osta ning poolteist nädalat hiljem lendas Abikaasa Helsingist Bergenisse.
Eks Norral on muidugi miinuseid ka. Peamine neist kindlasti öine töö – postivedu autoga, vabad on vaid riigipühad, puhkuseasendaja tuleb ise otsida ja välja koolitada, muidu igal öösel 5,45 tundi tööl. Pluss lisaotsana neli päeva nädalas kaubavedu, ca 16h või sinnakanti iga nädal siis juurde. Aga Abikaasa jumaldab autoga sõitmist – on varemgi korduvalt öelnud, et võiks seda hea meelega mõnda aega põhitööna teha. Samuti on ta kuldmagaja – legendaarne selle poolest, et magab ükskõik kus ja ükskõik millal (nagu ma aru saan, tundub kujunevat nii, et magab 4h enne ja 4h pärast tööd vms, ehkki alguses on vaja rohkem teha ja elu on sellevõrra hektilisem). Nii et asjaolusid arvestades võib paar aastat nii elada küll, sealne palk on seda täiega väärt. Ja oleme leidnud ka vähemalt kaks sõpra, kes on nõus meid vajadusel asendama tulema, kellele pole paar nädalat Norras (nädal õppimist, nädal reaalset tööd – umbes nii, arvan ma… ja õppima peab ainult esimene kord :D) mingi probleem, palk on lihtsalt nii hea.
Külli on mu ülikooliaegne korterinaaber ja väga hea sõbranna, kellega olen viimastel aastatel üsna harva kohtunud ja iga kord kahetsenud, et tihemini ei jõua – me klapime jube hästi. Ja meil on samadel aastatel sündinud lapsed – tema poiss sündis augustis 2008, minul augustis 2010, minu plika sündis novembris 2008, temal novembris 2010 😀 Nii et hea sõber on olemas, samaealised lapsed ka (muidugi oleks Soomes olnud Abikaasa õega täpselt sama teema, nii et selle poolest võrdselt hea seis).
Elukallidus on muidugi jah kõrgem, aga üürid on Bergenis ja Helsingis üsna sarnased, taaskasutus on Norras sama popp kui Soomes, lasteaiatasu, arstiabi ja kütusekuluga oleme ka üldjoontes kursis (bensiini peab töösõitudeks ise ostma, nii et sellele läheb palju), söögi pealt tuleb suurim vahe, aga kindlasti mitte nii suur, kui palju palk parem on.
Ja Norra on üldse nii põnev! Erutab tunduvalt rohkem kui Soome (mis oleks ka kahtlemata äge olnud). Bergeni kliima tundub mulle ka sobivat, sest Golfi hoovuse tõttu seal talvel üle -8 tavaliselt ei minevat. Jaanuaris ja juulis võib muidugi sama ilm olla, soojad riided peavad aasta läbi käepärast olema, sajab tihti… Aga ma ei kannata liigset külma ega liigset kuumust, nii et -8 ja +20 vahel opereerimine sobib mulle suurepäraselt.
No ja muidugi veel see, et Norras pole mul vaja lasteaiakoha saamiseks tööl käia. Kui kuskilt mingi paber võtta, siis pidavat isegi eelisjärjekorda saama, sest välismaalased peavad integreeruma. No igatahes on sellega palju pinget maas – Abikaasa palk on nii korralik, et elame ära ja saame ka säästa, seega me saame rahus minna, paberid korda ajada ja sisse elada, lapsed lasteaeda panna ja alles siis võin ma rahulikult töö otsida. Lisaboonuseks veel see, et Abikaasal on päevad suuremalt jaolt vabad, mis lahendab ka küsimuse, mis saab siis, kui lapsed kodus haiged, aga mina pean olema tööl. Nad on juba piisavalt asjalikud ja saavad endaga ise nii palju hakkama, et nende kõrvalt annab vabalt tukkuda 😀 Ega see muidugi mugav variant pole, aga siiski ajutiselt täiesti tehtav.
Norra keele õppimine saab lõbus olema – tunduvalt suurem väljakutse kui Soome keel. Eks näis, kuidas me sellega hakkama saame 😀
Halb on see, et Norrast tihti kodus ei käi, nii et Abikaasat ei näe me nüüd enne, kui ise Norrasse lendame. Skype õnneks aitab igatsust leevendada, täna saime just pikalt rääkida. Ja kõigi eelduste kohaselt saame septembri lõpus lastega järele minna. Või noh, halvemal juhul jääb oktoobrisse… Aga loodame ikka parimat.
Tagasi tahaks tulla suveks 2015 ja kui kõik sujub plaanipäraselt, peaks see kenasti välja mängima. Aga eks täpsemalt selgub siis, kui reaalselt koha peal oleme – näis, kuidas eluke täpselt kujuneb.
Igatahes – ma olen väga rahul ja väga põnevil. Nüüd vaja veel ainult load ära teha ja Abikaasal korter leida, siis juba saabki minna!
Mul oli täna 49. õppesõidu tund 😛 Tegime arvestust, nagu ikka iga natukese aja tagant – no selleks, et eksamist aimu saada. Õpetaja ütles, et tehku ma nüüd kooli teooriaeksam ära ja edaspidi polegi muud teha, kui ainult arvestusi, sest mul on vaja lihtsalt sõidukogemust juurde, ühtki sellist suuremat häda enam pole.
Aga väiksemaid hädasid ja vigu tuleb ikka. Ma ise ju tunnetan väga hästi seda – areng on, eksamiks päris valmis veel pole.
Ma ikka loodan suve lõpuks load kätte saada. See tähendab hetkel minu jaoks augusti lõppu, aga kui vaja, siis võib tähendada ka ametlikku suve lõppu 😀
Kaks küsimust kah.
Esiteks – minu ema ütles, et temale parklasse autode vahele parkimist üldse ei õpetatudki. Minu õpetaja õpetab seda ja ütleb, et ehkki ARKi eksamil on enamasti ainult külgboks ja diagonaalsete joonte vahele parkimine, võivad nad vahel käskida parklas ka… No aga mis mõttes siis, kui mõned õpetajad üldse ei õpetagi? On keegi pidanud seda eksamil tegema?
Teiseks – jällegi minu ema ütles, et talle ei öeldud kunagi, et pöörde lõpus tuleb jalakäijad läbi lasta. Mulle rõhutab õpetaja seda kogu aeg. No mis värk siis on? Kui ülekäigurada on märgitud, siis otse loomulikult lasen läbi, aga muul puhul kipun ausalt öeldes kogu aeg unustama (pööramisel sada muudki asja silmas pidada). Ja jalakäijana mul ei oleks varem pähegi tulnud sellistel puhkudel eesõigust eeldada. Nojah, nõrgema poolena on nii ehk naa mõistlik oodata ja vaadata, mis tugevam teeb. Aga kui oluline see pöörde lõpul jalakäijate läbi laskmine siis ikkagi on?
Lähen nüüd jälle teste lahendama, liiklusseadus oleks ka vaja uuesti läbi vaadata 😛
Sattusin lugema sellist artiklit. No alustuseks oli seal minu meelest vastukäivat infot:
Neljanda ja viienda eluaasta vahel tuleks kasutusele võtta kahvel ja nuga. Enne on mõistlik teha n-ö kuiva trenni, selleks sobivad hästi plastnoad ja-kahvlid.
/—/
«Mis vanusesse puutub, siis kui 2-aastast tuleb veel söömisel aidata, näiteks liha tükeldada, siis 3-aastane peab juba ise hakkama saama. Tihti ei ole see vaatepilt väga ilus ja paneb vanemate kannatuse proovile, aga harjutamine teeb meistriks,»
Näidake mulle, kuidas 3-aastane lusikaga liha tükeldab 😛 Või nojah, kui nad just kotletti silmas peavad…
Plikale õpetasime just noa ja kahvliga söömise selgeks. Oleks võinud seda ilmselt palju varemgi teha, aga ei tulnud pähe. Nüüd ükspäev küsis kahvli kõrvale lusikat, et sellega toitu kahvlile lükata, andsin talle selle asemel noa ja näitasin õige võtte kätte. Polnud vaja isegi harjutada, tuli kohe kenasti välja.
Aga mis mõttes soovitatakse kuni neljasel ainult lusikaga süüa?? Nii Plika kui Poiss on oma väikese kahvliga (no need koogisöömiseks mõeldud kahvlid) söönud alates 1+ vanusest. Alguses pidi muidugi natuke õpetama ja suunama, aga ennast torkinud pole kunagi keegi ja kahvli otsa on paljusid asju ju mugavam võtta.
Toitu tükeldanud olen ma muidugi lastele liiga agaralt. Ka sellist, mida nad ise kahvli/lusikaga katki saaksid. Pean ennast edaspidi tagasi hoidma 😛 Eriti Plika puhul – no tema tegelikult teeb ikka üle poole ajast ise ka. Talle lihtsalt meeldib titte mängida, vennaga võrdne olla.
Memm (Abikaasa vanavanaema) kinkis Plikale viimati sünnipäevaks väikeste söögiriistade komplekti, kui ta just Poisile sama ei kingi, siis lähen vist ostan ise (kui seal lahedas Riia mnt poes neid veel muidugi on, aasta on ju pikk aeg) – Poiss saab noa ja kahvliga söömist ilmselt varem proovida 😛
Riidesse paneb Plika ennast ise, talviste õueriietega ikka aitame ka. Poiss paneb siiani ainult mütsi pähe 😀 Lukke meeldib talle ka kinni-lahti tõmmata, aga selle jaoks on abi vaja, keegi peab seljas oleval jakil luku otsad kokku panema ja paigal hoidma, siis oskab tõmmata. Ilmselt olekski aeg ärgitada teda rohkem ise riietega pusima. Või noh, eks mingi hetk tuleb endal vist huvi ja ISE periood nagunii. Mõningate asjade puhul on see juba ammu…
Kääridega lõigata oskab Plika suurepäraselt, Poisile meeldib ka pusida. Kääridega on see häda, et mina olen liiga kannatamatu, et pikalt kõrval passida, aga üksi neid kääridega jätta ei või, muidu on pärast peale paberi ka riided ja muu kraam katki lõigatud.
Peaks lastele uusi pliiatseid muretsema. Vildikaid ma veel Poisile väga anda ei taha, sest ta maalib liiga palju ennast ja ehkki mul on väidetavalt veega maha pestavad vildikad, siis mõnede riiete pealt ei taha siiski tulla. Rasvakriitidega sama teema – kui kogu aeg silma peal ei hoia, siis saab nendega päris karmilt kõik ära mäkerdada. Pliiatsid on kõige süütumad, nendega joonistab Poiss ka. Aga enamik pliiatseid on nii lühikesteks juppideks kulunud, et neid ei saa varsti enam kasutada.
Pintsliga värvida meeldib mõlemale. Guašše meil kodus pole, aga vesivärve on kaks karpi. Lasen neil ühe täielikult ära retsida, enne kui teise kätte annan 😛 Kaks pintslit on õnneks ka. Nii nad siis vahel kahekesi värvivad köögilaua taga, ihualasti 😀 Poisi puhul tähendab värvimine küll rohkem seda, et ta pintseldab vett paberile, aga noh – algus seegi.
Plastiliini oleks vaja! Plika sai kunagi kingiks, need ta mätsis üheks tumedaks käkiks kokku. Siis lasin kinkida miski Loodusperest pärit voolimismassi – issand, see kleepus nii õudselt, et ei aidanud ei ussi- ega püssirohi. Ma katsetasin külmkapis hoidmist ja ei tea mida veel, aga täiesti võimatu, näppude ja laua külge jäi nii palju, et andsin alla. Nüüd siis jälle polegi miskit. Loodusperes on plastiliini ka (ise tookord valisin massi, no vale valik :P), ehk peaks sellega katsetama. Ei tea, kas Pärnu ökopoodides ka midagi on, peaks vaatama… Sest plastiliiniga meeldib Plikale väga möllata ja Poisile kindlasti meeldiks ka. Häbilugu tegelikult, et meil selline kraam majapidamisest puudub.
Jättes kunstipoole kõrvale, siis Plikale meeldib laulda. Viisi nagu kah peaks ja laulusõnad jäävad üpris kiirelt pähe. Oskab lugeda numbreid – ma arvan, et võiks sajani välja panna. Ükspäev luges just 40 cm joonlaua pealt kõik ette. Ma pole kindel, kas ta kõik numbrid üksikult ära tunneb, aga enamiku küll – täitsa võimalik, et kõik. Tähti tunneb, aga mitte kõiki. No kolmandikku ehk. Valis Gildi päevadelt endale ussikujulise tähestikupusle, selle abiga saavad ilmselt kõik varsti selgeks. Tunneb kõiki värve (ka veidi keerulisemaid nagu nt beež) ja igasugu kujundeid – just ükspäev võttis raamatu ette ja näitas mulle kõik ise ära: kolmnurk, ring, ruut, süda jne. Ristküliku juures jäi natuke mõtlema, aga tuli kenasti meelde. Nädalapäevi teab, aga järjestus kipub meelest ära minema. Võib-olla tegelikult on meeles, aga lihtsalt väidab, et ei tea. Kella tunneb natuke. Räägib palju ja üsna selgelt. R-tähte veel pole ja mingite muude puhul kipub ka vahel veidi valesti ütlema (e asemel ä moodi häälik jms), aga aru saab siiski väga kenasti. Oskab endale ise kiige peal hoogu teha.
Poiss räägib nii, et lust on kuulata. Kõike meeldib järele korrata, laused on kahe-, vahel suisa kolmesõnalised. Õues meeldib mängida, veega meeldib mängida, autod meeldivad… Joonistada meeldib, kui lastakse, midagi peale kriipsude tema loomingus küll veel pole.
Mõlemale meeldib raamatuid vaadata, klotsidest ehitada ja seebimulle puhuda. Ja arvutist multikaid vaadata – seda viimast ma muidugi piiran, aga iga päev saavad natuke kurja hunti ja autosid ja videosid, mis ma neist endist teinud olen.
Plikal on endiselt öine mähe all, muul ajal käib kenasti potil. Poisil on mähe peale öö ka lõunaune ajal. Potil käib küll, kui meelde tuleb, aga mänguhoos tihti ununeb, nii et pidevalt on püksid märjad ja loigud põrandal.
Lemmiksöök on makaronid 😀 Ja võileivad. Riis ja tatar ja kartul meeldivad ka. Ja tomatisupp. Puuviljad ja marjad lähevad paremini peale, kui juurikad. Kurki-tomatit sööb Poiss enamasti, Plika vahel. Lillkapsast pool ajast süüakse, pool ajast mitte. Oad eriti peale ei läinud. Herneid sööb ainult Poiss ja sedagi mitte alati. Poiss sööb üldiselt üldse rohkem juurikaid kui plika. No kui hästi toidu sisse ära peita, siis pole muidugi probleemi – peeneks hakitud sibul ja riivitud porgand, mis eile riisi sisse panin, söödi kõik kenasti ära. Samas kui oleks vähegi suuremad tükid jätnud, oleks tõenäoliselt välja songitud. Kapsa-hakkliha hautist nad ei tahtnud… Suppe tavaliselt söövad üsna hea isuga, aga ma ise neid ju eriti ei tee, memm ikka vahel toob.
Mõlemad lapsed on suured õunafännid. Kui selle aasta alguses pidin neile õunu veel koorima ja tükeldama, siis nüüd on küll nii, et Poiss läheb korjab puu alt õuna ja lööb hambad sisse – pole mingit probleemi. Enamasti küll tervet õuna ära ei söö, pigem hammustab paar tükki ja viskab siis ära. Aga täna hommikul jäi küll ainult süda alles. Kohe rõõm on, et nii asjalik! Hakkaks nad nüüd porgandit ka sööma, aga vot see on nende jaoks liiga kõva. No tegelikult ei tohiks ju olla, hambad suus (poisil tagumisi purihambaid küll veel pole) – aga ei taheta, sülitatakse välja.
Igasugu magusat kraami ei tasu mainidagi, see on alati hitt. Ma ise teen neile ainult kooki ja ostan vahel harva kohukest, aga eks külas saavad ikka muud ka – kui juba pakutakse, siis keelamine oleks nõme. Nende “jäätis” oli sel suvel külmutatud maasikamoosi ja jogurti segu – meil on 12 pulgajäätise tegemise vormid, väga suur hitt oli. Tavaline jäätis meeldib muidugi eriti hästi, aga seda ma neile väga anda ei taha, ise ka teha ei viitsi. No nüüd, kus maasikad läbi, ei isuta mul endal enam üldse jäätise järele, paljalt söömiseks on see mu jaoks liiga magus… Nii et meil polegi kodus jäätist.
Hea küll, sai nüüd pikalt vahutatud. Kindlasti jäi midagi mainimata, aga tõmban selleks korraks otsad kokku.
Loodetavasti on mul piisavalt eakohase arenguga lapsed 😀
Ma sain eile öösel kaugelt liiga hilja magama. Kohe ei jäänud ka, miski kolmest veel vahtisin kella.
See on tavaline, et lapsed rändavad miski hetk öö jooksul minu voodisse. Vahel kisaga, vahel vaikselt. Vahel ärkan, vahel mitte.
Tänasest ööst mäletan, kuidas Plika esimesena voodisse ronis ning ma talle teki peale panin, ise õieti ärkamata. Teadlikum mälestus veidi peale kella kuut, kui Poiss teiselt poolt kaissu ronis. Tema tuleb tavaliselt häälekalt ja nõuab süüa, potile või õue, seekord lihtsalt ronis voodisse, sättis ennast mõnusasti teki alla ja uinus uuesti.
Ja akna taga ladistas vihma. Ja kaks maailma kõige armsamat last nohistasid mu kõrval magada.
Ja rohkemat polegi õnneks vaja 🙂
Terve hommiku sadanud vihm jäi lõpuks järele, nii et sain lapsed soojalt riidesse toppida ja õue saata. Tükk aega pole neist kuulda olnud miskit peale ajutiste naerukatkete. Köögi aknast näen aeg-ajalt rahulolevat Poissi järgmiste ämbritega vihmaveevanni poole suundumas.
Jaa, kui nad lõpuks tuppa tulevad, on nad teatud määral vihmakindlatest riietest ja kummikutest hoolimata läbimärjad… Aga mis sest. Peaasi, et neil endil lõbus on 🙂