2012

Tasapisi läheb paremaks

Teatavasti hakkasime mõnda aega tagasi Poissi tuppa magama harjutama, ajastus sai aga kogemata valesti valitud – just samal ajal kasvasid vist viimased purihambad, igatahes oli käsi mitu päeva suus ja kisa palju, vahelduva eduga palavik ka (hambaid pole muidugi siiani näha).

Kella keeramisest lootsime palju – no et ehk hakkab Poiss hiljem tõusma. Kella keeramise hommikul saime seitsmeni magada, järgmine hommik algas aga kell viis, mis vana aja järgi ju neli.

Lõunaunne panemine ja toas magamine oli alguses äärmiselt komplitseeritud – Poiss lihtsalt seisis voodis püsti ja karjus. Esimesel päeval sain ta poole tunniga magama, aga tunnikegi undki polnud täis saanud, kui ta juba ärkas ja magama saada enam ei õnnestunud. Järgmisel päeval panin ta oma närvide säästmiseks siiski õue, õhtul tuli aga palavik, sestap sellest järgmine päev pidi jälle toas olema. Siis sain ta ka esimest korda kisata magama, põhjuseks C-vitamiin, mis talle voodis põske pistsin – nad on Plikaga mõlemad suuuured vitamiinifännid, aga ma ei tahtnud küll sellest harjumust tekitada, et ilma magada ei oskagi.

Sellest järgmisel päeval oli jälle kisa taevani ja minul olid närvid nii läbi, et ütlesin lihtsalt – jää magama! Ning läksin ära. Noo… Pool tundi vist päris ei läinud, aga kõva kisa oli ikka tükk aega. Noh, ta on juba üle 1,5 aasta vana, tema puhul ma julgen lasta nutta, ta saab aru küll, mis värk on. Kuuekuuse puhul poleks nii käitunud…

Igatahes on viimastel päevadel märgata arengut. Kui alguses saatis magamaminekut enamasti kisa või vitamiin ja uned jäid vaid tunni-pooleteise pikkuseks, siis viimasel ajal on mul õnnestunud Poiss mitu korda voodisse panna, kutsu kaissu, tekk peale ja jääbki kohe magama. No on ka näha, et ta on väsinud, lisaks on ära harjunud ja aru saanud, et päeval voodis olemine polegi miskit hullu. Kaisukoer aitab palju kaasa, Poiss on tõeline koerafänn. Samuti on une pikkus paranenud – ükskord magas ligi kolm tundi täis, üle kahe tunni tuleb nüüd enam-vähem alati ära. Kolmas areng on Plika käitumine – ta on aru saanud, et ei tohi mind toast kõva häälega hüüda, sest see võib venna üles äratada, ning kui ta varem ärkab, siis peab tasakesi toast välja tulema, et vend edasi magada saaks. Ja nüüd Plika tõepoolest ka teeb seda kõike.

Hommikused ärkamised on ka viimased kaks päeva tavalisest etemad olnud. Kui vanasti oli äratus pigem 5-6, siis tõime Poisi endale kaissu või lasime tal ise ringi asjatada ja mängida, kuni Abikaasa seitsmest tõusis, siis üleeile õhtul unustasime lastetoa ukse ööseks lahti teha ja ei tea, kas see midagi aitas, aga seitsmeni oli vaikus majas. Eile õhtul jätsime siis ka ukse kinni, Plika tuli hommikul veidi enne poolt kaheksat toast välja ja jättis ukse lahti, siis ärkas Poiss ka. POOL KAHEKSA! Oh seda õnne ja rõõmu.

Eks näis, kuidas edasi. Peamine tuppa magama harjutamise põhjus oli teatavasti see, et ma lootsin Poissi hommikuti kauem magavat, kui ta päeval kärus neli tundi ei põõna. Noh… Ma pole siiani kindel, kas sellest lühemast lõunaunest mingit tolku on – kui viimase kahe päeva trendid jätkuvad, siis ehk tõesti. Peamine on see, et Poiss lõuna ajal ikka 2-3h magatud saaks, muidu ei puhka ta välja. Ja kui hommikuse ärkamise saaks näiteks kaheksa peale, see oleks imeline. Aga ka pool kaheksa või kasvõi seitse on parem kui viis-kuus.

Oh, ja veel üks täiesti imeline asi – nad on täna juba tund-poolteist ühegi tülita oma toas mänginud, nii et mina sain rahulikult kööki koristada ja hommikust süüa. Nii pikalt nad tavaliselt vastu ei pea, ikka tulevad minu juurde või kisavad üksteise peale, nii et pean rahu looma minema. Kui ma ennist korra nurga tagant piilusin, et näha, mis nad teevad, siis nägin, et Poiss oli oma voodis. Sinna pole ta varem ise minna osanud, Plika ütles, et tema olla õpetanud. Ma nüüd ei teagi, kas Poiss on voodist välja ronimise ka selgeks saanud või tõesti ongi ikka veel voodis. Oh jah 😀

Mõtleme juba pikemat aega, et Plikale oleks vaja suure tüdruku voodit, samas ahvatleb väga ka nari idee. Sestap polegi midagi ostnud, kaalume endiselt. Poiss on nüüd juba sellises vanuses, et võiks mõelda ka tema võrekast tavalisse voodisse kolimisele, ehkki miskine tark uneraamat soovitas muidugi kuni kaheseid kinnises võrekas hoida. Oleks ka variant Poisile Plika voodi anda, kust ta saaks ise sisse-välja käia…

No igatahes, kui ta täna tõesti oma voodisse ronimise ära õppis, siis ongi aeg mingid muutused sisse viia, sest see ronimine on üsna ohtlik. Segasummas oli üks pikendatav voodi hiljuti täitsa olemas, aga… Äkki oleks nari siiski parem? Kitsaks läheb, need kaks võrekat mahuvad praegu täpselt ära, kaks pikendatavat pikemas perspektiivis enam mitte.

Samas on Poiss nüüd nii osav, et oskaks nari redelist juba üles ronida ja see tooks rohkem kahju kui kasu. Eks me veel mõtleme.

D-vitamiinist

Lugesin eile suure rõõmuga Katri postitust – mina olen teemat ainult natuke uurinud, tema hoopis rohkem. Ning vaat, jõudis samadele järeldustele.

Mina olen ka seda meelt, et igasugused vitamiinid võiks, kui vähegi võimalik, tulla eelkõige toidust. Olen aga ka tugevasti seda meelt, et alati kõike vajalikul hulgal toidust kätte ei saa ning D-vitamiin on kõige olulisem, mida me kõik võiks lisaks võtta.

Kusjuures – hoolimata sellest, et ma nii kindlalt seda usun, pole mul viimasel ajal meeles olnud ei ise võtta ega lastele anda, juba tükimat aega. Seda viga peab parandama, tõesõna.

Vitamiiniteema on jube köitev. Paraku jah, selleks, et saada teada, mis seis näiteks minu enda organismis erinevate vitamiinidega on, oleks vaja kõvasti maksta, perearsti kaudu minu nooruses inimene eriti analüüse ei saa.

Ja eriti lahe oli täna lugeda Kessu postitust – ma alustasin eile õhtul täpselt samasugust, aga olin nii väsinud, et ei jõudnud isegi seda ühte lauset kirja panna, läksin selle asemel ära magama.

Vot siis. D-vitamiin on oluline. Selle taset peaks laskma endal ka uurida. Tahaks saada üle sellest igakevadisest väsimusest… Tahaks üldse energilisem olla, eks see ole juba paljuski ka toitumise teema. Nagu näha, on jälle käes see periood, kus taolised asjad mul sügaval teadvuses on, kus ma muudkui viitsin uurida ja ennast harida ja mõelda, kuidas elu paremaks muuta.

Mulle meeldivad need perioodid. Hea on olla teadlik.

Üks väga hea film toitumisest

Ma muidugi reklaamin seda alles viimasel päeval, aga kuna tegu on laupäevaga, siis ma usun, et nii mõnigi leiab selle 1,5 tundi, et ära vaadata.

Hungry for Change – 31. märts on viimane päev, mil seda netist tasuta vaadata saab.

Ma ise pole veel lõpuni vaadanud, jätkan homme. Väga suurt osa seni vaadatust ma tegelikult juba teadsin, aga oh kui hea on neid tõdesid iga natukese aja tagant meelde tuletada, ikka kipub vanasse mugavasse šokolaadi, pizza ja muu taolise võrku tagasi vajuma.

Mahe mahedaks, see on omaette teema. Aga kui paljud ikkagi üldse teadvustavad täiel määral, et valge suhkur on sõltuvust tekitav, samamoodi nagu on seda sigaretid, alkohol, narkootikumid (filmis võrreldakse suhkrut kokaiiniga, samuti valget jahu jne)? Enamik tänapäeva valmistoidust sisaldab nii palju kasutuid kaloreid ja nii vähe toitaineid. Tekitavad korraks täiskõhutunde, kuid organism ei saa vajalikke toitained ja vitamiine, näljatunne tuleb õige kiirelt tagasi, nii sööme aina enam ja enam ja enam… Ning kõik see ladestub rasvana.

Dieet ei vii üle poolte juhtudest kuskile – korraks kaotad kaalu, siis tuleb see jälle tagasi, tihti on lõplik number suuremgi. On vaja muuta mõtteviisi, toitumist. Nälgimine ei ole normaalne ja sellega ei saavuta püsivat tulemust – kui sundida keha dieediga endast osa loovutama, on organismi vastus iga hinna eest kõik tagasi võita, soovitavalt varuga. Süüa tuleb nii, et kõht on täis – tervislikku toitaineterikast toitu. Igasuguseid rafineeritud toite tuleks iga hinna eest vältida.

Mina ise olen teatatavasti see ärritava ainevahetusega inimene, kes jääb elu lõpuni piitspeenikeseks, mis on muidugi meeldiv peeglisse vaadates, aga sellest üksi on vähe. Ma tahan ennast hästi tunda, ma tahan olla energilisem, ma tahan olla terve ja heas vormis ka vanemana. Ma kavatsen saada terveks pensionäriks, kes ei pea ühtki rohtu sööma.

Ma olen endiselt seda meelt, et ei ole mõtet ennast sundida, vaid kõik peab mõistusega tulema. Ja mõistusele pole mitte midagi paremat, kui taolised filmid. Jälle juures uut indu, et rohkem ise süüa teha ja magustoiduks šokolaadi asemel rosinaid-mandleid krõbistada (minu lemmikkombo hetkel, njämm).

Minu jaoks on juba ammu elementaarne, et ma loen silte ja väldin igal võimalusel toitu, mille koostises on nö keerulise nimetusega ained. On mõningad asjad, millest pole suutnud loobuda, näiteks majonees (mida on endiselt plaanis ise tegema hakata, seniks ostame Lehtsala oma, mis sisaldab kõige vähem lisaaineid), pasteet (pole ka siiani ise tegemiseni jõudnud, pole millegagi liha peenestada, Selveri oma suuuur lemmik), sink (katsume küll puhtamaid variante leida, aga eks needki midagi ikka sisalda)… Vaadates oma selle aasta oste, mis veel? Aeg-ajalt šokolaad, kohukesed, vahel harva sulatatud juust – no ja lisaks veel umbes kord-paar kuus Steffani pizza. Need on kõige rohkem “valmis” toidud, mida ostame, kõik ülejäänu on üsna nö algained. Päris hea, leian ma. Alustuseks vähemalt.

Lisaks muidugi kõik need külas söödud ja kingiks toodud poekoogid ja muu kraam, mida me suurima heameelega sööme ja üldse pahaks ei pane. See on umbes see dieedipidajate värk, et kui sööd kooki teise taldrikust, siis need kalorid ei lähe arvesse 😀 Aga no ausõna, ma ei kujutaks küll ette, et ma läheks külla oma toiduga või kirtsutaks nina külakosti peale… Minu meelest oleks see ebaviisakas ja üle pingutatud. Tänapäeva maailmas ei ole võimalik 100% puhtalt toituda ja kui seda iga hinna eest taga ajada, siis võiks organism “tavalisema” toidu peale hoopis haigeks jääda. Nii et minu meelest on kõik praegu üsna heas balansis – koju ostan vaid võimalikult puhast kraami ja need korrad, kui saab mujal veidi väheväärtuslikumat toitu söödud, ei tee siis miskit hullu. Enamasti sööme ju ikkagi kodus.

Nii et jah, see suur eesmärk on ikka koju veel kvaliteetsemat toitu osta. Selles suunas me siin kogu aeg töötame 🙂

Aga jälle sai pikk loba, vaadake parem filmi.

Meeldiv üllatus

Läksin just uut Bingo piletit ostma, vaatasin harjumuspäraselt igaks juhuks võitude alla ka ja avastasin, et võitsin reedese esimese Eurojackpotiga €8.40. Linnuke e-maili teavituse ees on olemas, aga meili küll ei tulnud. Nojaa, ma mõtlesin, et sünnipäeva puhul võiks ju seda uut lotot proovida, ma küll lootsin salamisi suuremaid summasid. Aga parem kui mitte midagi 😀

Huvitav, kas ma peaks bingo välja vahetama? Kõiki lotosid mängida ei jõua, Eurojackpot on samas ilgelt kallis, odavaim pilet ju €2. Vikingit ja Kenot pole kunagi mänginud, ei tea isegi, miks just kogu aeg Bingo.

Ühesõnaga ma kindlasti mängin regulaarselt lotot edasi, kui ma nüüd ainult oskaks välja mõelda, mis neist neljast potentsiaalselt tulutoovaim olla võiks. Suur jackpot on kena küll, aga samas peab arvesse võtma ka seda, et rahvusvahelise loto puhul on osalejaid ju tunduvalt rohkem… Või peaks kuidagi vajalike numbrikombinatsioonide põhjal mingit tõenäosust arvutama? 😀

No ma mõtlen veel 😛

Rahulolu

Oh, kuidas mulle meeldib, kui kõik on korras. Laisematel aegadel võin ma küll segadust edukalt ignoreerida, aga alateadvuses see siiski häirib mind ja kui ma siis ükskord kätte võtan ja kõik ära koristan, on kodus olemine puhas nauding.

Igapäevased toimetused on ühtaegu igapäevane tüütus ja rõõm. Kõige lihtlabasemad kodutööd – nõude pesemine, köögi koristamine, tubadest asjade kokku korjamine ja õigesse kohta panemine, pesu pesemine, kuivama riputamine, kappi panemine… Kui ma just ülearu väsinud või laisk pole, siis ma naudin koristamist, ausalt. Ja teisest küljest on koristamine minu jaoks ka teraapiline tegevus – no näiteks, kui me Abikaasaga millegipärast tülitseme, siis ma maandan oma viha sellega, et hakkan raevukalt koristama. Olgu vihal siis vähemalt produktiivne väljund, eks 😀

Need hetked, kus vaim peale tuleb ja midagi tavalisest enam tehtud saab, on aga eriti magusad. Lisaks igapäevastele kohustustele on ju veel tohutult igasuguseid selliseid asju, mis otseselt kohest tegemist ei vaja ja saab silma alt peitu panna… Nii need kaosekastid ja -kapid tekivadki.

Mingit tohutut puhtust meil kodus küll praegu pole, ma olen alati olnud üpris kehv põrandapesija ja tolmu pühkija – hea, kui kord päevas põranda üle pühitud saan. Elutoa valgest hallist vaibast ärme hakka parem rääkimagi, eks. Ma naudin asjade korrastamist ja ära panemist tunduvalt rohkem kui küürimist, ehkki ka viimane pakub veidi rahuldust – peamiselt siis, kui tehtud on ja puhtus igal poolt vastu läigib. Ühesõnaga jah, suurpuhastust oleks siin vaja, kindla peale. Ma mingi hetk hakkan jälle kõiki ruume maast laeni lapiga üle käima – mitte küll nii põhjalikult, kui jaanuaris, selleks pole vajadust… Aga vahepeal oli nii palju toimetusi ja kohustusi, et kodu jäi unarusse ja ei jõudnud seda mõnusat korda ja puhtust hoida, nüüd peab siis jälle väheke rohkem pingutama, et järjele saada.

Aga üldise korra ja asjade mõttes olen üle pika aja rahul, sest olen suutnud kõik, mis välja paistab, kenasti ära paigutada ja ka mitmed kaosekolded ära kaotada. See kõik tekitab muudkui hoogu ja tahtmist juurde, nii et ma muudkui käingi ringi ja koristan, pingutan isegi väsinult, et nõud ikka kohe peale sööki pestud saaks ning kõik asjad enne magama minekut kindlalt oma kohale, et hommikul oleks hea ärgata.

Viimastest vägitegudest – pildistasin Liisile riided üles ja näitasin ette (no see oli väike asi, ainult miskipärast lükkasin seda muudkui edasi, nüüd tehtud ja sain koti kapi otsast ära) ning terve kotitäis parandamist vajavaid asju on nüüd ka terved ja omal kohal.

Õmblustöödega alustasin eile lõuna ajal, kui lapsed magasid. Veidi hiljem tuli Annika külla ning kuni tited õues oma kärudes magasid ja juba üles ärganud Plika meiega hängis, lasin lobisemise kõrvale muudkui näppudel käia. Annika aitas kaasa ja nii vähenes kuhi üsna kiirelt – no ühtki suuremat asja polnud ka, kõik väikesed augud, lahti hargnenud õmblused, eest ära tulnud nööbid… Kaks viimast asja tegin ära nüüd, täna hilisõhtul – ja hea küll, üks nööp ootab veel ette õmblemist, mul lihtsalt pole sobivat, pean kuskilt ostma. Kõik ülejäänud on tehtud ja tunne on NII hea. No nii kohutavalt hea!

Hämmastusega avastasin, et põhimõtteliselt polegi enam sellistest suurematest ülesannetest muud jäänud, kui see üks kaosekast magamistoa kapi otsas, kõik muu on tehtud! Okei, põhimõtteliselt jah, nagu enne mainisin, siis suuremat sorti koristus-puhastus tuleks kogu kodule kasuks ja selle käigus kraamin kõik kapid nagunii uuesti üle, sest need on veidi sassi läinud. Aga kuna need on siiski jaanuaris organiseeritud, siis läheb see väga kähku… Ja siis, ja SIIS… Nojah, teiselt poolt tuleb ka kõik ära sättida ja asjad ära anda ja SIIS ongi korras 😀

Ma ei jõua ära oodata, millal see päev käes on. Kus ma võin tõesti rahulolevalt mõelda, et mu kodu on nii korras, kui hetkel olla saab. et paremini saab alles siis, kui remonti teeme ja ülejäänud ruumid kasutusele võtame. Oh, see saab olema hea tunne. Tunne, mida pole olnud sellest ajast saati, kui 2008. sügisel Tartusse kolisime.

Ma olen ikka parandamatu ööloom. Nii hea ja rahulik on sättida. Ja homme jälle raske tõusta… Aga no tõesti, ei saanud ju vaimu raisku lasta – selliseid kuldseid hetki tuleb ära kasutada, magada võib hiljem ka.

Scroll to Top