Poiss magab teatavasti lõunaund endiselt õues – mõtlesin küll talve saabudes tuppa harjutada, aga kuna ilmad on siiamaani mõnusalt soojad, pole kuidagi raatsinud 3-4 tunnisest oma ajast loobuda, öösel magab ta sellegipoolest piisavalt kenasti.
No igatahes, nüüd paari miinusega on olnud mure, et jalad on külmad, hoolimata villastest sokkidest ja saabastest. Hakkasin rohkem tekiga kinni mässima, töötas nagu küll. Täna järsku turgatas, et meil on ju JALAKOTT. Nojah 😀 22. jaanuar. Parem kui 22. aprill, eks. Ja LUMI ning veidikegi külmemad ilmad tulid ju ikka alles päris hiljuti… Ehkki jalakott oleks juba novembris elu kergemaks teinud. Loll pea on nuhtlus, ma ütlen!
Eile magasin kümneni ning läksin kaheteistkümneks täikale, vahepeal sai arvuti ainult hästi korraks millegi vajaliku vaatamiseks lahti tehtud. Täika oli jälle pisike ja mõnusalt lobisemise kõrvalt sai ka mõned asjad müüdud/vahetatud. Plaani sai aga ka üks suurem, kuhu saab siis igasugu rahvast ligi meelitada, sellest ja üldisest kodu koristamise aktsioonist innustunult ründasin lasteriiete kotte ning olin sellega õhtuni ametis. No ma olen ju hästi palju ära andnud, aga varud on üsna suured, vaatasin need kriitilise pilguga üle ja otsustasin, et Plikale pole päris 25 pikkade käistega pluusi järgmiseks kolmeks aastaks vaja, piisab ka 15-st jne. Mütse-salle-kindaid-villaseid sokke on ka märkamatult üle mõistuse palju kogunenud, mul on juba tekkinud omad lemmikud, mis on minu meelest kõige mugavamad ja efektiivsemad… Ühesõnaga nüüd on mul kolm kotitäit lasteriideid jälle, millest osa läheb ära andmiseks ja osa müüki ka. Ja Plikale leidsin kaks paari ilusaid parajaid dressipükse suuruses 98, mis hakkavad juba väikseks jääma, ma siiani ei saa aru, kuidas ma varem neid ei näinud, ma ikka vaatan regulaarselt neid kotte üle, et kas on midagi juba parajaks saanud.
Plikale on äärmiselt raske pükse leida, ta on nii peenike, et kõik pikkuselt parajad on vööst laiad. Olen viimase paari kuu jooksul silma järgi kaks paari ostnud, mis peaks sobima ja üllatus-üllatus, on siiski laiad, no lähevad siis rõõmsalt järgmisel täikal müüki. Praegusel kombeperioodil võib vabalt ka seelikute ja kleitidega käia, piisavalt soe on ikka.
Ma olen kaks õhtut järjest läinud üle pika aja magama siis, kui on tõesti suur uni ja väsimus – tavaliselt tuleb uni nii ebasobival ajal, et pole veel lihtsalt võimalik, hiljem enam ei tulegi, nii et olen poole ööni üleval ja järgmisel päeval unelen mitu tundi diivanil, et vähekegi puhata. Reedel õnnestus hoolimata vähestest unetundidest seitsmest tõusta ja terve päeva mitte pikuti vedeleda, selle tulemusena olin üheteist paiku õhtul surmväsinud ja sain normaalsel ajal voodisse. Eile tuli täpselt samasugune surmväsimus õhtul veidi enne üheksat, kui Abikaasa lapsi magama pani. Nii ma siis läksingi üheksast magama, sest unetunde on nagunii vaja tasa teha. Hea oli, et läksin, sest Plika jauras öösel ja kolmest viieni eriti magada ei saanud… Ja äratus seitsmest.
Oeh, rasked on sellised ööd, kus palju jauramist on. Igal ööl ei ole, aga kui mõnel jälle on, siis tundub, et muud polegi 😀
Mulle hullult meeldib minna magama siis, kui olen väsinud, voodis olemine sellisel puhul puhas mõnu, mitte piin… Halb on aga see, et tavaliselt jääb siis midagi koristamata, aga mulle meeldib õhtul kõik korda teha, et hommikul oleks hea ärgata. No uni on koristamisest tähtsam, hommikul värske peaga edeneb see nagunii kiiremini. Ja üleüldse ma üritan nagunii kõik esimesel võimalusel ära koristada, et une tulles enam kohustusi polekski, miskipärast pole nood viimased kaks õhtut aga seda jõudnud.
Üleüldse on viimased päevad olnud energiatase madalal ja mõtted liiga mustad. Täna aitas üllataval kombel blogide lugemine, teiste ettevõtlikkus annab endalegi jaksu juurde. No ja magatud sai ju ka. Nii et praegu tunnen ennast jälle üsna hästi ja loodan, et kõik probleemid leiavad maagilise lahenduse.
Aga nüüd on kaks tundi arvuti taga puhatud (eile ju üldse arvutis ei olnudki, lugemist oli seega tavalisest rohkem), viimane aeg asjalikuks hakata. Lähen puhastan hunniku juurikaid, et need juurviljakotlettide jaoks aurutama panna ja vaatan siis, mille koristamise tuju peale tuleb 😛
Ahjaa, teistele pallisõltlastele mainin ära, et 52. ja 55. tasemest järgmine õudustase on 79. See on nii lootusetult nõme, et seitse elu kuluvad hetkega ja no nii õnne asi, et lahendust ei paista… Mängimise motivatsioon on jälle null, aga Anti on juba 75. tasemel, viimati aitas 55. taseme pärast nädal aega vaeva nägemist ära teha just see, et tema minust mööda jõudis, ehk läheb seekord samamoodi 😀
