Tahan susse
Looduslikust materjalist – lambanahk vms, mida saaks jalga ilma käte abita JA mis näeks head välja.
Huvitav, kas sihukesi on üldse 😀
2012
Arengutest koristusrindel
Suures leivaküpsetamise rõõmus oleks koristusuudised äärepealt kirja panemata jäänud.
Abikaasa pani koridori lambi üles ja vahetas oma riidekapi halvasti töötava võtmega luku magneti vastu. Mõlemad asjad ootasid tegemist umbes suvest saati 😛
Mõtlesin küll magamistoa viimaseks jätta, aga kuidagi sattusin täna just sinna kappe sorteerima, ju siis pidi nii olema. No kõik sai alguse sellest, et ma lappisin restilt pesu kokku ning korrastasin nagu muuseas Abikaasa soki- ja pesusahtli ära (see on öökapi sahtel, mida lapsed revideerivad, seega pikaks seda korda nagunii pole). No ja siis liikusingi edasi järgmise kapi juurde…
Meil on magamistoas kolm kappi, kõik nõukaaegsed. Kaks tükki on sellised ühe uksega, mille sees on riiulid. Mõlemal on peal veel ülemine kapp ka, no see kahe riiuliga. Kolmas on tavaline riidekapp, kahe uksega, kuhu puudega riideid riputada, selle peal on kah too kahe riiuliga kapp.
Abikaasa riidekapi koristasin ära – hea lihtne oli, tal vähe riideid, seal oli veel voodipesu ja mõned minu rasedus- ja remondiriided, ülemises kapis saunalinad. Paar t-särki läksid kaltsudeks, ülejäänu sai ilusti ära organiseeritud, voodipesu lappisin korralikumalt kokku, kummiga linade kokku panemist pidin YouTube’i abiga meelde tuletama.
Enda riidekapini ei jõudnud, ainult selle peal asuvast kapist kraamisin kõik käte- ja köögirätid välja, lõikasin neilt sildid ja välja tulnud niidijupid ära, panin korralikumalt kokku ja tõstsin üldse ümber teise kappi. Neid oli ainult pool riiulit, ülejäänud poolteist riiulit kaost jäi puutumata.
Siis võtsin tolle kapi ette, kus meil puude peal riided on. Mina olin enda riided täika jaoks hiljuti läbi sortinud, nii et oli juba teada, mis ära andmisele/müüki lähevad. Abikaasal lasin kõik riided üle vaadata, mitu särki ja üks pintsak läksid ka ära antavate asjade virna.
Jalatsiriiuli tühjendasin ära, tõin ülejäänud jalatsid teiselt poolt ka ära, vaatasime kõik kriitilise pilguga üle. Mõlemal läks üks paar ära viskamisele, minul veel neli paari ära andmiseks/müüki.
Oma kotid vaatasin samuti kriitilise pilguga üle, enamik neist läheb samuti ära andmisele/müüki – krt, mul pole ÜHTKI õlakotti, millega rahul oleksin, annaks kõik ära, kui saaks, aga pean kõigepealt uue asemele leidma ja mul on VÄGA nõudlik maitse. Ma pole muidugi õieti otsinud ka, alles hiljuti avastasin, et too õlakott, millega viimased poolteist aastat käinud olen, ei meeldi mulle enam.
Kapipõhjas olid kinkekotid, Tagelt laenatud õmblusmasin, suvise õmblusmaratoni jäägid ning septembri lõpus soetatud padjakatete ja pükste kangas, mis siiani õmblemist ootab. Sai kogu seda kraami veidi paremini organiseeritud ja ära paigutatud, peab nüüd õmblemise ka päriselt ette võtma.
Kaks paari minu ketse ja kaks paari Abikaasa kingi said pesumasinas läbi pestud, kuivavad nüüd pliidi kohal.
Ühesõnaga päris palju sai tehtud, aga usun, et suurem osa on veel ees. Kaoseriiuleid on päris mitu, neid ei ole veel ühtki puutunud. Aga noo, aega on, usun, et mitu head päeva saab veel seal veedetud. Kui kõik kapid korras, tuleb tolmu pühkida ning peegel, soojamüür ja põrand puhtaks küürida. Ja siis ongi kõik 😀
Ahjaa, võiks emalt jälle seda sügavpuhastavat tolmuimejat laenata, et kõik voodid-diivanid üle tõmmata.
Mõtlesin välja ka ühe asja, millega ennast premeerida, kui magamistuba täitsa korras on – ostan hunniku riidepuid. Praegu on normaalseid puid umbes viis, ülejäänud ~20 on vanad nikatsid, halva kujuga ja koledad. Väike väljaminek, mida endale lubada võime, mis ei sõltu kuidagi tulevasest remondist ning on täpselt selline pisiasi, mille üle pidevalt rõõmu tunda 🙂
Ühesõmaga kevadine suurpuhastus on täies hoos. Ilmad sobivad kah. Mustad jõulud polnud küll päriselt see, mida oleksin soovinud, aga nüüd on lumi ju maas ja ma olen ausõna selle sooja ilma eest siiralt tänulik – kütma peame palju vähem ja õues käia on inimlikum. Nii et jah, minule meeldib see talv eelmisest rohkem. Loodan, et temperatuur jääbki nulli lähedusse kõikuma ning ei tõuse kordagi üle -10, rohkemast rääkimata. Naljakas, juba on pool jaanuarit läbi, pole õiget talve tunnetki, pigem nagu oleks ikka sügis, aga varsti on juba kevad käes!
Lõpetuseks paar küsimust kah.
Esiteks – kas on lootust saada mingi nipiga puhtaks käte- ja köögirätid, mis liigsest kasutamisest ja liiga harvast vahetamisest masinas pestes päris puhtaks pole läinud? Ma olen küll üritanud mustemaid rätikuid enne pesemist plekieemaldiga pritsida ja veidike seista lasta, vahepeal see nagu isegi toimis, aga enam mitte… Üle 40 kraadi ei taha neid pesta ka, enamikku sildi järgi ei võigi. Oskab keegi mõnd eriti mõjusat plekieemaldit soovitada (mh, ma vist kasutaks isegi mitteökot, saaks ainult puhtaks) või pean kaltsude hulka panema? Köögi kätekuivatusrätid on kõige nukramas seisus…
Teiseks – riidekapilt eemaldatud lukust pudenes töötlemata puidust öökapile rauapuru, mis jättis koleda halli pleki, Abikaasa küll üritas seda lapiga pesta, aga ei miskit. Kas on mingit võimalust seda maha saada või peab lihtsalt kapi üle lihvima? Abikaasa ütles, et kuna seda töödeldud pole, siis on lihvimine täiesti ok variant, aga minule kõlab see siiski suure ettevõtmisena ja eelistaks võimalusel lihtsat plekieemaldust 😛
Hea, et ikka kaks tegin…
…muidu poleks homme hommikul ikka midagi süüa olnud 😛
Ma olen endiselt NII rahul, et lõpuks leivaküpsetamisega päriselt otsa peale sain. Täna võin jälle öelda, et küpsetasin seni parima leiva – eelmine kord panin ilmselt hajameelsusest ikkagi vaid ühe leiva jagu vett, täna hommikul hapnema pannes oli pott tunduvalt rohkem täis.
Vanasti panin taigna õhtul hapnema ja küpsetasin järgmisel päeval, nüüd panen hommikul hapnema ja küpsetan õhtul. Viimane variant meeldib mulle palju rohkem, sest nii on järgmisel hommikul värske leib võtta, leib ongi ju mulle kõige olulisem just hommikul. Kusjuures sellise ajagraafiku mõtlesin välja tänu sellele, et hakkasin endamisi arutlema, kuidas leivaküpsetamine siis toimuma hakkab, kui ma tööl käin. Kenasti saab 🙂
Olen oma leivaga lõpuks nii rahul, et julgen oma leivateoharjumused ka kirja panna – nüüdseks on kõik nii mälus ja käpas, et Nele postitusest enam näpuga järge ajama ei pea.
Kui vaatan hommikul, et järgmiseks hommikuks enam leiba ei jätku, siis võtan poti, panen sinna 8 dl sooja vett, kallan sisse juuretise ja nii palju rukkijahu, et tekiks umbes hapukoore paksusega pläust. Potile kaas peale ja praeahju hapnema – nii ei jää päevaste toimetuste ajal ette. 6-8 tundi hiljem tõstan juuretise osa eraldi potsikusse ning segan sisse kaks väikese kuhjaga teelusikatäit soola (hetkel on rose sool), 2 dl suhkrut (rafineerimata demerara), paar näpuotsatäit koriandrit ja peoga igasugu seemneid – hetkel on kodus vaid emalt saadud lina- ja mooniseemned, plaanis on seemnevaru täiendada, ehk pähkleid ka, pole veel lihtsalt jõudnud. Üheks teiseks puhuks ostetud, aga seisma jäänud rukkihelbeid viskasin ka sisse, nüüdseks on need otsas. No ja siis veel jahu, täitsa ilma mõõtmata, lihtsalt nii palju, et vispliga veel segatud saaks (vispel on õnnistus, ütlen ma, suur tänu Nelele selle idee eest. Puulusikaga oli palju keerulisem ja sõtkuda mulle ei meeldi, olen liiga mugav).
Minu kogused on kahele leivale – üks oleks vähe, sest esimene läheb tavaliselt soojalt, kolm jällegi palju, sest mulle maitseb värske leib ja leivategu on nii lihtne, et võin tihemini küpsetada küll. Niisiis määrin vormid võiga, panen taigna vormi, silun märja käega, torkan näpuga augud sisse ja panen pliidile rätiku alla kerkima. Kuna meil on köögis päris soe, siis kerkivad tegelikult juba kahe tunniga üsna hästi, no ma enamasti ikka lasen “igaks juhuks” 3-4.
Siis ahi sooja ja veekauss ahju, küpsetan 225 kraadi juures 15 minutit, 200 juures 20 minutit ja 180 juures 25 minutit. Iga temperatuurikeeramise ajal pintseldan leivad veega üle, viimase 25 minuti küpsemise ajal korra vahepeal veel ka. Siis ahjust välja, pool tundi jahtuvad räti all, seejärel võtan vormist välja ning jahtuvad samamoodi rätiku all edasi. No ja sel ajal juba muidugi degusteerin ka. Täna, nagu pildilt nägite, sai peaaegu terve leib ära degusteeritud 😀
Nii mõnus on kodus leiba teha, selle asemel, et poest lõputul hulgal kilekotikesi koju vedada. Ja poe leib pole pooltki nii hea, isegi mitte mahedad variandid, pole kunagi nii pehme ja nii maitsev… Ja juuretisega leib ei lähe hallitama, see on ka mõnus. Kui poe leib (need ju enamjaolt pärmiga) mõnikord liiga kauaks seisma jäi, siis juhtus vahel ikka, et viimased viilud läksid hallitama, koduse leivaga seda muret pole. No see saab muidugi nii kiirelt otsa, et ei jõuaks nagunii hallitama minna 😛
Nii et üks kasulik harjumus jälle juures. Tundus keeruline, aga kui õiged nipid kätte sain, on tõeliselt lihtne – tuleb küll ette planeerida, sest aega läheb kokku pea terve päev, aga minu osa sellest on minimaalne, ainult paar kokku segamist, vormi tõstmine ja veega pintseldamine.
Jogurt, hapukoor ja leib tulevad nüüd kõik kodust. Järgmiseks tahaks lõpuks pasteediteo ette võtta ja siis tuli veel meelde, et pelmeenitegu tahtsin ju ka kangesti proovida – vormi pole ikka õnnestunud skoorida, peab vaatama, niisama mätserdada ei viitsi.
Ise teha on mõnus!
Vannituba kah korras
Nagu eelmisest postitusest aimata võis, oli tänase päeva teemaks vannitoa suurpuhastus. Oleks arvanud, et kui terve päev on koristamiseks aega, jõuab palju rohkem tehtud, aga ometigi lõpetasin alles öösel. No pere nõudis ikka oma osa, mis siis, et Abikaasa tegeles lastega, tegi süüa, viis õhtul lapsed sugulaste poole sauna… Aga mina koristasin pidevalt kööki 😀 Nojah, ja õnneks jõudsin vannitoaga ka siiski ühele poole.
Üldiselt oli päev kohe hommikust saati imeline – sain välja magada, ajasin ennast voodist välja peale kümmet, Abikaasa tegi kohvi. Lapsed olid rahulikud, saime üheskoos mõnusasti hommikust süüa, siis läks Abikaasa nendega välja ja mina sain rahus köögi korda teha. Selleks ajaks, kui ma lõpetasin, olid nad juba õuest tagasi, et lõunat süüa ja magama minna. Ja alles SIIS sain vannitoaga algust teha.
Küürisin sooda ja äädikaga vanni, kraanikaussi ja WC potti. Puhastasin, sorteerisin ja organiseerisin kapid ära, viskasin mõned asjad minema. Pesin ära kõik seinad ja põranda. Pesin ära tühjad pesugeeli ja spreiplekieemaldi pudelid, kiskusin neilt sildid maha ja panin kappi oma aega ootama. Õige pea lähen lahtist pesugeeli ja nõudepesuvahendit ostma, siis hea kasutada.
Kõige suurem üllatus oli vannitoas seoses torudega – no meil on selline vanakooli vannituba, tehtud kunagi igiammu, kõik torud jooksevad sees. Ja ma avastasin, et lapiga on võimalik torudelt hall kiht maha nühkida, nüüd on peaaegu et puhtad, rohelised 😀 Ja tõesõna, ma arvasin, et need ongi sellised, aasta jooksul ei proovinud kordagi puhastada. Häbi mul olgu, ah… Aga hea küll, parem hilja kui mitte kunagi.
Arvutis käisin tänase jooksul ainult nii palju, et too eelmine blogipost kirja panna ja õhtul peale üheksat tegin veidi pikema pausi, et süüa ja blogid läbi lugeda. MSNis pole peaaegu üldse rääkinud, palle pole kah üldse tagunud. Oo, mulle meeldib, kui ma nii vähe arvutis olen, kohe ASJALIK tunne on.
Vaatame, mis homne päev toob. Kas elutuba, magamistuba, lastetuba või puhkepäev? Või ehk koristame vähemalt koridori ära? No seal pole muud, kui põrand pesta, peegel puhastada ja üks kapp läbi sortida. Ja Abikaasa peab kindlalt koridori lambi üles panema, see ootab juba mitu kuud.
Hea küll, kähku magama. Et homme oleks sama hea päev! Õigemini VEEL parem 😛
Kellel on üle vannitoakapp?
Mul on vannitoas kraanikausi kohal igivana nõukaaegne kapp, mille ust on nii raske lahti teha, et hoian kapis vaid asju, mida kasutan harva – igapäevaselt vajalikud asjad on kapi peal kitsukesel ribal, lisaks on kapi kohal lamp, mis ka veel osa ruumi ära võtab. Asjad ei mahu ära, kukuvad üksteise otsa ja kapi pealt alla, see frustreerib pidevalt.
Ühesõnaga oleks nõus tegema väikese väljamineku ja soetama ajutise kapikese – usun, et meelerahu on raha väärt. No aga tahaks ju kasutatut – esiteks odavam, teiseks ajutist asja ei taha kindlasti UUT osta.
Kas kellelgi pole äkki üle või keegi ehk teab kedagi, kellel on? Ei pea olema midagi superilusat, täitsa suvaline peegliga kapike, millel sees riiulid. Osta.ee-s hoian ühel oksjonil silma peal, hetke hind on veidi alla €15 ja seda võiks veel hädapärast maksta, aga ma arvan, et hind läheb kõrgemaks ja näiteks €25 ma enam ei maksaks 😛 Isegi €20 tundub paljuvõitu, €5-10 oleks tunduvalt parem 😀
No ma igatahes loodan, et mu kapp jõuab minuni. Ühel või teisel viisil.