Köögiga ühel pool
Oo, täna oli jällegi absoluutselt võrratu päev, läks palju paremini, kui ma oleks julgenud oodata – nimelt molutasin esimese osa päevast täiesti maha, laste lõunaune aja kah. Istusin arvutis, lõbustasin ennast sünnipäevade FB-st Google Calendari eksportimisega, mängisin oma palle jne. Ainus asjalik tegu hommikul oli leivataigna hapnema panemine.
Aga siis sai kell kolm, Poiss ärkas miskipärast juba üles (tavaliselt magab viieni), Plika samamoodi ja mul oli hirmus koogi isu. Kuna kapis oli liiter tuksi läinud jogurtit, mida ära visata ei tahtnud, siis otsustasin, et kooki võib sellest teha küll. valisin retsepti, mis sisaldas esiteks teistest rohkem jogurtit, teiseks on mul viimasel ajal nagunii meeletu šokolaadi isu ja ICA sarja kakaod on ka kapis mitu pakki ootamas.
Oo, see kook tuli jumalik. Tegin täpselt õpetuse järgi, alates ainete toasoojusest, munade ükshaaval vahustamisest, alt üles segamisest, lõpetades ahjus aegamisi jahtumisega. Kerkis mühinal ja alla tagasi ei vajunud. Tõsi, kuivavõitu ta oli, aga tassi piimaga, mmmmmmmmmmmm. See maitse oli absoluutselt suurepärane, too ICA sarja kakao on niiiii hea.
Kui koogi ahju sain, panin leivataigna kerkima, siis koorisin kartulipudru jaoks kartulid ära ja panin aurutama. Selleks ajaks oli kolm tundi sujuvalt möödunud (no lapsed ju mängisid ka köögis, sestap ei sujunud mu köögitoimkond just päriselt nii kiiresti, kui oleks võinud) ning Abikaasa jõudis ka koju. Jätsin ta kergendusega kotlette ja kartuliputru tegema ning sain väikese hingetõmbehetke.
Õhtusöök oli imemaitsev, söögilauas tuli uni peale nagu tavaliselt, olin kindel, et molutan õhtu maha. Siis hakkasin aga nõusid pesema ja kööki koristama (saavutatud korda tuleb ju hoida!) ning energia tuli tagasi.
Leib sai imehea – pehme koorikuga, parajalt õhuline, maitselt parim, mis ma teinud olen. Abikaasa meelest oli liiga magus, mulle hullult meeldis. Liiga magus oli sellepärast, et panin kõiki aineid kahe leiva jagu, aga jahu sai liiga vähe, nii et sai kaks üsna peenikest leiba, oleks võinud vabalt selle taigna ühte vormi panna. No eks ma järgmine kord panen rohkem jahu 🙂
Piimalaar tuli täna, tavaliselt ma koorin seda järgmisel hommikul, aga nägin, et koor oli nii ilusti peale tõusnud, kohe pidin ära koorima. 2x3l said kooritud ja pudelitesse, üks 3l purk jäi veel ootele – mul ei mahu pudelid mujale kui uksesahtlisse ja sinna üle viie ei mahu 😛
Kui nõud pestud, tuli tahtmine koristustööd siiski ära lõpetada.
See on nii veider – köök polnud ju enne tohutult räpane ega midagi, no ei pannud üldse tähelegi, et seinad olid määrdunud või kapiuksed sõrmejälgi täis. Aga pärast seda, kui ma olen kõik puhtaks küürinud, nüüd näen vahet küll. Imetlen oma puhtaid kapiuksi ja nende käepidemeid, köögi läikivaid seinu… Kõik seinad olid tahmast hallid – sellest ei saanud enne aru, kui lapiga hõõruma hakkasin ja kollasem värv välja tuli 😀 Meil on siin ju sellise jõleda kattega seinad, nagu kunagi rongivagunis, sihuke läikiv puiduimitatsioon, ma ei oska paremini seletada. Aga no pesta oli seda hea.
Pliitide küürimine võttis ka oma aja, palju puhtamaks said mõlemad. Elektripliidiga läks eriti kaua, kuna küürisin sooda ja äädikaga praeahju. Päris puhtaks ei saanud, aga tunduvalt puhtamaks küll. Taasavastasin pliidi alumisest osast panipaiga, mille uks käib VIST piisavalt raskelt, et lapsed seda lahti ei saaks, mul oli just mure, et polnud kuskil ahjuplaate ja suurt panni hoida – praeahju ust teevad lapsed kogu aeg lahti ja tirivad sealt asju välja. Abikaasa pani ukse traadiga kinni, aga seda iga kord harutada oli tüütu, nii et ma ei viitsinud ahjus üldse midagi hoida, nüüd võtsin selle koleda traadi koristamise käigus üldse ära.
Põrandat küürisin, põlvili ja lapikesega, nihutasin söögilaua paigast ära ja puha, kõik sai puhtaks. Ja kuigi mul polnud plaanis kõrgelt köögikappide pealt tolmu pühkida, sest sinna hästi ei ulatu ja ma ei hoia seal midagi, siis seinte pesemise käigus oli vaja korra kapi peale ronida ja nii sai ülevalt ka tolm ära pühitud. Siis küürisin veel magamistoa ust ja… Nüüd vist sai küll kõik üles loetud. Ahjaa, saapad tegin ka puhtaks, olid teised nii räpased, ei täinud neid kuidagi sedaviisi äsja pestud põrandale sättida, tõmbasin lapiga üle.
Täitsa hämmastav, kuidas väikesest külmkapikoristusest sai selline põhjalik aktsioon, kus tegin järjest rohkem, kui algul plaanis oli. See köök pole kordagi nii puhas ja korras olnud, pooli asju tegin siin elamise ajal esimest korda. Mäherdune rahulolu!
Ja rahulolu on otse loomulikult ka edukast söögiteost – kook, leib, kartulid, hilisõhtul sai hapukoor ka veel valmis.
Mõelda vaid, milline rõõm võib olla veel siis süüa teha, kui on piisavalt ruumi, köögis polegi rõvepalav, on head ja õiged riistad… Mõelge vaid, ükskord on mul köök, mis on SUUR, kus pole jõledat seinakatet ja linoleumi, mis igast otsast kooruvad, kus pole koledat Pioneer pliiti ja selle ees metallist lätakat, on ilus puupliit ja selle ees kivid… Ja palju kappe ja suur laud ja piisavalt valgust ja tööpinda ja hea elektripliit ja… Oh, unistused. Aga küll need täituvad. Ma loodan, et õige pea.
Nüüd premeerin ennast sellega, et ostan kööki uue vakstu, välisukse juurde suurema porimati, mis jalatsite alla ka ulatuks ning paneme vist ikkagi need kaks riiulit üles, mille kohta vahepeal arvasime, et ei tasu. Ehk suudame need nii paigutada, et ei hakka pead ära lööma, saaks veidi pinda juurde.
Nädalavahetuseks on suured plaanid. Mõelda vaid, kui palju ma siis koristada jõuan, kui Abikaasa ka kodus on ja lastega tegeleda saab. Luksus!
No vaatame, ehk on homseks vedru hoopis täitsa maha käinud ja ei taha koristamisest kuuldagi. Eks puhkepäevi on ju ka vahel vaja. Aga loodan siiski, et koristamise iha on homme endiselt alles.
Hirmus kaua sai jälle üleval oldud, aga nädalavahetusel on üks päev ka minul välja magamiseks, nii et saan unevõla kindlalt tasa teha. Ja mu võrratu köök oli seda pingutust väärt!