Organiseerimisest
Morme inspireeris mind oma postitusega kirjutama teemal, mis mind juba ammu-ammu vaevab, aga mille kirja panemiseni pole seni jõudnud.
Ma olen suur korra ja süsteemide kunn. Ma jumaldan koristamist. Küürimisest suuremat ei hooli, seda teen lihtsalt sellepärast, et on vaja. Aga asjade ära paigutamine, süsteemide loomine, näiteks sahtlite ja kappide koristamine – võrratu tegevus.
Mulle on alati meeldinud ebavajalikest asjadest lahti saada. Olen alati nautinud nende ära viskamist/andmist, see on nii vabastav. Mul on alati olnud probleem, et pigem saan lahti liiga paljust ja leian end hiljem olukorrast, kus mõnd asja oleks endal vaja läinud, aga pean nüüd uue muretsema.
Enne Londonisse kolimist olid mul üürikorterites vaid kõige vajalikumad asjad ja ülejäänud “vajalikud” asjad (st asjad, mida ära visata ei tahtnud, aga tol hetkel otseselt vaja ka ei läinud) olid Pärnus ema juures. Korduvalt kahe riigi vahet kolides sai ka alati väga kriitilisi valikuid tehtud ja kõik ebavajalik maha jäetud.
Aga alates sellest ajast, kui kolisime enne Plika sündi Tartusse ning ema tõi mulle sinna esimest korda elus pärast kodust välja kolimist enam-vähem KÕIK minu asjad, on mind kummitanud kaosekapid. Ma pole alates Plika sünnist mitte üheski Eesti kodus suutnud saavutada seda, et KÕIK asjad oleks täiesti organiseeritult ära pandud, et oleks alles vaid rangelt vajalik ning kõigel oleks oma koht. Alati on olnud nii, et suur enamik on väga korras, aga on paar kaosekapikest, mis sisaldab siis kõiki neid “ülejäänud” asju, mis pole seal sugugi nii ära organiseeritud, kui mulle meeldiks.
Väljaspoolt vaadates kõik lihtsalt PEAB korras olema, ma ei funktsioneeri segamini kodus üldse, see mõjub mulle masendavalt. Aga see, mis kapiuste taga peidus, nii väga ei karju. Ja on kaks väikest last, kes pidevat tähelepanu nõuavad ning samas kõike kisuvad, mis käeulatuses on. Seega on kohutavalt raske võtta ette varasemalt nii tavalisi ja nauditavaid põhjalikke koristuspäevi, kus kõik kraami sai rahus kappidest välja kiskuda ja laiali laotada – kui ei jõudnud ühe päevaga valmis, polnud hullu, jätkasin hiljem, kasvõi nädal aega järjest sai teha. Nüüd on mul heal juhul terve päev, seda aga väga harva, kui on ette planeeritud, et ema saab lapsi hoida, tavaliselt on mul ainult laste lõunaune aeg, mida ma kasutan tavaliselt enda patareide laadimiseks, ja õhtutunnid nende uneajal, mil ma olen enamasti liiga väsinud, et midagi asjalikku teha. Parematel päevadel ma siis üritan noil aegadel koristada ja organiseerida, aga paari tunniga ei jõua kunagi piisavalt teha ja kõik jääb pooleli.
Tähendab, jooksvaid koristustöid teen muidugi siis, kui lapsed ärkvel on, nendega pole mingit probleemi. Aga just see suurem sorteerimine, mis eeldaks põhjalikku laiali laotamist ja organiseerimist ja rohkem aega, see on suur probleem.
Kui me suvel remonti tegime, siis sai niigi hiiglama palju asju läbi sorditud ja ära antud. Aga päris ühele poole sellega ei saanud, ikka on veel. Ja ilmselt tuleks kogu elamine uuesti kriitilise pilguga üle vaadata, kindlasti leiaks veelgi asju, mida vaja pole.
Seoses rohelise mõtteviisiga on asjade ära andmine üldse tunduvalt keerulisemaks muutunud. Varem, nagu mainitud, andsin ära pigem rohkem kui vaja. Kui tol hetkel vaja polnud, viskasin kannatamatult oma elamisest välja – ei kannatanud ebavajalikke kasutuseta asju üldse. Ja kõik koristamise ning organiseerimise raamatud ju rõhutavad ka seda, näiteks Anthea Turner ütleb, et kodus peavad olema ainult need asjad, mis on kasulikud, ilusad või emotsionaalselt väga olulised, kõik muu viska minema või anna ära. Üks teine raamat rõhutab, et asjad, mis sul kodus on, peavad sind õnnelikuks tegema ning kui nendega seostuvad ebamugavad tunded, tuleks neist lahti saada.
Aga rohelise mõtteviisi alustaladeks on reduce, reuse, recycle. Nii et ma olen sundinud ennast nüüd kõik asju vaatama sellise pilguga, kas ma äkki saaks neid ikka kuidagi ise kasutada. Ja selle tulemusena on mul nüüd kodus ilmselt liiga palju selliseid “igaks juhuks” asju, sest mul on tunne, et mingi hetk võiks neid vaja minna. Vana mina oleks need kõik vähimagi kõhkluseta ära visanud, uus rohelisem mina ei suuda seda teha.
Ärge saage minust valesti aru, ma ei hoia kõike alles, sest “äkki läheb kunagi vaja”. Ma annan nagunii päris palju asju ära. Ja IKKAGI on päris palju asju, mis oleks vanasti ära andnud, aga kainelt mõeldes hoian nüüd veel alles. Muidugi jah, ma ju ei viskaks ära, ma annaks need kellelegi, kellel läheb vaja, selles mõttes need ju läheks ikka teisele ringile. Aga kui mul siis varsti peaks sama asja vaja minema, siis ma peaks ju minema ja ostma UUE. Ja muidugi, ma ostan palju kraami kasutatult, sest mulle meeldib vähem kulutada ja mõte teise ringi asjadele uue elu andmisest, aga kõike ju kasutatult ei saa ega tahagi.
Ühesõnaga ma pole suutnud seni leida kuldset keskteed kõige hetkel ebavajaliku ära andmise ning rohelise mõtteviisiga kaasas käiva asjade maksimaalse ära kasutamise ja võimalikult vähese tarbimise vahel.
Ja siis on mul need õnnetud kaosekapid. On ju lõpuks ometi oma kodu ja seega oleks nagu kõik võimalused luua lõplik toimiv süsteem, nüüd võiks sellele ka veidi rohkem kulutada. AGA. Seni, kuni meil pole võimalust teha remonti, et kogu pind kasutusele võtta, on kõik ikkagi täpselt sama ajutine kui üürikorteris. Ehk et suuremaid väljaminekuid pole mõtet teha ning tuleb olemasolevaga hakkama saada. Ja lapsed on sellises eas, et alumistesse kappidesse ei saa panna midagi, mis nende uurimist ei kannata. Ja remondi ajal viskasin elutoast pool sektsiooni välja, kaasa arvatud kõik ülemised kapid. Ega ei kahetse, tuba on nüüd poole ilusam. Ja kuna magamistuppa sai üks riidekapp juurde, on seal nüüd pinda rohkem, kolisin enamik asjadest, mida tihti ei kasuta, sinna ära.
Lastetuba on kõige kergem koristada, sest seal on palju kappe ja mitte eriti palju asju, kõigel on oma koht ja koristamine läheb lennates. Köögis ja vannitoas on täielik ikaldus, sest kappe on vähe ja ruumi pole üldse, aga enne remonti ei saa ka midagi muuta. Elutoas on ülemisi (ehk kasutatavaid) kappe vähe, täpsemalt kaks. Üks on ühe ukse ja kahe riiuliga, see on üsna hästi ära organiseeritud – all on kõik mu hügieenitarbed, kosmeetikakott, kreemid-värgid, vatipadjad jne, üleval peamiselt need mänguasjad, mis ei tohi Poisile kätte sattuda, millega Plika mängib siis, kui Poiss magab. Ja siis on baarikapp, kuhu ma torkan eest ära kõik need asjad, millel pole oma kohta. Ma olen selle vähemalt kolm korda peaaegu ära koristanud ja JÄLLE on see asju nii täis, et uks ähvardab lahti kukkuda.
Magamistoas on kaks riiulitega riidekappi, millest osad riiulid on muude asjade all. On üks kapp, kuhu riputada riidepuid, mis on liiga tihedalt täis topitud – kõik oli suurepärane ja mahtus ilusti lahedalt ära, kuni sinna sai ka üks jalatsiriiul, no selline rippuv kitsas tugevast riidest, jalatsitele pole muud paremat kohta ka. Ja nüüd ei mahu meie riided hästi ära. Rääkimata jopedest-mantlitest, millest pool peavad vastavalt hooajale olema mitte koridoris nagis, vaid kuskile ära pandud – vanasti olid nad elutoas riidekapis, aga selle viisime teisele poole, et ruumi juurde saada ja seal on liiga niiske, et talveperioodil riideid hoiustada. Tõstsin nüüd hädaga lastetoa riidekappi, mis oli enne ka ideaalselt pooltäis, nii et oli mõnusalt ruumi, nüüd on jube kitsas…
No hea küll, pärast remonti tuleb magamistuba suuremasse tuppa, millest osa eraldame garderoobiks, sinna mahuvad kõik need riided siis ilusti ära. Ja esik tuleb ka, sinna katsub teha korraliku suure kapi, kuhu mahuks kõik välisriided, ka hooajavälised. Ühesõnaga riietega on praegu kitsas, aga saame hakkama.
Aga nood muud asjad magamistoas… Mitu riiulitäit, milles on mitu kasti ja mis kõige hullem – ühe kapi OTSAS on ka kastid. Uhh, ja siis on magamistoas kapi otsas veel näiteks blender, sest köök on nii väike, et seda pole mujal hoida. Ja siis veel üks klaasist ahjuvorm ka, seda ei saa samamoodi alla köögikappi panna, sest lapsed võiksid ära lõhkuda, aga ülemistes kappides pole ruumi.
Ühesõnaga kaosekapid kummitavad endiselt, juba üle kolme aasta ja läbi kolme elamise. HOOLIMATA sellest, et ma olen koristamise, organiseerimise ja süsteemide kunn. Täiesti häbiväärne!
Nii et kui ma juhtusin nädalavahetusel Liisi juures lehitsema raamatut “Segadusest vabaks“, sattusin ma kohe vaimustusse, laenasin selle õhtuks, sain 79 lk läbi loetud ning lähen ostan nüüd endale ka, Pärnu Rahva Raamatus on neti järgi igatahes olemas. Mõtlesin algul küll laenutada, aga sellel on hea soodushind, maksab alla €5, võib osta küll.
Nii et ma loodan nüüd saada inspiratsiooni, kuidas piiratud ajaga oma kaos tasapisi ja järjekindlalt likvideerida. LÕPLIKULT. Nii, et see tagasi ei tuleks. Leida praeguses ruumikitsikuses siiski kõigele oma koht ning pidada vastu nii kaua, kuni kuskilt maagilisest kohast tekivad müstilised summad, et saaks remonti teha. Sest mina olen igati nõus sellega, et korras kodu on eelduseks heale tujule ja korralikult organiseeritud asjad on eelduseks korralikult organiseeritud mõtetele. Kui saaks oma kodu korda, ehk siis korrastuks mu mõttemaailm ka veel rohkem ja oleks ehk kergem igas olukorras rahulikuks jääda… Tekiks ehk veel häid ideid selles osas, mis minust tööalaselt edasi saab jne jne jne.
Üldiselt on ju kena ja väga õige, et kodus peaks olema vaid asjad, mis mind õnnelikuks teevad. Hetke reaalsus on siiski see, et siin on päris palju asju, mis mulle ei meeldi, aga on KASULIKUD ja seega asendamatud… Ja kuna pole mõtet või võimalust välja vahetada, siis kasutame edasi. Mis siis, et ei meeldi. Meie praegune köögimööbel võib ju kole olla ning köök mind päevast-päeva oma ruumipuudusega välja vihastada, aga hetkel midagi rohkemat teha ka ei anna – mis võimalik, on juba tehtud.
Aga ükskord on mul suur ökoremonditud kodu, kus kõige jaoks on piisavalt ruumi, igal asjal on oma koht ning iga asi on vajalik JA ilus. Ja see kõik juhtub juba üsna pea! Ma ei tea kuidas, aga küll kuidagi saab. Alati saab 😛
