2014

Ootamatu üllatus

Käisin korra veepudelit täitmas ja WC-s, no max viis minutit olin töölaua tagant eemal. Tagasi tulles avanes järgmine vaatepilt:

IMG_0458

(Hea küll, ma tegin selle pildi alles siis, kui olin ühe banaani juba ära söönud)

Abikaasa jõudis eile poodi kaks minutit enne sulgemist, nii et puuviljad jäid ostmata. Ma vist tujutsesin küll natuke, et pean ekstrapika päeva tööl olema ja nüüd pole muud sööki kaasa võtta, kui karbike makarone, puuviljad oleks olnud just paras vahepala. Aga ega meil ei jäänud mingit juttu, et ta peaks need mulle hiljem tooma, ma leppisin oma saatusega 😛

Tavaliselt ta helistab, kui mulle tööle tuleb, siis ma lähen alla ja võtan/annan vajalikud asjad, et ta ei peaks jooksma. Aga seekord oli tal teine kõne pooleli, kuni ta juba tööl oli uksest sisse saanud, nii et ta mõtles, et ei hakka helistama ega ootama, toob parem üles ära. Ja kuna ma olin just siis ise eemal, mu telefon aga sealsamas laua peal ning tal oli kiire, siis ta lihtsalt kiirustaski edasi.

Mul on täna terve päeva ekstra s*tt tuju olnud ja kogu elu tundus nii mõttetu. Väga õigel ajal tuli see üllatus… Päeva helgeim hetk, kahtlemata.

Tagasi reaalsuses

Võttes lühidalt kokku viimased Luxi päevad, siis…

Teisipäeval käisime aianduskeskuses, ehituspoes ja õhtul jalutamas.

Kolmapäeval oli Maris tööl, mina ei viitsinud isegi välja minna, veetsin päeva vaheldumisi lugedes ja arvutis asjatades. Mis tuletab meelde, et viimane Kodutunde osa on ikka vaatamata.

Neljapäeval olin enamiku päevast pargis. Lugesin 🙂 Õhtul käisime kohvikus, kus oli äärmiselt lõbus, nii et magada sain öösel vaid paar tundi – kella kolmeks pidin juba Frankfurti bussi peale minema. Ma ise olin nii väsinud, et ei suutnud millelegi mõelda, aga Maris, hea hing, pakkis mulle võileivad kaasa ja saatis mu poole tee peale ära. No et ma ikka jaama kohale jõuaks, ehkki tee oli üsna lihtne.

Siis kaks tundi bussis, kaks ja pool tundi lennujaamas, kaks tundi lennukis, kolm tundi lennujaamas, kolm tundi bussis… Ühesõnaga ma siiralt loodan, et Ryanair hakkab mingil hetkel jälle Tallinn-Frankfurt suunal lendama, sest Riia kaudu mina enam ei viitsi 😛

Kodus ootas mind ees nädalaga genereeritud segadus ja tohututes hunnikutes musta pesu. Kõige hullema läbu suutsin nädalavahetusega ära likvideerida, aga põrandate pesemiseni ikka ei jõudnud, ehkki oleks hädasti tarvis. See-eest pesin kahe päevaga kuus masinatäit pesu. Ja mul on 7 kg masin, eks. Ja kõik korrad oli täislaadung. Oh jah. Mis muud, kui olla tänulik imelise ilma eest, mis võimaldas üldse nii palju pesta. Ma kuivatasin esimest korda sel aastal õues pesu, enne oli ju kogu aeg külm.

Homsest algab ülitihe töögraafik, mis kestab mai lõpuni. Juunist alates peaks veidi rahulikum olema 🙂

Mallukas küsib

Ma ei ole küll suurem asi meemi-inimene, aga viisakas olen ma küll, nii et kui keegi minult midagi küsib, siis järelikult tuleb vastata 😛 Pealegi, mulle ju meeldib rääkida. Ja kirjutada.

1. Kui sul oleks võimalik võtta enda ükskõik milline loom, siis kelle sa võtaksid?

Mulle piisab lastest 😛 Tõsiselt, loomad on armsad, aga mõte sellest, et ma peaks pidevalt kellelegi süüa andma, kellegagi jalutamas käima (või aiast julke kokku korjama), kellegi puuri või liivakasti puhastama… Ja kõik need KARVAD elamises… Tänan, ei. Kui üldse, siis võtaks kassi, kõige vähem jamamist. Aga kuna me elame peaaegu et oma majas, siis kindlasti ei viitsiks ma liivakasti puhastada, vaid laseks tal väljas käia, siis jälle peaks muretsema, ega ta auto alla ei jää või lihtsalt ära ei kao, nii et pigem mitte.

Ma kahtlustan, et mingil hetkel mingi loom meie majapidamisse küll jõuab, aga seda alles siis, kui ma olen kindel, et need, kes teda tahavad, on ka võimelised tema eest hoolitsema. Ehk et mina poleks lõpuks see, kes peab ebainimliku ilmaga koera jalutama, kui teised ei viitsi. Kuna lapsed on väikesed ja Abikaasa pigem mugavamat sorti pohhuist, siis… Doesn’t look very promising 😀 Üldiselt eelistan külas käies teiste loomade nunnutamist. Tööl käin kah loomanurgas elukatega jutustamas. Nii on mõnus, siis ei pea mina kasima 🙂

2. Kelle blogi lugedes tekib sul tunne, et sa tahaksid minna ja temaga paar drinki teha?

Ma olen väga paljude blogijatega seda juba teinud 😀 See tähendab siis, kokku saanud, dringid kui sellised pole eriti olulised. Peaks mingi hetk kokku lugema kõik inimesed, kellega olen tuttav tänu blogile ja kellega ma olen ka päriselt kohtunud. Aga nendest, keda ma veel kordagi IRL näinud pole…

/laseb silmadega üle blogrolli, kust, tundub, on ligi pooled oma silmaga ära nähtud – sellest ei hakka üldse rääkimagi, kui paljudega käib suhtlus ka läbi muude kanalite/

Mari ja Herz näiteks, nemad on kaks toredat inimest, kellele ma olen juba aastaid kaasa elanud. Kui Mari poleks Londonist ära kolinud, oleks ma kindlasti üritanud temaga jaanuaris kokku saada, Herzile ma vihjan nii palju, et mulle see Peipsi kant kangesti meeldib ja suvel tahaks mingi hetk väikese ringreisi teha 😛

Uuematest avastustest tundub Madiken täpselt selline, kellega meil igasugu jutud ja maailmavaated kenasti klapiks. Aga üldiselt, ma võiks seda listi jätkata, kuni blogroll otsa saab, sest ma loen reeglina ainult neid blogisid, mis mulle meeldivad, samuti olen ma väga seltskondlik, jutukas ja uudishimulik inimene, nii et absoluutselt kõigi nendega, kes minu loetavate blogide taga peituvad, oleks põnev lähemalt tuttavaks saada.

Igal juhul on minu uksed alati avatud, kui mõni tore blogija Pärnu kanti satub. Kui mitte enne, siis suvel õnnestub ikka vast mõni uus nägu ära näha.

3. Mis oli su viimane heategu?

Ma ei tea. Ma ei ole väga selline kodutute aitaja tüüpi inimene. Tõenäoliselt andsin kellelegi nõu või aitasin kellelgi midagi ära teha… Üks töökaaslane on, kellel ma olen viimasel ajal paar korda arvutimuresid lahendanud ja talle üht-teist kujundanud. Mõningate blogide köögipooli käin aeg-ajalt nokitsemas. Unekooli teemal annan nõu, kui küsitakse 🙂 Ühesõnaga ma ei tea. Ma tahaks küll alati aidata ja hea olla, aga kui ma seda ka olen või midagi teen, siis meelde ei jää. Need siin mainitud asjad ei tundu eriti mainimist väärt, sellised harilikud ja iseenesestmõistetavad mu meelest.

Pärnu waldorfkooli Hooandja projekti toetasin. Kas see läheb arvesse? 😛

4. Mis asjad sind närvi ajavad?

See, kui ma igasugustel teemadel üle mõtlen. See, kui ma tahaks kogu aeg logeleda ja endale meeldivaid asju teha, kui peaks midagi asjalikumat tegema. Ehk sama asi ümber sõnastatuna – see, kuidas ma nii tahaks olla usin ja teha seda kõike, mis võiks olla/saada tehtud, aga lihtsalt molutan. See, kui kõik ei toimu nii kiiresti, kui mulle meeldiks – ma ju tahaks kõike, mis pähe tuleb, NÜÜD JA KOHE.

Vahel ajavad teised inimesed ka närvi, aga kuna ma üldiselt üritan vältida asju ja inimesi, mis/kes mulle ei meeldi, siis ongi ebameeldivad asjad seotud pigem mu enda isiku ja igapäevaeluga. Enda eest juba ära ei jookse 😀

5. Mis oli viimane uus asi, mida sa sõid ja mida enne mekkinud polnud?

Hiinapärane supp, Maris eile tegi. Väga maitsev oli!

6. Millal viimati nutsid? Miks?

Ausalt öeldes ei mäleta. Tõenäoliselt poetasin paar pisarat mingil puhul, kui ma olin väsinud, mul oli s*tt olla, kõigest kopp ees ja näiteks tülitsesin Abikaasaga vms. See on selline teoreetiline situatsioon, mis võib silma niiskeks võtta, aga reaalselt, jah, ei teagi.

Reeglid nõudsid teatepulga neljale blogijale edasi andmist. Ma ei oska valida. Mõned inimesed üldse ei viitsi sellistele küsimustele vastata, mõnedele jälle just meeldib. Teeme äkki nii, et kes tahab, see vastab? 😀

Imeliselt laisk puhkus

Veidi üle poole puhkusest on läbi, kolm mõnusat päeva veel ees. Maris vahel muretseb, kas me ei peaks äkki rohkem tegema ja asjalikumad olema, ma siis alati kinnitan, et ei pea 😀 Kaks aastat tagasi olin siin neli päeva, siis oli graafik tihedam (terve reis on blogis kokku võetud umbes-täpselt sellel arhiivileheküljel – kronoloogiliselt alt üles). Seekord tulin peaasjalikult selleks, et näha Marise ilusat uut kodu ja teda ennast. Need punktid on igal juhul täidetud, ülejäänu on täielik vabakava. Nii et ma olen absoluutselt rahul, kui päevad mööduvad süües, magades, jutustades, lugedes, mängides ja aeg-ajalt erinevates kohtades käies. KIIRET pole kuskile ja see on nii imeliselt hea.

See on muidugi irooniline, et pärast lumevaba talve ning varase kevade nautimist pikisilmi +4 asemel +14 kandis ilmu oodates saan ma neid siin nüüd nautida… Samas kui Pärnus tuli pärast mu lahkumist kohe +20 😛 Okei, tegelikult on siin pool ajast ikka soojem 🙂 Peamine on see, et saaks pargis istudes mõnuleda, seda saab 😀

Maris arvas, et reedel ja laupäeval on kõik kohad kinni, aga ei olnudki. Nii mõtlesime laupäeval minna suurde aianduskeskusesse Marise fuksiakollektsiooni täiendama. Sinna viiva bussini oli aga pool tundi, mille jooksul Maris jõudis tee peale jäävast lilleletist kaks fuksiapotti osta, nii et lugesime lillepoole korda läinuks ning läksime (kinga)poodidesse 😀 Rahaline seis on mul hetkel isegi hullem kui kaks aastat tagasi, aga vaatamast ja proovimast see ei takista. Muidugi ühed sobivad suveplätud, mida kaks aastat tagajärjetult otsinud olen, leidsin vist ka 😛 Kuna need olid varbavahekad ja mul olid too päev sukkpüksid jalas, jäi proovimine ära, aga täna on plaanis uuesti üle vaadata.

Laupäeva õhtul käisime taas kohvikus, seekord olime seal pikemalt – mitu tundi sai baarileti ääres istutud, veini trimbatud, tegemisi jälgitud, kõrval istuva tüübiga tutvust tehtud, hiljem klaverimängijat kuulatud… Isegi natuke kaasa lauldud 😛 Letseburgi keelt ma küll ei valda, aga mõned lood olid õnneks rahvusvahelisemad (mitte et ma prantsuse keelt eriti oskaks, aga pole mitte mingit probleemi üürata kaasa non, rien de rien, non, je ne regrette rien) 😀 Igal juhul oli äärmiselt mõnus õhtu – kui mul Pärnus nii mõnusa seltskonnaga nii mõnus kohvik oleks, siis ma käiks seal ka regulaarselt 🙂

Pühapäev oli kõige laisem päev. Magasime hästi kaua, välja jõudsime alles õhtul viie paiku. No me ootasime, et ilm ilusamaks läheks 😀 Kuna kõik kohad olid kinni, oli nagunii plaanis vaid jalutamine, millel polnud kellaajalisi piiranguid. Õhtupoole käisime siis pargis mõnulemas.

Kaks aastat tagasi õnnestus tulla külla siis, kui oli Euroopa pidu. Tänavu tulin varem ja sain osa ühest teisest vahvast üritusest – nimelt on siin igal lihavõtteesmaspäeval festival, mille raames on suur laat, kus müüakse peale tavapärase laadakraami keraamilisi linnuvilesid, mida saab siis osta ja puhuda. Leidsin ühe ingliskeelse blogipostituse, mis toda festivali põhjalikumalt kirjeldab – ajalugu ja kõike muud, huvilised võivad pikemalt lugeda.

Igal juhul oli eilseks päevaks seega ka plaan olemas. Jalutasime rahvamassis ja tutvusime pakutava kraamiga. Maris ostis endale punase nunnu kannu ja ühe eriti ägeda seeliku, milletaolise peaks laskma kellelgi ise järele teha, sest see idee on lihtsalt geniaalne – esiteks kahepoolne, seda ikka kohtab. Teiseks on tegu hõlmikseelikuga, mis käib kokku rea vöökohas olevate trukkidega ehk one size fits all. Ma ei viitsi praegu illustratsiooni juurde otsida, kunagi hiljem ehk. Aga geniaalne ja äge oli. Või noh, vähemalt mina pole kunagi varem midagi sellist näinud.

Vahepeal käisime kodus süüa tegemas, õhtupoole jalutasime veel ringi, siin on ju pargid hiiglama suured ja mitmetasandilised, nii et avastamist jagub. Noh, Marisel on muidugi kõik juba avastatud ja isegi minule tuli pärast kahe aasta tagust külastust see kõik üsna tuttav ette, aga naudingut see muidugi kuidagi ei vähendanud, väga mõnus on nii kaunis kohas jalutada.

Täna on plaanis veel natuke poode väisata, homme-ülehomme on Maris tööl ja mina vaatan ise, mis teen. Tõenäoliselt lihtsalt molutan 🙂 Kui ilm on ilus, lähen kindlasti parki lugema. Tegelikult võiks natuke tööd ka teha, aga seda ainult siis, kui ma viitsin 😛

Kõik ülejäänud aja, mis selles postituses kirjeldamata jäi, oleme veetnud (nagu alguses ka mainitud) süües, magades, jutustades, mängides ja molutades. Maris on igasugu maitsvaid asju kokanud, peekoniga läätsesuppi näiteks ja mereannipastat… Remulaadi nimelise kastmega tegin tutvust, mis on lihtsalt imeliselt hea (st see variant, mis Marisel kodus oli, seda olevat hästi paljude erinevate koostiste ja maitsetega), tarte fambléed (ehk kohalikku pizzalaadset toodet, millel tomatikastme asemel koorekaste) sai jälle nauditud ja… Õhtuti oleme Hart of Dixiet vaadanud – juhtumisi olime mõlemad ära vaadanud kuni veebruarini, mil see sari 1,5-kuusele puhkusele jäi, nii et viis osa ootas oma järge.

Aga Maris ärkas nüüd ka lõpuks, suurepärane ajastus – just siis, kui ma blogipostitusega ühele poole sain. Nii et ma lähen nüüd ja olen seltskondlik 🙂

Puhkus on alanud

Riia lennujaama lehelt üle kontrollides avastasin, et taksosõit lennujaama maksab keskmiselt hoopis 8-10 LVL, nii et minu €13 jäi täitsa nende numbrite piiresse 🙂

Lend möödus viperusteta, magada küll eriti ei saanud, sest nii kitsas oli. Tukastasin lihtsalt. Kohale jõudmise aeg oli graafiku järgi 12.35. Luxi bussid läksid 12.20 ja 13.20, viimasele oli mul pilet ostetud. Lend jõudis aga varem, kuna ma istusin tagant kolmandas reas, sain suht kohe uksest välja, kannatamatult kihutasin kõigist mööda, kohvrit ootama ka ei pidanud, Frankfurt Hahni lennujaam on imepisike ja eelmisest korrast tuttav, nii et tõepoolest jõudsingi täpselt tund varasema bussi peale, kus oli veel parajasti paar vaba kohta. No nii hea meel oli selle üle, et ei pidanud tund aega niisama passima.

Ülejäänud päeva oli muidugi üsna väsinud olemine. Imetlesin Marise ilusat kodu, sõin kõhu tema tehtud maitsvat chilli con carnet täis ja keerasin siis diivanile tukastama 😛 Maris värvis mune, õhtul käisime korra tema kodukohvikus, kuhu minnes oli külm ja sada häda, aga kaks klaasi vahuveini hiljem oli hea soe, uni läinud ja elu ilus, nii et kodutee oli juba tunduvalt mõnusam.

Nüüd on kohaliku aja järgi kesköö, Eestis juba kell üks öösel. Väsimus hiilib mõnusalt ligi – ometi on võimalus rahulikult VOODIS välja magada. Nojah, okei, diivanil, aga siiski pehmel pinnal ja horisontaalis – kõik see, millest ma möödunud ööl unistasin.

Eks näis, mis homme teeme. Vaatame õunte pealt 🙂

Scroll to Top