2015

Vaatasin läbi selle aasta pildikaustad ja noppisin välja kõik, mis veel blogisse polnud jõudnud. Ok, mõned pildid jäid siiski oma aega ootama, sest Humana leidudest ja tööst tahan kunagi eraldi postitused teha.

Jõulude ajal sai katsetatud erinevate koostistega piparkoogitaignaid, millest üks osutus piparkookide jaoks kõlbmatuks – oli liiga paks ja mure. See-eest sai sellest jaanuaris ühe suurepärase kirsikoogi, millega külla tulnud Kaidit kostitada:

Märtsis sattusime me puhtjuhuslikult viimase minuti kutse tõttu ühele külade sõpruskohtumisele ja saime teha klaasi. Hullult äge oli.

Kuskil mai alguses korjas Poiss ühel õhtul omaalgatuslikult aiast peotäie pisikesi lilli ja teatas, et tema tahab need oma õpetajale viia. Panime vaasi, järgmisel päeval unustas ta need otse loomulikult maha. Ülejärgmisel päeval sai siis kaasa võetud – juhtumisi oli see päev, mil lasteaias toimus nende rühma emadepäeva pidu ja lapsed viisidki sel puhul ka õpetajatele lilli. Ma ise poleks selle peale tulnud, aga näe, läks õnneks 😀

Ükskord meisterdas Abikaasa meile kunstipärase õhtusöögi… Sõime ratastega siile 😀

Töiselt rindelt ka paar mälestust, traditsioonilistest täiesti harilikest kaubapäevadest:

Ükskord perega Tallinnas käies ööbisime Liisi ja Paavo pool ning unustasime maha Abikaasa kõrvaklapid. Järgmise nädala kauba hulgast leidsime hoolikalt pakitud kasti… Mis oli omakorda väga hoolikalt mitmete kastide sisse pakitud 😛

Ühtlasti kurtsin tolsamal reisil reedest komandeeringupäeva laos veetes, et kurja, valisin endale nii hoolikalt kirjutuslauda, aga tuli välja, et see võiks ikka veidi kõrgem olla. Selle peale võeti mõõdud ja järgmise kaubaga saabus vajalik atribuutika. Saamaks aru, kuidas need täpselt töötavad, peaks panema pildi, mida mul aga hetkel ei ole. Igal juhul – elagu hoolitsevad kolleegid 😀

Juuni esimesel nädalavahetusel käisime Tartus. Õnnestus lõpuks ometi Kessul külas käia, samuti nägin üle mitme aasta oma onutütart ja sai temaga pikalt jutustatud. Käisime ära Ahhaa keskuses, mille perepileti eelmisel sügisel tänukingiks sain. No tõsiselt äge oli! Pilti tegin selle nädalavahetuse jooksul imevähe, aga mõned üksikud Ahhaast siiski on.

Pime ruum ja suur liivakast, kus sai ise maailma ehitada. “Kaardi” värvus muutus vastavalt liivahunniku kõrgusele. Kogu pere mängis mõnuga 🙂

Kõrge post, mille otsa ennast ise vinnata ja siis alla sõita. Mina tõmbasin ennast ühe korra poole peale – siis hakkas hirmus ja tulin tagasi alla, rohkem ei tahtnud. Abikaasa käis lastega ikka mitu korda lae all ära. Lõpuks käisid lapsed kahekesi ka. Mina küll pabistasin ja väga ei lubanud, aga paar korda nad ikka käisid päris kõrgel.

Eelmisel laupäeval käisime maal tuttava lapse sünnipäeva tähistamas. Ilm oli imeline ja õu oli lapsi täis. Sai hobusega sõita ja kui hobused puhkasid, siis niisama vankris turnida:

Samuti oli sünnipäevakülaliseks sünnipäevalapse vanavanaisa kodustatud vares. Täiesti pesueht kodustatud vares 😀 Ja merisiga. Ja muidki loomi.