Dec 252016
 

Maris tuli minu ellu siis, kui vahetasin kooli ning alustasin 5. klassi Sütevakas. Alguses me koos ei istunud, aga kuidagi juhtus, et suhtlema jäime ja vist juba tollesama viienda klassi poole pealt “vahetasime” pinginaabreid ning istusime kokku. Nii see ka jäi, kooli lõpuni.

Mul on Marisega seoses nii lõpmata palju mälestusi. Alates sellest, kuidas me tema juures Titanicu soundtracki kuulasime… Lahtise aknaga ja väga kõvasti, kui ma õigesti mäletan :D Ja kuidas ma tema sahtleid koristasin :D Ja kuidas me sügisel Kiire turult viinamarju ostsime… Kleepsuraamatute kleepse kogusime :) Ohohohoo, jajah – lapsepõlve süütud muretud mängud.

Pärast kooli lõppu oleme enamik ajast resideerunud eri linnades (tihti ka eri riikides, sest oleme mõlemad rohkem kui korra välismaal elanud), seega on suhtlus nüüd harvem ja periooditi erineva tihedusega. Aga Marise puhul on teada, et vahet pole, kui vähe või palju me suhtleme – ta on ja ta jääb :) Vahel ajab suisa ahastusse, kui kuude kaupa üksteisele chatis pihta ei saa, aga kui siis õnnestub lõpuks üks korralik jutuajamine maha pidada, on kõik jälle hästi. See on see täiskasvanuelu…

Marise puhul vaimustab mind kõige enam tema huvi kõigi asjade vastu. Ta lihtsalt… Huvitub kõigest. Jajaa, ma tean, ta ise ütleb selle peale, et sugugi mitte kõigest, aga no võrreldes minuga… Ta käib ja teeb nii palju ja TEAB nii palju ja õpib kogu aeg igasugu asju juurde… Ja oskab sellest kõigest nii köitvalt kirjutada, et iga asja puhul on tunne – nii põnev, peaks ise ka proovima. No mõtteks see minu puhul enamasti jääbki, aga see pole enam oluline, eks :D

Marise Luxi elu arengutele on olnud läbi aastate nii põnev kaasa elada. No aukartust äratav üldse, kuidas tal nii sujuvalt ja pooljuhuslikult õnnestus nii vähese ajaga nii palju saavutada. Nüüdseks olen sellega juba isegi harjunud, on kuidagi täitsa iseenesestmõistetav, et seal ta elab ja töötab… Kõigega harjub :)

Ma olen ääretult tänulik selle eest, et Sütevaka minu ellu nii imelise inimese tõi ja et ta on siiamaani üks minu parimaid sõpru.

Krishtel Vaht fotograafia

Dec 242016
 

Ei ole pikka juttu vaja, ega ju? Minu kaardid ja isegi virtuaalsed head soovid jäid tänavu suuremas osas edastamata, aga see käibki mul reeglina üle aasta, nii et järgmisel aastal kindlasti!

Olen piiritult tänulik kõigi kallite eest, kes mind kaardiga meeles pidasid ning selle piparkoogi eest, mis Abikaasa mulle taldrikul voodisse tõi :)

Dec 232016
 

Esimest korda planeerisin ja tegin piparkoogitainast 2014 jõulude ajal. Kõik need neli erinevat varianti on isegi siiamaani mu Exceli tabelis kirjas, aga kui te arvate, et ma kirjutasin kuskile üles, mis neist paremini maitses või kõige paremini küpsetatav oli… Ha. Õigesti arvasite :P

Eelmisel aastal tegin ka. No ja ega ma sellestki suurt midagi ei mäleta – välja arvatud, et datlitega taigen pikalt ei säili :D

Selle aasta detsembris oli nii palju muud tegemist, et piparkoogitaigen tundus liig. Lihtsalt ei viitsinud mõeldagi. Südamete kinkimiseks ostsin poest kõige odavama kilohinnaga tainast ja asi klaar. No ma lugesin enne kõik koostised läbi ja kõik oli ühtviisi kräpp :D Poole kallim taigen oli küll võiga, aga muidu ikka kräpp, nii et leidsin – olulist vahet pole. Üks süda ühele inimesele, eks. Armastusega tehtud. Savi siis, et margariiniga taignast :)

Aga siis sattusime Minnaga rääkima piparkoogitaigna hindadest ja ma pidin jälle tõdema, et poe taigen, lisaks enam kui küsitavale koostisele, on ise tehtud taignast lihtsalt nii palju kallim. Kuna koristamisega olen lõpusirgel ja lasteaia ning kooli jõulupidustustega oleme ka õnnelikult ühel pool, otsustasin siiski taignateo ette võtta – jõulude ajal EI TOHI piparkoogid otsa lõppeda! Ja mul ootab kaks Nonna glasuuri (punane ja valge) ammu kapis…

Seekord tuli säästutaigen :) Mahe oli ainult jahu. Munad õnnelikelt kanadelt. Suhkur rafineerimata, aga Rimi oma. Või, mitte margariin. Nii et siiski oluliselt parem poes leiduvast.

Erinevate retseptide katsetamisele isegi mitte ei mõelnud. Võtsin Minna retsepti ja tegin täpselt nende kogustega, sain 4,4kg tainast.

1,1kg Rimi rafineerimata roosuhkrut €1.89
2pk Santa Maria piparkoogimaitseainet €1.30
500g Rimi võid €2.73
300g Rimi hapukoort €0.41
6 õnnelike kanade muna €0.90
2kg Raismikuoja speltapüüli €3.40

KOKKU: €10.63, kilo hinnaks €2.42

Suhkur, maitseaine ja või olid parasjagu sobivalt soodushinnaga :)

Kõige odavam poetaigna kilo oli mäletatavasti €3.19… Et jah.

Tegin sel aastal esimest korda ise siirupit – olin seda siiani miskipärast kartnud, aga väga lihtne oli. Ma muidugi pruunistasin pigem vähem, sest kartsin kõrvetada ja suhkur oli nagunii pruun, seega ka siirup algusest peale – samas võrdlesin enda taigna värvi Minna saadetud taignaga ja tundus üsna sama.

Et ma ometigi jätaks meelde – mitte mingil juhul ei tasu osta poe tainast! Ise taigna tegemine on imelihtne, tulemus on tunduvalt soodsam ja tervislikum.

Ma olen väga tänulik selle eest, et ma piparkoogitaigna tegemise enda jaoks avastasin ja selle eest, et nüüd ka siirupit julgen teha :) Järgmisel aastal on rohkem aega, siis tahaks jälle erinevaid retsepte katsetada.

Dec 222016
 

Merlis, mu kallis Merlis… Ma mõtlesin pikalt, mida Sinust kirjutada. Lehitsesin blogi arhiivi, et meenutada meie tutvuse algusaegu ja leidsin selle postituse. Seal on põhimõtteliselt ära öeldud kõik, mida ma oleks tahtnud siia kirjutada.

Mida ma siis NÜÜD veel öelda saan?

Seda, et ma igatsen Sinu järele. Lihtsalt NII VÄGA!

Kas see on tõsi, et me panime viimati maailma asju paika neli ja pool aastat tagasi? Vähemalt blogi põhjal tundub nii.

Sest et jah. Siis me kolisime Norrasse. Ja siis muutus Sinu elu üsna kardinaalselt. Ja siis me kuidagi kadusime üksteise orbiidilt. Sul on olnud vähemasti võimalus need aastad minu eluga mingil määral blogi kaudu kursis olla, minul… Noh, FB. Parem kui mitte midagi, eks? Aga kaugeltki mitte piisav!

Ma usun, me oleme mõlemad selle ajaga kõvasti muutunud, aga ma VÄGA loodan, et mitte lahku kasvanud. Sellega ma ei ole nõus. Ma trambin jalgu selle mõtte peale!

Ma tahan nii väga Sinuga kokku saada, et kõik need viimase nelja ja poole aasta asjad tagantjärele paika panna. Tahan mitte tunnikest kohvitassi taga, vaid ööd veinipudeli taga! Palun ütle mulle, et me leiame ükskord selle aja!

Mäletad kõiki meie plaane? Noori tõmmusid poisse, keda tagumikust näpistada? Ameerikat? Ainult seda ma ausalt ei mäleta, mis peitub sõna “kael” taga Sinu kommentaaris :P

Sa oled endiselt minu jaoks üks maailma kõige ägedamaid inimesi ja ma armastan Sind nii väga! Ja ma olen nii-nii-nii tänulik, et Sa mu ellu tulid. Ma väga loodan, et jääd. Igaveseks.

Tsiteerides Sind: “Peaasi on omada Plaani. Ja hea, et Sa oled olemas.”

Protected: Ingli valgus

 plika, rõõm  Enter your password to view comments.
Dec 212016
 

This content is password protected. To view it please enter your password below:

Dec 212016
 

Kunagi töötasin ma fotopoes. Enamik meie poodidest olid küll samamoodi kaubanduskeskustes nagu praegugi – st iga päev pikalt avatud ja varem sulgemise võimalus puudub – kuid töötajate arv ühes vahetuses oli oluliselt suurem. Nii leidus alati keegi, kes ei soovinud osaleda ja sai seega olla tööl, kuniks enamik kollektiivist sõitis suvepäevi tähistama või jõulupeole – ning osalejaid oli sellegipoolest omajagu.

Praegu ma ei kujuta ette, kuidas selliseid üritusi korraldada, sest vähemalt kolmandik töötajatest peab iga päev olema kohustuslikus korras 10-11h tööl. Koolitus ja koosolekud annavad vahel võimaluse rohkem kolleege näha, eelmisel suvel korraldasime ka kaks kokkusaamist, mis said organiseeritud enam-vähem nii, et kes ei saa osaleda ühel, saab teisel… Aga jah, mingeid ühtseid terve firma üritusi pole meil kunagi olnud.

Mis muidugi ei tähenda, et tähistada ei saaks. Ikka tähistame kõike, mis võimalik – oma väikeses ringis.

Kuna õhtul pärast tööpäeva lõppu (st kell 20 või 21) ei jõua väga midagi teha, on meil Pärnus algusest peale välja kujunenud nii, et sünnipäevi tähistame hommikuti – noil puhkudel tuleme kõik kolmekesi üheksaks kohale, et saaks enne avamist tunnikese süüa ja jutustada. Praeguseks oleme tähistanud nii juba kaheksa korda, pilti tegin ainult kõige esimestest :D

Jõulud on meil aga senini miskipärast ühiselt tähistamata jäänud – kiire ja… No ei teagi täpselt, miks. Sel aastal otsustasime, et nii ei saa, peab ikka jõulude puhul ka väikese kokkusaamise korraldama.

Pilti ei tulnud mul muidugi pähe teha enne, kui üritus juba läbi ja üks kolleegidest ära läinud. Tegin siiski ühe mälestuseks – “jääkidest”, mis veel pildistamiseks käepärast olid. No NII maitsev oli täna kõik! Ehk siis poolik sibulapirukas, poolik kook Nonna vürtsikast pühadekoogisegust ja paar pisikest nunnut kingitust. Loodusvägi imemaitsev glögi on kõik juba kõhus, selle pilti näete ainult lingi alt :D

Eelmise aasta traditsiooni jätkates tegin kõigile kolleegidele piparkoogid (no ja mõnele suisa mitu ja nende lastele ka :D). Ja firma on vahepeal mõnevõrra kasvanud… Kui asi samas vaimus jätkub, siis ma neid enam ühe tööpäeva õhtuga valmis ei küpseta :P

Too pilt on eelmise neljapäeva õhtust, sest reedel käis üks Tallinna kolleeg autoga Pärnus ja sain talle kastid kaasa anda – ei pidanudki Smartpostiga saatma, nagu eelmisel aastal (toona jõudsid kusjuures kõik tervelt kohale, rohke mullikile sisse pakituna):

Kui me veel kasvame, äkki õnnestub mingil hetkel juba ühiseid firmaüritusi ka korraldama hakata. Ütleme nii, et mälestused on mõnusad ja tunnen neist puudust – juhtkonna poolt kõigile töötajatele korraldatud pidu on ikka tibake teine, kui väikese ringi tähistamised.

Ühel hetkel võiks ju ka meil leiduda piisavalt selliseid töötajaid, kes ei saa/ei soovi (teise linna) tähistama tulla või äkki mõni endine töötaja, kes oleks nõus üheks õhtuks letti tulema… Eks seda näitab aeg.

Samas kui ma nüüd järele mõtlen, siis firma, kus ma toona töötasin, oli tolleks hetkeks ka juba vist ca 15 aastat vana, praegune aga… Ma pole kindel, vist ei tule isegi viis täis :D Kümne aasta pärast siis? :D

Senini olen aga väga tänulik kõigi tähistamiste eest meie väikese Pärnu seltskonnaga ja võimaluse eest jõulude ajal kõigile piparkooke meisterdada. Mul on lihtsalt super kolleegid – nii siin kui mujal :)

Dec 212016
 

Mul on siin suures kodu korrastamise tuhinas tekkinud kaks asja, mida ise enam ei kasuta, müüa ei taha, täitsa rändom FB grupi inimesele ära anda ei taha, ühelegi sõbrale esimese hooga pakkuda ei oska… Aga tahaks ära anda. Kellelegi toredale :)

Ja siis mõtlesin, et jõulud ju… Ja mu blogi lugejate hulgas on kindlasti mõni tore inimene, kellel võiks emba-kumba neist vaja minna. Või mõlemat.

Villane jakk on õekese kingitus Plikale, mis on talle nüüdseks väike. Suure sentimentaalse väärtusega, aga kuna Poiss seda ilmselt selga ei pane ja ma lähiaastatel lapsi ei planeeri, siis pole vist mõtet alles hoida. Suurus on 6 aastat. Käise sisekülg 30cm, pikkus õlast alumise ääreni 40cm. Annab ehk mingit aimu. Hästi soe, villane ja fliisvoodriga.

Teine asi on Norwexi laste mopp. Kuivmoppi oleme ehk korra-paar kasutanud, märga üldse mitte, võtsin esimest korda pildistamise ajaks pakist välja. Ütleme nii, et töökasvatusega on siin peres kehvasti :D Enne olid lapsed nii väikesed, et suuremat ei viitsinud sudida, viimased kaks aastat olen auruga põrandaid pesnud, nii et suure mopi andsin ka sõbrannale ära… Laste oma leidsin nüüd vannitoa kapist. Põhimõtteliselt see ongi nagu Norwexi väiksem variant, aga vars on ilmselt lühem… 80-125cm.

Ühesõnaga :) Kui sa tahad neist ühte või teist või mõlemat… Siis kirjuta kommentaar. Sellise meiliaadressiga, mis reaalselt toimib, et ma saaks sinuga ühendust võtta. Kas ma nüüd loosin või valin saajad, kas annan ära eraldi või korraga – ei tea. Vaatan õunte pealt :)

Kirjuta kommentaari… Maiteagi. Kas tahad üht või mõlemat. Kelle jaoks. Miks sa mu blogi loed. Mõni tore jõulusoov. Põhimõtteliselt – kirjuta, mis tahad :D

Sedan’d küll, et mopivart Smartposti ei mahuta. Nii et transpordi küsimus jääb ka veel. On sul keegi, kes saaks Pärnust sinuni toimetada? Ma ise satun aeg-ajalt Tallinna, aga millal jälle, ei tea.

Novot, sihuke lugu. Loodan, et leian siit mõne toreda inimese, kellele need asjad edasi pärandada. Väärivad uut ja armastavat kodu!

Dec 202016
 

Näe, kass sai lõpuks oma kategooria :)

Kaardid jäid sel aastal suuremas osas saatmata. Mõned olen siiski kirjutanud. Selle ainsa, mille saatsin posti teel, jõudis kass sisse õnnistada ja ümbriku ära närida. Antud fotol lösutab ta lihtsalt ümbrikul otsas. Ehk selleks, et oma kuritegu varjata :P

Ühest küljest tundub, et ta pole selle kuu ajaga üldse kasvanud, aga see on vist nagu lastega – kui koos elada, ei saa lihtsalt aru. Öökapiseeriaid saab hakata kunagi võrdlema. Praegu mahub veel kuidagi raamatukuhja otsa ära, aga ruumi on juba vähem :D

Kasvatustöö on ilmselgelt puudulik ja tuleb kassiga maha pidada tõsine vestlus sellest, et Äripäevast peetakse meie majas väga lugu :P