2016

Jätkates sealt, kus eile õhtul pooleli jäi…

Palun mänguhoos lastel kolmveerand üheksast hambaid pesema minna. Nad üritavad kaubelda, et õhtujutu asemel kauem mängida saaks, mina ei ole nõus. Üheksaks on lõpuks pestud ja magamisriided seljas. Kuna “Kessu ja Tripp” sai just läbi, valib Plika uueks raamatuks luulevormis Erika Esopi “Spordipäev metsas”. Üllatavalt mõnus lugemine, loen pool ette, jätan ülejäänud järgmiseks õhtuks. Musid-kallid-head ööd.

Kell on veerand kümme. Pesen hambad, ronin arvutiga voodisse, mõtlen teha tööd, kuni uni maha murrab.

Chatin ja töötan. Kolmveerand üksteist tuleb kiri emalt, mis teatab, et rookimata lõhet ei ela ööd külmkapis üle, võib toidumürgituse saada. Ohkan, kurdan sõbrale. Kas ma TÕESTI pean hakkama hilisõhtul lõhega mässama? Googeldan lõhe puhastamist, videot vaadata ei viitsi.

Kell on üksteist. Viskan lõhe kraanikaussi, valan soovituse kohaselt üle kõigepealt keeva ja siis külma veega, et soomuseid eemaldada. Tulevad koos nahaga 😀 Pea ja saba panen sügavkülma. Ülejäänud lõhelt rebin lihtsalt kõik fileetükid näppudega küljest ja irvitan endamisi, et videos seda ilmselt niiviisi ei tehta. Kogun sodi kokku, viin välja, et haisema ei hakkaks.

Tükeldan pool lõhet äkilise jaoks, ülejäänud poole jätan ahju panemiseks. Tunde järgi maitseainete lisamine? No tänan väga. Panen suvalt soola ja pipart, seejärel äkilisele sidrunimahla, suhkrut, hakin sisse ühe väikese sibula. Vähemalt viis korda näppupidi lõhetükke segades, seejärel käsi pestes. Lõpuks on valmis. Panen lõhe külmkappi, koristan köögi. Kell on kaksteist.

Ronin tagasi voodisse, teen veel tööd. Mõtlen küll, et lähen kohe magama, aga siis otsustan, et teen veel selle jupikese ja teise jupikese ja… Nii see läheb. Tule kustutan vist umbes ühe paiku ja uinun hetkega.

Äratus taas 7.00. Oh, kui raske on tõusta. Panen kordusäratuse, et veel viis minutit vedeleda. Tõden kümme minutit hiljem, et see ei läinud tööle, ringutan ja ajan ennast voodist välja. Äratan lapsed – kui mainin Plikale, et too oli tahtnud hommikul Poisile trikirada teha (mis, nagu ma aru saan, on paberile joonistatud labürint vms), on too krõpsti voodist väljas.

Ütlen, et lähen pesen kähku hambad ära, pangu lapsed seni riidesse. Minut hiljem on vannitoas virisev Poiss, kelle hambaharjaga ma parasjagu hambaid pesen. Selge, JÄLLE selline tuju. Ohkan. Lõpetan hambapesu, räägin Poisiga, kes viriseb edasi (ei saa hingata? No jumal küll, nuuska siis!) – vahepeal läheb mu hääletoon üpris kõrgeks, sest mul on ausõna tunne, et esmaspäeva õhtust pole kuulnud Poisi suust muud kui vaid virinat kõige võimaliku suunas.

Õnneks olukord siiski paraneb. Lapsed pesevad, panevad riidesse, vaatavad multikat, Plika joonistab. Mul tuleb meelde, et tahtsin ju pesu pesta ja täna peaks veel soe ilm tulema, nii et saan voodipesu välja kuivama panna. Kalkuleerin, et kui kohe masina käima panen, siis ei lõpeta väga hilja, saan seni kodust tööd teha. Seebitan sisse hommikumantli käised ja kaeluse, viskan kogu pesu masinasse. Tõstan välja rattad, et pääseda ligi panipaigale, kus hoiame puid. Toon korvitäie, teen tule pliidi alla. Pühin magamistoa põranda puhtaks. Kammin Plika juuksed üle. Käsutan lapsed riidesse panema. Start lasteaeda 8.00.

Jumal tänatud, Poiss on heas tujus. Sõidab lasteaiani ühegi virinata ja võtab seal turbokiirusel riidest lahti. Plika kapis oleval sünnipäevakutsel on muidugi laupäevane, mitte tänane kuupäev. Teen talle normaalse välimusega patsid. Saadan lapsed rühma, jõuan tagasi koju. Kell on 8.23. Win!

Pesen pea, istun korra arvuti taha meile lugema, teen hommikusöögi (eile tehtud lõhe maitseb üsna autentselt – on täitsa äkiline, rõõm), loen selle kõrvale veidi Ekspressi. Kell on 9.15. Otsustan blogipostituse alguse kohe kirja panna, sest kas ma õhtul enam mäletan?

Kell on 9.25. Teen tööd, selle kõrvale söön üsna märkamatult ära umbes kaheksa suurt porgandit, mis eilsest mahlateost “üle” jäid.

Jupp tööd tehtud, kell on 10.15. Pesumasin hakkab lõpetama, on aeg tööle minekuks valmis sättida. Panen riidesse, pesu õue kuivama, avastan esimesed siniliiliad, mida varsti terve muru täis on.

Panen mantlit selga. Hakkan kingi jalga panema ja mõtlen – ei lähe kohe mitte. Hall seelik, mustad sukad, must mantel, must müts, mustvalge sall… VÄRVI on vaja! Suundun kingariiuli poole. Sealt ikka leiab.

Kodust liikuma saan 10.45. Ilm on soojem kui eile. Tööle sõites hakkab isegi palav. Mütsi peast võtta ei riski, sest juuksed on hommikusest pesust veel niisked. Kampsuni oleks võinud küll ära jätta… Jõuan tööle täpselt kell 11. Värvin üle mitme kuu huuled ära, sest noh, värvi on vaja!

Edasi töö, töö, töö. Vahele kiire lõuna, siis taas töö. Kolmveerand nelja paiku tunnen, kuidas väsimus võtab võimust ja hirmus uni tuleb peale. Otsustan teha värskenduseks kiire jalutuskäigu maja teise otsa, et osta reedeõhtuseks sünnipäevaks Juku kinkekaart. Õige, tikud jäid ka ostmata, käin Rimist läbi, õnneks sabasid ei ole, saan kiirelt vajaliku kätte. Ja liigutamine mõjus – uni on läinud. Taas töö.

Tahaks veel selle jupi tööd ära teha ja selle jupi ka… Ups, kell on juba pool kuus. Toksin mõned meelespead telefoni ja kihutan lasteaeda. Jõuan enne kolmveerandit, nähtavasti sõitsin päris kiiresti. Lapsed on napilt viimased. Kuueks oleme kodus.

Pesu on õues kenasti ära kuivanud. Korjan kokku, toon tuppa. Kuna ei jõudnud hommikul teist voodipesu peale panna, panen sellesama – värske õues kuivamise lõhn on lihtsalt võrratu.

Toimetan veidi ringi, mõtlen mis järjekorras asju teha.  Kell on juba pool seitse. Lapsed mängivad õnneks koos, heatujuliselt ja üksmeelselt. Paari tunni jagu tööd tuleb veel kuskile mahutada, aga seda võib teha siis, kui lapsed magavad. Üks pluus ootab mitu päeva triikimist – seda tasuks teha kohe, kuni valgust veel on. Kas teha tuli pliidi alla või mitte? Hetkel ei tundu jahe, aga äkki õhtul kahetsen? Lõhe viskaks pigem puupliidi ahju, aga tatraküpsiseid vaja ka teha homseks – kuna neid nagunii elektriahjus teen, võiks ju lihtsalt lõhe pärast kuuma ahju lükata? Plaan on paigas – triikimine, küpsised, lõhe.

Pluus on triigitud. Kell on kümne pärast seitse. Tõden, et peab siiski kahes ahjus korraga küpsetama, muidu läheb kahe erineva asja kokkamisega liiga pikalt aega. Teen tule pliidi alla, lülitan elektriahju sisse ja hakkan küpsisetainast tegema. Kuna mandlijahu pole käepärast, purustan mandleid kohvimasinas. Ei mäletanudki, et see pudi niiviisi kokku kleepub! Kaalul saavad akud tühjaks, pilt ei taha üldse ees püsida. Saan kuidagimoodi kõik koostisosad kaalutud, panen akud laadima.

7.20 on tainas valmis. 7.25 lõhe ahjus. 7.37 kaks plaaditäit küpsiseid teises ahjus. 7.40 nõud pestud. Pesen ja tükeldan brokoli, koorin ja tükeldan eilsest alles jäänud veidi närtsinud olemisega porgandid, segan endale rohelise salati kokku.

Kaheksaks on küpsised ahjust väljas ja salat valmis. Kutsun Poisi, kes vahepeal õue mängima läks, tuppa sööma. Õnneks tuleb tõrgeteta. Õnneks ei virise täna söögilaua ääres keegi, lõhet meie peres armastatakse. Värsket kraami oleks võinud küll rohkem süüa, aga sõid piisavalt.

Poole üheksaks on kõik söömise lõpetanud ja köök korras, lapsed toas mänguhoos. Teen mõttes plaane järgmiseks päevaks. Abikaasa vanaemal on sünnipäev, vaja sealt millalgi läbi käia. Kaalun korra hommikut, aga jätan selle kohe kõrvale, läheks liigseks kiirustamiseks. Õhtul on vaja veel OTTilt läbi jõuda, mis on nüüd ju Pärnu keskuse ees, seega tavapärasest veidi kaugemal. Ilmselt katsun töölt enne viit liikuma saada, OTTil ära käia, tagasiteel lilleturult kimbukese haarata, siis lasteaiast lapsed, kodust küpsised (sellepärast neid küpsetatud sai), lõhe (tahan oma äkilist Selveri omaga võrdlemiseks viia) ja kaart ning seejärel kiire külaskäik Memme poole. Loodetavasti on ta siis kodus ka 😀 Võib-olla oleks targem ette helistada, ehkki plaanis oli üllatada… Ta ju teadis, et käisime pühapäeval ja rohkem ei tule.

Kell on kolmveerand üheksa, aeg lapsed pesema kupatada. Vannitoa uks on lukus ja sealt kostub kõvu naerupahvakaid. Uks keeratakse mu palumise peale küll kohe lahti. Uurin, mis toimub. Üks istub poti peal, teine mängib kraaniga. Olid vett kinni ja lahti keeranud, mille peale kraanist oli “pruuni vett” tulnud. Saan pahaseks – kunagi, kui meil miskipärast üldse vett ei olnud, tuli ka välja, et üks lastest oli kangi lihtsalt valesse asendisse keeranud. Aga naabritel on meiega ühine vesi…

Poisiga on kolmas õhtu järjest probleem, et ta kasutab liiga palju paberit, nii et pool potti on seda täis. Siis hakkab Plika mööda uksepiita üles ronima ja sealt alla libisedes teeb õudset häält. See kõik ajab juhtme korraks nii kokku, et hakkan lihtsalt laste peale karjuma. Õnneks rahunen kiirelt, palun vabandust. Lapsed rahunevad ka, panevad ööriided selga. Loeme teise poole raamatust, musid-kallid-tuttu.

Kell on üheksa läbi kümme minutit. Viimased õhtused toimetused – pühin põrandad, tühjendan bioprügi, pakin kingiks mõeldud küpsised karpi, tõstan ülejäänud plaadilt kaussi. Käin kiirelt pesus, ronin arvutiga voodisse. Kell on pool kümme. Voodipesu lõhnab mõnusalt.

Lisan päeva jooksul kirjutatud blogipostitusele pildid, sellega ka korras. Nüüd kaks tunnikest tööd ja siis võib sellele projektile joone alla tõmmata.

Mõtlen, et rohkem nii detailseid postitusi vist ei tule. Las teile jääda mulje, et mul ongi kõik päevad sellised ja et ma olen kogu aeg nii usin 😀 Homme tuleb veel kiire tööpäev, aga siis kavatsen ülejäänud nädala puhata – olen selle täiega ära teeninud.

Äratus 7.00. Tõusta on raske, sest eelmisel ööl sai tööd tehtud umbes kella kaheni. Õnneks paistab väljas päike, see teeb olemise helgemaks. Ajan ennast voodist välja, lähen lapsi äratama. Plika soovib veel pool tunnikest magada, Poiss multikat vaadata. Paneb riidesse, peseb hambad, haarab köögist banaanid ja rosinakausi ning vaatab Lego Star Warsi.

Pesen hambad, ajan soojad riided selga, teen tule pliidi alla, pressin endale ja lastele klaasikese greibi-apelsinimahla. Äratan Plika, saadan ta riidesse panema ja hambaid pesema, kutsun Poisi arvuti tagant ära. Tõstan kõik rattad õue. Poiss avastab, et on eelmisel õhtul mängupüssi parki unustanud, käib seda ära toomas. Start lasteaia poole 7.50.

Tee lasteaeda on 900m. Sellest enamiku Poiss viriseb, et ei jõua. Sõidame teosammul. Lasteaias viidab Poiss võimatult palju aega riideid vahetades ja virisedes, et kõik riided ja kiiver ei mahu kappi rippuma. Avastan tema õuepükste põlvest ja dressipluusist augu. Tunnen ennast aasta emana.

Plika paneb kärmelt riidesse, teeb endale patsid, millega näeb välja nagu kodutu – ilma peeglisse vaatamata on mõlemalt poolt osa juukseid kahte patsi topitud, kukla peal peotäis juukseid lahti, patsis olevad juuksed täiesti sassis. Ma pole sügisese rattasõiduhooaja lõppemisest saadik ühelgi hommikul lasteaias käinud, Abikaasa on lapsi autoga viinud – mõtlen õudusega, kas Plika lähebki igal hommikul nii rühma. Virisen, podisen, teen ise uued patsid – aga juuksed on elektrit täis ja kammimiseks vaid hari, nii et väga head tulemust sealt just ei tule. Aasta ema vol 2.

Lõpuks saavad mõlemad lapsed rühma saadetud, koju tagasi jõuan stardist 45 minutit hiljem. Ohkan.

Teen arvuti lahti, vaatan veidi tööasju. Istun kell pool kümme köögilaua taga ja tõden, et kuna viimased kaks ja pool kuud olen olnud tööl punkt kell 8.15, on väga ebaproduktiivne tunne. Teen hommikusöögi, chatin natuke, vaatan veel tööasju. Mõtlen, mida selga panna, et rattaga tööle sõites ära ei külmuks.

Kuna soojas köögis istumisest on mõnus palavus sees, otsustan kell kümme, et nüüd peaks küll piisavalt soe olema, ei pea jubedat paksu jopet selga ajama. Panen kevadmantli, talvise salli ja mütsi. Otsustan viimasel hetkel saabaste asemel kingade kasuks, sobivad riietusega paremini. Rõõmustan sõites siiralt, et tõesti ei olegi külm – veidi jahe, kui tuul kiirelt sõites läbi puhub, aga ei miskit hullu.

Tööl on energia laes ja samas mõtted hoopis mujal, sest väljas oli nii päikeseline ja kevadine, palju parema meelega oleks seal edasi olnud. Kuna tähtaeg on kukil, teen siiski terve päeva usinalt tööd.

Kella nelja paiku tuleb meelde, et pidin ju poes käima, plaanisin õhtusöögiks ahjukana teha. Poes avastan soodushinnaga kanafilee, laon hoopis seda korvi. Haaran idamaise vokisegu. Avastan viimase mammutipäeva raames €3.99 kilohinnaga lõhe ja otsustan selle pärast mõningast kõhklust ära osta. Mitte et ma oleks elu sees ise lõhet puhastanud või valmistanud, aga hei, kui raske see ikka olla saab. Brokolit, tomateid ja minek. Kott saab pungil täis. Poes läheb oodatust pikemalt, aga selle eest on mitme päeva jagu sööki olemas.

Otsustan, et pean proovima ise teha sellist lõhet, nagu Selveri äkiline – saime seda Abikaasa vanaema juures maitsta, lihtsalt võrratult hea. Googeldan kiirelt, leian foorumiteema. Okei, vaja on soola, suhkrut, sidrunipipart või viie pipra segu, sibulat, laimi… Ei, täna küll uuesti poodi ei lähe, ühe päeva peab see lõhe ikka külmkapis vastu, homme on kiire töö tehtud, saab õhtul rahulikult mökerdada. Osa lõhet äkiliseks ja teine osa ahju? Ah, mõtlen homme.

Sõidan koju. Ilm on vahepeal nii soojaks läinud, et viskan mütsi ja salli rattakorvi, kiire sõiduga hakkab tuule käes muidugi jahe, aga tagasi panna ka ei viitsi, kannatan koduni. Kell on täpselt viis. Panen söögid külma, jätan õlakoti koju, haaran telefoni ja võtmed, sõidan lasteaia poole.

Poiss mossitab jälle. Hakkame kodu poole sõitma, taustaks pidev vingumine. Mingil hetkel selgub, et Poiss olevat pidanud kotleti ära söömise eest (?!?) mingi auhinna saama (?!?), tahab lasteaeda tagasi minna. Olen väsinud, ütlen konkreetse ei. Ei osanud õigel ajal suud lahti teha, oodaku homseni.

Pisut hiljem teatab Plika, et talle oli pandud kappi kutse rühmakaaslase sünnipäevale, mis on homme kell 12. Hoian mõttes kahe käega peast kinni. Ütlen, et kui see on tõesti nii, jääb tal minemata, sest meil pole kingitust ega pole mul ka võimalust teda sellisel ajal kuskile viia. Milline täie mõistusega ema peaks oma lapse sünnipäeva keset tööpäeva ja edastaks kutse vaid päev varem? Ütlen, et tõenäoliselt ajas ta midagi sassi ja eks homme hommikul ole näha. Ühtlasi tuleb meelde, et reede õhtuks on lastel teine sünnipäevakutse, mille rõõmsalt vastu võtsin ja siis unustasin, mobiili kalendrisse midagi märkimata. Kes teab, kas olekski üldse meeles olnud… Aasta ema vol 3.

Jõuame koju, kell on pool kuus. Vahetan riided, vaatan korra üht töömeili, toimetan veidi, siis kutsun lapsed, istume ja kaisutame. Uurin, miks Poiss nii viril on, palun vabandust, et ma pean jälle terve õhtu tööd tegema. Väsimus võtab üha enam võimust.

Kell on kuus. Panen riisi aurutajasse, teen tule pliidi alla, vaatan jälle veidi tööasju. Chatin kolleegiga, kellega kahe peale projekti ellu viime ja tõdeme, et oleme mõlemad graafikust täiega maas ja ei saa mitte kuidagi homme hommikuks valmis, sest oleme kaugelt liiga vanad, et all-nighter kõne alla tuleks. Lepime kokku, et lükkame tähtaja neljapäeva hommikusse, mis annab meile veel terve homse päeva asjaga tegelemiseks.

Tuleb meelde, et peaks porgandimahla tegema. Pesen hunniku porgandeid, panen mahlapressi valmis. Esimest porgandit pressides juhtub midagi masina mootoriga, see hakkab laua peal meeletult rappuma ja liikuma, pean kinni hoidma, et maha ei kukuks. Lülitan kähku välja, tunnen imelikku kärsakat. Lapsed tülitsevad ja kiusavad üksteist. Vaatan kausitäit porgandeid ja tahaks nutta.

Pesen masina puhtaks, panen ära, palun Plika appi porgandeid koorima. Hakin ise kanafilee, viskan pannile, veidi hiljem juurikad järele. Lõpuks lisan riisi, hakkan segama, kui kuulen, et Poiss hüüab mind vannitoast. Potil käies juhtus õnnetus. Olen väsinud ja pahandan, sest just eelmisel päeval oli tal WC paberi rull “kogemata” potti kukkunud. Aitan tal riided seljast, loputan üle, käsutan ta vanni pesema. Suure virina saatel saab see tehtud. Kiirustan kööki tagasi, segan sööki.

Kell on peaaegu seitse. Teen endale veel kiirelt rohelise salati, kutsun lapsed sööma. Plika tuleb kohe, Poiss ei taha tulla. Hoiatan, et kui ta meiega ei ühine, siis täna midagi muud süüa ei saa. Lõpuks venib kohale, mossitab, viriseb, et ei maitse. Valetan lastele, et ma ei tea, mis need pruunid ribad on, ju mingid juurviljad. Ei lähe õnneks, kumbki ei söö. No ei ole seenesõbrad, ei ole. Plika nokib välja ka paprika, aga muu sööb õnneks ära. Poiss mossitab veel tükk aega, nokib lõpuks kõik seened välja ja sööb ülejäänud taldriku tühjaks. Motivaatoriks magustoit – mustsõstrad meega.

Kell on pool kaheksa. Annan lastele magustoidu kätte, otsustan ise lõpuks “karumee” ära teha. Mõõdan pool kilo mett potsikusse, jahvatan kohviveskis suira ja taruvaigu, segan kokku, “villin” klaaspurki, annan tühja potsiku lastele lakkumiseks. Pesen nõud, koristan köögi.

Kell on kolmveerand kaheksa. Lõpuks ometi on rahu maa peal. Lapsed mängivad idülliliselt omaette – Poiss ehitab klotsidest, Plika joonistab.

Mõtlen, et peaks tööd tegema. Istun selle asemel arvuti taha blogi kirjutama.

Kell on pool üheksa. Aeg lapsed magama kupatada, et saaks ise veel paar tunnikest tööd teha. Üks, mis on kindel – täna enam poole ööni vastu ei pea. Tunne võib olla, nagu oleks 22, aga mitte siis, kui öösel magada ei saa 🙂

Ja lastele tuleb öelda, et sorry, aga emme teeb ilmselt terve homse õhtu ka veel tööd. Oot, aga ma pidin ju ulatusliku lõhe kokkamise ette võtma? Oeh. Sellele mõtleb homme.