2016

Head asjad #43 – hetkes elamine

Ma mõtlesin tükk aega, mis sellele postitusele pealkirjaks panna. Teine versioon oli “uued algused”. Kumbki pole päris täpne 🙂

Olen viimasel ajal elanud põhimõtte järgi, et IGA HETK on uus algus. Põhimõtteliselt tähendab see seda, et kui positiivne mõtlemine vahepeal ka mingit lühikest aega nii hästi välja ei tule, kui tahaks, siis ma ei põe selle üle kunagi pikemalt, vaid lihtsalt jätkan positiivsel lainel niipea, kui suudan.

No näiteks ikka tuleb vahel ette, et on õhtu, olen väsinud ja näljane, lapsed lärmavad – palun alguses ilusasti, aga kui ei kuulata, ei suuda lõpuni rahulikuks jääda, tõstan häält… Mis seal ikka! Rahunen nii kiiresti kui võimalik, kallistame, lepime ära, kõik on jälle hästi.

Väga vabastav on, pean tunnistama. Minevik ei defineeri mind! Minu elu on siin, nüüd ja praegu. Lähebki vahel suts kehvasti, elu läheb edasi, nüüd juba paremini! Vahel kestavad need kehvad hetked/tujud veidi pikemalt – mis siis, ikka katsun nii kiiresti kui võimalik hea tuju taastada. Ja see tuleb tagasi ja kõik ongi jälle hea! Ei mingeid mõtteid stiilis “oleksin pidanud parem olema / paremini tegema / äkki oleks pidanud seda, teist või kolmandat teisiti tegema” – on vaid mõtted – “ma õpin sellest olukorrast, ma annan endast parima ja kõik läheb suurepäraselt”.

Ja läheb ka 🙂 Kohati küll selliselt:

Aga läheb paremini, järjest paremini!

Selles mõttes pole ka pealkiri päris täpne, et lisaks hetkes elamisele on mul ohtralt tulevikuplaane, mida ma jõudumööda visualiseerin. On väga konkreetsed valdkonnad mu elus, mida soovin paremaks muuta, on üsna täpsed soovid. Kuna ma aga kõigele korraga keskenduda ei suuda, siis on mul mõtteline pingerida kõigi tegelemist vajavate asjadega ja sealt ma siis korraga keskendun ühele-kahele.

Sest igapäev on ju ka 🙂 Meil kõigil on ühtviisi 24 tundi. Tuleb olla olemas pere jaoks, käia tööl, teha süüa, hoida kodu talutavas korras, tegeleda kõigi jooksvate kohustustega, magada… Puhkamist ei tohi ka ära unustada 🙂 Ja olenevalt, palju sellest kõigest aega üle jääb, saabki keskenduda ülejäänud olulistele asjadele.

Kui plaanid on paigas, on hea elada hetkes. Plaanid muutuvad nagunii käigu pealt, elu on selline – sellega olen arvestanud, vajadusel tuleb muutustega kaasa minna. Eks seegi ole hetkes elamine.

Olen väga tänulik, et see mul iga päevaga järjest paremini välja tuleb.

Head asjad #42 – jõulujazz

Me oleme Abikaasaga suured jazzisõbrad. Mitte et me seda eriti tihti kuulaks, aga… Vahepeal käisime Endla teatri kohvikus jazziõhtutel, jõulude ajal on Holiday Smooth Jazz lemmikuks taustamuusikaks.

Eelmiste jõulude ajal sai üks sealt kuuldud lugudest mu suureks lemmikuks, mida Youtube’ist rohkelt kuulasin, arvutisse aga ei salvestanud. Ja sel aastal, ehkki olen raadiot kuulanud mitu nädalat igapäevaselt, ei tulnud seda enam kordagi.

Mul endal oli meeles vaid see, et laul on sõnadega (mis on selle raadio puhul pigem erand, rohkem lastakse instrumentaali), lauljaks naine, üks sõnadest wine 😀 Ja et Youtube’i videos on taustaks punastes jõuluriietes naise pilt ning pealkirjas on peale laulja nime ära mainitud ka see, kes saksofoni mängib. Selle vähese info põhjal ei õnnestunud lugu välja peilida.

Scrollisin läbi kogu oma Youtube’i ajaloo – ma ei tea, mis loogika alusel seal neid asju näidatakse, aga seda laulu polnud, ehkki näitas ka kahe aasta vanuseid asju. Nii ma siis lihtsalt sisendasin endale, et küllap see laul jälle tuleb miski hetk mu juurde.

Ja kujutage siis ette mu rõõmu, kui jazziraadio eile tavapäraselt taustaks mängis ning sealt ühtäkki tuttavat meloodiat kuulsin! Oligi seesama lugu! Arvutisse salvestamiseni pole veel jõudnud, aga panen nüüd blogisse, siis on kindlas kohas ja saate teie ka kuulata 🙂

Ma olen ääretult tänulik selle eest, et mu lemmiklaul taas minuni jõudis.

Protected: Hambutu

This content is password-protected. To view it, please enter the password below.

Head asjad #41 – Piia

Piia tuli minu ellu tänu tööle. Aasta oli siis, ma pakun, 2005. Kuna töötasime eri linnades, siis mingit suuremat kokkupuudet alguses polnud – teadlikumalt ja ilmselt paljuski tänu blogidele hakkasime tõenäoliselt suhtlema 2006 sügisel ehk umbes kümme aastat tagasi. Olid õndsad ajad, mil Piia ja Nadja veel blogisid. Mul on need blogid siiani blogrollis alles, kui kõige alla kerite, pole raatsinud ära kustutada.

Igal juhul, esimene postitus, kus olen Piiat maininud, pärineb oktoobrist 2006. Kuna järgmine on sama humoorikas kui esimene, siis palun – detsember 2006. Ja üks veidi hilisem meenutus, mis mind ennast tagantjärele muigama paneb – märts 2007.

Kuna Tartust kolisime ära juba 2009, siis pärast seda on meie suhtlus olnud äärmiselt napp. Lihtsalt ei satu üksteise trajektoorile – kui, siis väga korraks ja väga juhuslikult. Õnneks on olemas FB, mis hoiab tibakenegi eludega kursis, ilma, et peaks ise lillegi liigutama 😛

Piia tööalast tegutsemist olen aastaid vaikselt kõrvalt jälginud ja lasknud end inspireerida – nii mõnus on vaadata, kuidas inimene muudkui õpib juurde ja areneb ja tegutseb oma unistuste suunas.

Ma juba pikemat aega unistan sellest, et leiaks ükskord ometi ühise vaba õhtu, millal ma saaks minna Tartusse, et Piia ja Nadjaga kokku saada ja juua… No minugipoolest, kasvõi tikripeeti, kui Nadja seda Siirilt veel skoorima peaks 😀 Et saaks ometigi pikemalt jutustada ja kõik maailma asjad paika panna.

Ükskord see päev tuleb, ma ütlen teile. Ükskord!

Igatahes, Piia on äge!

Scroll to Top