Ütlen kohe alguses ära, et see küsimus EI ole suunatud neile, kel lapsed veel nii väikesed, et ärkavad öösiti üles… Või siis ebaviisakalt vara ja ei oska endaga üksi hakkama saada. Ma küsin neilt, kel lapsed suuremad ja magavad normaalselt või üldse majapidamisest puuduvad 🙂
Ma olen ennast terve septembrikuu kannatlikult harjutanud seitsmest üles tõusma. Olen sellest varem kirjutanud ka – ma üldse enam ei lubagi endale, et lähen igal õhtul kell üksteist magama, sest tean, ma ei suuda sellest kinni pidada. Nii on mul reegel – ideaalis üksteist, kaksteist on ka okei, üks on absoluutselt tagumine piir ja tegelikult juba liiga hilja.
No ja ikka juhtub, et ma lähen magama näiteks pool kaks. Aga enamasti kaksteist-pool üks isegi toimib. Ja kui ühel õhtul olen liiga hilja läinud, siis teine õhtu katsun sellevõrra varem. Viimased näited: pühapäeval pool kaks, esmaspäeval üksteist, eile…. Kolmveerand üks 🙂 “Läksin” küll magama juba kella kaheteistkümnest alates (st olin pestud hammastega voodis teki all), aga ikka läks jutustamisega kauem 🙂
Ühesõnaga. Ma tõusen kell seitse, sest ma PEAN. See on lihtsalt elu, lapsed on väikesed, peavad õigeks ajaks kooli jõudma, mis tähendab, et nad peavad kaheksast lahkuma.
Aga mulle ÜLDSE ei meeldi nii vara tõusta. Minu tööaeg algab siis, kui ma tahan, üldine reegel on 10 (ehkki pole harvad need juhud, kus ma kell kaheksa või üheksa hommikul arvutiga voodis lesin ja töömeilidele vastan või tellimusi teen – kõik vastavalt olukorrale) – seega, kui asi oleks ainult minus, võiksin ärgata kaheksast või isegi üheksast – vastavalt sellele, kas ma tahan hommikul näiteks koristada või midagi muud asjalikku teha.
Kas millalgi saabub aeg, mil lapsed on suutelised ise kella peale tõusma, riietuma, sööma ja kooli minema – ilma, et ma peaks kõike suunama? Saan aru, et ilmselt mitte lähiaastatel 🙂 Mul on küll ähmane mälestus sellest, kuidas ma ärkasin nädala sees kella peale ebanormaalselt vara ja tegutsesin üksi – mis omakorda tähendab, et õde pidi olema juba ära kolinud, mis omakorda tähendab, et see ei saanud olla varem kui põhikooli keskpaik 😛
Mulle tegelikult meeldib vara tõusta… Siis on kohe tunne, et nii palju jõuab tehtud. Aga mulle meeldiks ise ärkamine. Ja no seitse, minge kah. Kui ma saaks süümepiinadeta minna magama kell üks ja tõusta kell üheksa, see oleks juba imeline. Või magada kahest kümneni. Kauem ei tahakski 🙂
Nojah, nädalavahetustel ja puhkuse ajal võiks ju põhimõtteliselt ka kauem üleval olla ja kasvõi lõunani välja magada 🙂
Ühesõnaga jah. Mind lihtsalt hakkas huvitama… Peaks ju olema küllalt ka neid nö hommikuinimesi, kes ärkavadki iseenesest ja rõõmuga vara ning lähevad normaalsel ajal magama?
Nagu öeldud, ma oleks täiesti rahul sellega, kui ma võiks ärgata 9-10 – ma ei soovi pidevalt tervet ööd üleval olla, et siis järgmisel päeval kaheni põõnata. Mind pole võimatu üles äratada, ma pole varahommikul meeletult torssis, ma ei vaja hommikul funktsioneerima hakkamiseks suuremas koguses kohvi. Mul on raske ärgata, kui olen vähe maganud ja see võib ka mu tuju mõjutada ning mulle maitseb väga mu hommikukohv, aga see pole see – ma tean NEID inimesi küll.
Aga kui mult küsitaks, kas ma olen hommiku- või õhtuinimene, siis ma vastaks kahtlemata, et ma olen ööinimene 🙂 Ma võin olla õhtul väsinud, aga kui kell on üheksa läbi ja lapsed magavad, on suurem osa väsimusest ja unest maagiliselt kadunud ning ometigi võimalus rahulikult oma asjadega tegeleda. Kui ainult saaks, siis vähemalt ühe-kaheni öösel 🙂
Seniks, kuni lapsi hommikuti juhendama peab, saan aga lihtsalt rõõmu tunda sellest, et pärast seitsmest äratust ja kaheksani erinevate tegevuste suunamist on mul seejärel ligi kaks tundi õndsat segamatut oma aega, et hommikust süüa, koristada, nõusid või pesu pesta… Mis iganes tegemist vajab.
