2017

Renoveerimisplaanid

Mul pole õrna aimu ka, kas me jõuame sel aastal kõik plaanitu ära teha, aga tuleb otsast tegelema hakata. Mul pole õrna aimu ka, kas Kredexi rahad saavad enne läbi, kui meie projekt paberile saab, aga eks elu näitab, renoveerida on vaja nii ehk naa. Abikaasa ütles, et kui kõike ei jõua, siis vähemalt välissoojustus + aknad ja välisuks on sellel suvel must be.

Kuna see otseselt välja kolimist ei nõua, on esialgne plaan soojustada ja aknaid vahetada augusti teises pooles. Ja kui vähegi võimalik, siis alates septembrist kõik muu ka. Põhiremondi ajaks peame ju välja kolima ning loodame, et sügisest leiab ehk tutvuse kaudu mõne muidu tühjalt seisva suvekorteri, kus me seni kommunaalide maksmise vms kokkuleppelise tasu eest elada võiks – suvel oleks ajutise elamise leidmine enam kui problemaatiline.

Aga kui kõik, siis ootab peale soojustamise ja akende-ukse vahetuse meid ees veel torustiku ja elektrisüsteemi uuendamine, ventilatsiooni ja küttesüsteemi paigaldus, põrandate soojustamine ning muidugi siseviimistlus, põhimõtteliselt nullist. Laenusummale ma veel mõelda ei taha…

Igal juhul, koostasin esialgsed ülesannete nimekirjad ja kuniks ma ootan vastuseid mõningatele küsimustele, mis projekti tegemise jaoks on vaja täpselt selgeks teha, mõtlesin, et jagan teiega ruumiplaane ja küsin nõu küttesüsteemi kohta, sest me ei ole endiselt suutnud midagi põhjapanevat ära otsustada.

Ma nüüd sügavalt vabandan nende käkerdistest jooniste pärast, aga skänneeritud esialgne plaan on nii segane (mitmeid muudatusi aja jooksul tehtud), et pidin uue joonistama ja ehkki ma olen idealistist pedant, kes tahaks, et kõik oleks ilus ja täpne, siis kiiruse mõttes lihtsalt käkerdasin miskit Paintis kokku, mõtte annab edasi. Peale vaadata on äärmiselt piinlik, aga eks ma pean üle elama.

Praegu on ruumide asetus selline:

Pärast renoveerimist peaks maja esikülje kahest suurest aknast saama neli väikest, nagu see algselt oli. Uue plaani peale joonistasin need ka täpselt sinna kohta, kus need vanasti olid, aga kuna meil on plaanis teha kolmandik magamistoast garderoobiks, jääks aken algse paigutusega ette, seega ilmselt peame kuidagi nihutama, nii et välisilme ikkagi okei jääks. Need suured aknad, mis meil praegu on, on me meelest üsna jõletud + meil on vaja teha suurest lastetoast kaks väikest, sellest ka praktiline vajadus.

WC/vannitoa ja koridori osaga võib lõputult mängida. Võib teha ka näiteks ühe suure vannitoa ja WC eraldi. Aga minu unistus on eluaeg olnud eraldi oma pisike vannituba, mida keegi teine ei kasuta, nii et sellele plaanile sai esialgu kaks. Tulevase elutoa poolele tahaks teha olemasoleva akna asemele akna + terrassiukse, lõunakülge täitsa uue akna, ikka valguse pärast. Nende akende alla on plaanis panna nurgadiivan. No ja need imepisikesed aknad, mis on praegu mõlemas köögis, need paneks lihtsalt kinni, sest et kuskile on vaja ka köögimööblit mahutada. Seina osaga saab elutoa ja köögiosa vahel mängida vastavalt vajadusele – praegu on alles nii palju seina, kui praegusel plaanil näha. Võib-olla näiteks võib allapoole ka seinajupi alles jätta, saaks tsipake rohkem seina, mille äärde köögimööblit panna. Elutuba võib jääda poolavatud, võib olla täitsa avatud, eks näis, kuidas kujuneb.

EDIT: unustasin unise peaga mõõdud kirja panna. Lastetuba on praegu 4×5=20 (magamistuba garderoobiga sama), kaheks jagatuna siis 4×2,5 (10 ruutu). Kontor-külalistetuba 4×3,3 (~13 ruutu), tulevase elutoa osa samas mõõdus. Köögi osa jääb kuskil 4×5,3 ehk ~21 ruutu. Koridori ja vannitoa osa on 4×2,4 umbes, kuidas iganes seda siis lõpuks ei liigenda.

Ja see kõik oleks  tulnud plaanile sirgeldada, aga praegu ei jõua… Kunagi.

Köögi paigutusele pole jõudnud eriti mõeldagi, igas seinas saab olema totralt palju uksi. Peab hoolega läbi mõtlema, aga köögimööbli planeerimisele ma praegu veel ei jaksa mõelda. Noh, mõtlema muidugi peab, et ära otsustada, palju seina alles jätta.

Vahepeal kaalusime kontor-külalistetoast osa ruumi ära võtta, et teha majapidamisruum. Siis tundus, et tuba jääks ikka liiga väikseks. Aga kuhu ma pesumasin ja kuivati panen? Nende jaoks oleks üks suur vannituba mõttekam, aga ma ju nii tahan kahte väikest… Kuskile kööki mahutada? Kah põhimõtteliselt variant vist, aga samas mul on kombeks pesumasina ust kogu aeg lahti hoida, et kopitama ei läheks ja köögis ma seda küll ei kannataks…

Nojah, see selleks, kõige esimesena peaks siiski ära otsustama küttesüsteemi.

Sest et me TÕESTI ei tea, mida eelistada. Ahju lõhume välja, see on selge. See on valesti ehitatud ja ei sobi ka meie praeguste plaanidega, selle asemele peaks tulema teise lastetoa uks. Puupliit PEAB olema, see on üks, mis kindel. Praegu on meil vana Pioneer pliit, mis kütab soojamüüriga magamistuba ja radikatega elutuba, aga see pliit on omadega nii läbi, et tuleb välja vahetada.

Ma ei ole kunagi katlaga kütmist siia majja ette kujutanud, meil poleks katla jaoks ruumi. Tegelikult mingi kelder all on, aga no ei tea, ei kujuta ette lihtsalt, tundub vale. Uue ahju mahutaks ehk praegusest asukohast veidi paremale. Või võiks sinna kunagi kamina ehitada äkki… Aga ise olen kõige rohkem mõelnud sellele, et paneks uue keskküttepliidi, mis on piisavalt võimas, et saaks kogu elamise kütte sinna taha ühendada. Ja ehk õhksoojuspumba lisaks, nö mugavuskütteks. Et kassil oleks soe, kui me ise paar päeva reisil oleme 🙂

Aga selle keskküttepliidiga on palju küsimusi. Kuna mulle radikad ei meeldi, siis mõtlesin, et loogilisem on põrandaküte. Mõned ütlevad, et paha-paha, liiga palav – no nii palju, kui ma olen lugenud, siis kui õigesti tehtud, ei tohiks põrand olla liiga soe, vaid meeldivalt soe. Mul jalad külmetavad, meeldivalt soe põrand oleks mõnus. Ja ei mingeid koledaid radikaid, eks.

Ja kuna keskküttepliiti ju kütame puudega, siis minu jaoks tähendas see, et jee, meil on puuküte, väga tervislik, hea õhk jne. Kuniks sattusin sel teemal arutama – pidin pikalt mõtlema, et kellega, vist oli mu Rakvere kolleeg, ehk ei mäleta valesti 😛 Igal juhul tema ütles, et kui ta elas põrandaküttega korteris, oli tervis kehv. Ja õhk kuiv. Ja mingi tolmu teema ja…

No ja tegelikult on ju õige, et kui puudega küll kütan köögist, aga enamikku elamist soojendab põranda all olev vesi, siis see ongi ju keskküte… Kas mul läheb siis õhk kuivaks? Appi! Ma ei tea, mida teha 😀 Kui ma radikad paneks, kas see muudaks midagi? Ikka ju keskküte tegelikult. Samas praegu ju ka kütavad radikad elutuba ja pole täheldanud, et õhk seal kuiv oleks… Samas kui lastetuba ja teist poolt kütame siiski ahjuga, mis on kõige otsesem puuküte.

Nii et ma tõesti ei tea. Ma parema meelega kütaks ainult ühte küttekollet kahe asemel. Mõtlesin, et keskküttepliidist ehk esialgu piisab, õhksoojuspumba võib ehk ka millalgi hiljem panna (samas peab uurima, äkki ikka selle hilisem paigaldamine tekitaks nii palju kahju remondile, et peaks renoveerimise käigus tegema ära, see oleks kindlasti lihtsam) – ja no mulle kamina mõte meeldib, selline päris mõnusa elava tulega kividest või pottidest ehitatud kamin… Aga see on sihuke luksus, mida kindlasti praegu ei hakkaks tegema. Ehk kunagi tulevikus, sinna korstnajala juurde, kus “tühi ruum” jääb. Või peaks ikka sinna uue ahju ehitama, mis kütaks siis mitut ruumi korraga ja igasuguse keskkütte ära unustama? Või lootma, et tänapäeva õhksoojuspumbad on nii efektiivsed, et võib seda nö põhiküttena kasutada osas elamises?

Ahjaa, ja kui valituks osutub keskküttepliit, siis seda ju suvel ei küta, mis siis vannitoast saab? Peaks sinna veel elektripõrandakütte lisaks panema või? Või tõesti seda ka suvel ei kütagi ja põrand on täitsa külm? Tundub ebameeldiv, niiske ruum ju ka, mis siis, et ventilatsioon saab olema korralik. Tahaks ikka mingit kütet sinna aastaringselt… Või pole vaja?

Ühesõnaga segadus. Selge on see, et puudega köetav pliit tuleb, kõik muu on lahtine 🙂

Liiga pikk postitus ja liiga palju teemasid, aga igal juhul, võite nüüd kõik oma tarkusi puistata ja remondivõhik Tikrist remonditarga Tikri teha 😛

PS. Ja kassile tuleb selline luuk paigaldada, kiibipõhine “lahti lukustamine” on mu meelest absoluutselt geniaalne lahendus!

Kolm ja pool aastat kasvavaid lapsi

See oli 2014 alguses, kui ma hakkasin lapsi ühes kohas mõõtma ja neid mõõte sinnasamasse üles märkima. Oi, see uks on räpane ja kole, aga info saab kätte, see on peamine. Kui remonti teeme, peab kõik kuskile “teisaldama”. Tahaks teha natuke puhtamalt ja ilusamalt, mitte läbisegi, vaid kaks kõrvuti tulpa – üks Poisi, teine Plika jaoks. Vanused võiks kah kuupäevadele juurde kirjutada, siis oleks kõige lihtsam võrrelda. No ma ju olen see statistika ja numbrite pede 🙂

Viimased aastad olen katsunud mõõta lapsi neli korda aastas – nende sünnipäevadel ja poole aasta sünnipäevadel – siis ongi umbes-täpselt 3-kuused vahed.

Täna sai Plika kaheksapooleseks, Poiss on kuus ja kolmveerand. Plika on 133cm pikk ja kaalub 26,5kg, Poiss on 125cm pikk ja kaalub 25,5kg. Jalanumber, mille vahe on ajaga üha väiksemaks muutunud, ongi nüüd esimest korda täpselt üks – jalalaba pikkus 20cm, kingasuurus 33.

Plika on kiitsakas, nii et aluspükse ostan talle alati number väiksemaid ja igasugu püksid-seelikud, mida ei saa kummiga reguleerida, on talle laiad. Ka jalalaba on tal kitsas, nii et näiteks baleriinade puhul kipuvad need tal pigem jalast ära kukkuma.

Poiss on tugevama kehaehitusega, standardsuuruses riided istuvad üldiselt kenasti – ehkki püksid ja õueriided sobivad pikkuse poolest enamasti pigem number väiksemad (mu meelest need pikkuse numbrid pükste puhul tihti ei päde – 116cm õuepüksid olid veel sügisel täiesti parajad, nüüd kevadel hakkavad lühikeseks jääma ja on muidugi täitsa auklikuks kantud kah). Jalg on tal pigem keskmisest laiem, nii et paljud jalatsid ei sobi. Läbi häda leidsime lõpuks pidulikud kingad, mida nõustus jalga panema – need aga on suurus 34 ehk ohtralt varvaste liigutamise ruumi. Parem ongi, sest nii vähe läheb vaja, jagubki sedamoodi kauemaks. Kuna istuvad kindlalt jalas ja ei loksu, siis ma sellel varvaste liigutamise ruumil miskit miinust ei näe, ainult pluss 🙂

Kuidas ma peas blogi kirjutan

Pikk-pikk vaikus on siin jälle… Ja ei saa üldse öelda, et ma ei taha kirjutada, aga miskipärast reaalselt kirjutamiseni lihtsalt ei jõua.

Igasuguseid postitusi keerleb peas.

Küpsistest ja paradiisist ehk mõtetest, mis tekkisid pärast Kertu Rakke värske raamatu lugemist. Üks tore arvustus on näiteks siin.

Smart ID-st, mis mind, kes ma mobiil ID eest €1 kuus maksta ei raatsi, vägagi rõõmustab.

Kuidas ma olen üle pika aja blogi kaudu toredate inimestega kokku saanud (tsau, Ritsik! Tsau, Minna!).

Kuidas “vaata ühikuhinda ja osta soodsamat” ei päde veini puhul, sest kui pudelist veini juues on selge pilt, millal enam rohkem ei tohiks, siis pakiveini puhul puudub kontroll täielikult ja heas seltskonnas hea tujuga veini libistades ning tühjenenud klaasi uuesti täites võib juhtuda, et see kolmeliitrine pakk saab kolme peale peaaegu et tühjaks joodud.

Kuidas me kohtusime Poisi klassiõpetajaga, kes tundub väga tore ja asjalik.

Lisaks veel igasugu teemad, mis avalikku blogisse ei sobi, nii et mul on aeg-ajalt täitsa kiusatus lisaks kinnine kutsetega Bloggeri blogi teha, kus veidike avalikumalt kirjutada saaks. Siia parooli alla saaks ju ka, aga paroolidel on kombeks rändama minna. Kutset aga jagada ei saa – üle kutseomaniku õla võib ju lugeda, aga tundub siiski turvalisem variant. Kas ma selle tüki ka ära teen, ei oska veel öelda.

Ja pole õrna aimu ka, kas ükski noist peas keerelnud postitustest, mida siin mainisin, ka kunagi reaalselt kirja saab. Kardan, et pigem mitte. Aga vähemalt on nüüd fragmendid, mille põhjal meenutada.

Lugemispühad

Mul oli kolmeks vabaks päevaks ainult üks plaan ja soov – et saaks PALJU LUGEDA. Kaks päeva kolmest on möödas ja siiani igatahes rahulolu – põhimõtteliselt olengi enamiku ajast lugedes veetnud.

Valik hetkel käsil olevat lektüüri:

Ene Sepa “Vabandust, aga mis asja?!” hiivasin viimati Tallinnas käies Liisi riiulist, seal on mul isiklik raamatukogu – nende juurest raamatuta lahkumine on vist pigem erand kui reegel. Katsun meenutada, millal see olla võis – vist käisingi viimati Tallinnas jaanuaris? Kas tõesti nii ammu? Lugesin toona ühe hooga pool raamatut läbi, siis jäi seisma, kuniks sel nädalal jälle ilukirjanduse isu tuli ja ülejäänud poole alla neelasin. Mulle noortekad meeldivad, nii et oli mõnus lugemine. Eks natuke kurvaks tegi ka ja pani mõtlema, kuidas oma lapsi sellistest olukordadest säästa… Nende sallivaks kasvatamine on pigem see kergem osa, muus osas tuleb lihtsalt loota, et seltskond nende ümber on normaalne ja kui ka pole, et neil on piisavalt enesekindlust, et mitte narrida ega narritavaks osutuda, samas oma maailmapildile truuks jääda.

Rhonda Byrne’i “Kangelane” tuli minuni eelmise nädala lõpus raamatuvahetuse kaudu ja eile õhtul neelasin selle paari tunniga. Pani mõtted õiges suunas liikuma, nüüd tuleb seal rajal ka püsida.

Mihkel Raua “eneseabiraamatu” sain pärast mitmekuist järjekorras ootamist raamatukogust. Täna lõpetasin lugemise ja nõustun üldsuse arvamusega – väga mõnusasti kirjutatud, olen suures osas temaga nõus.

Stoikude “kujuta ette, et su pere sureb homme ära” stiilis visualiseerimine on mulle küll vastuvõetamatu, aga IDEE on ju siiski täiega õige – elada tulekski nii, nagu iga päev oleks su viimane. Lihtsalt kas saaks äkki niisama olemasoleva eest tänulik olla, mitte häda ja viletsust ette kujutada? Õigemini – ma võiks täitsa ette kujutada seda, kuidas mul teatud asju ei ole või milline võiks olla elu, kui mu peret lihtsalt… Ei olekski. Kindlasti ei kavatse ma aga hakata visualiseerima seda, kuidas nad kõik autoõnnetuses hukkuvad vms. No ei ole selline asi minu meelest õige 🙂 Aga eks erinevatele inimestele sobivadki erinevad kujutlusviisid.

Mul on kombeks raamatuid “neelata”, tegelikult peaks lugedes jooksvalt kõik väärt asjad üles märkima, sest hiljem need ju enam kõik ei meenu ja uuesti läbi lehitseda ma raamatut reeglina ei viitsi. Selle raamatu puhul vist siiski võiks, sest seal on tõesti päris mitmeid asju, mille hiljem üle lugemine ei teeks üldse paha.

Rikkaks saamise õpikud palusin sünnipäevakingiks – esimese osa lugesin läbi juba ammu, kinnisvara on pooleli, aktsiad alles ootamas. Neid raamatuid saab lugeda siis, kui tuju on vastav ja vaim peal. Kinnisvarast neelasin pool ühe õhtuga ja hammas oli toona täitsa verel. Selliseid raamatuid on öökapile väga vaja, et need tuletaks meelde, mis pikemas perspektiivis eesmärgid on.

Jooksmise ja suhkrusõltuvuse raamatud broneerisin emotsiooni ajel eile õhtul, Abikaasa tõi täna raamatukogust ära. Olen praegu eneseparanduse lainel – mõtlen, kuidas peaks ikka rohkem liigutama ja tervislikumalt toituma… Ühest raamatust lugesin läbi veerandi, teisest viiendiku. Sest noh, õhtupoole tuli Annika külla, siis oli vaja temaga jutustada ja… Hiljem juba blogida ja Mentalisti vaatamise isu tuli üle pika aja ja…

Üks blogi on ka pooleli, mille autor sama staažikas kui mina, see on ka selle nädala lektüüri hulka kuulunud.

Nii et lugemist jagub. Igasugust. Lugeda on hea.

Scroll to Top