April 2020

Kuidas ma lauda restaureerisin

Kui me ligi 1-aastase Plikaga vahepeal ühe lühikese sutsaka Londonis elasime, saime endale täitsa tasuta ümmarguse laua, mis meeldis meile nii väga, et kaheksa kuu pärast tagasi Eestisse kolides võtsime selle kaasa. Järgmised ligi 10a oli see meie kodu köögi söögilaud – kuna see aga eriti hea välja ei näinud, siis oli sel kogu aeg vakstu peal – et paigast ei läheks, kinnitasin selle alati klambripüssiga, mis tähendas, et nende aastate jooksul sai laua sisse üksjagu klambreid.

(Hah, vaatasin seda päevalilledega vakstut ja mõtlesin, et appi, kui kirju… Ma armastan endiselt värve ja mustreid, aga mida aeg edasi, seda väiksemates kogustes… Kui mustriga tapeet, siis ainult ühes seinas. Kollane köögis – ei soovi enam seinu, piisab nõudest. Kui lauale on mingit katet vaja, siis pigem ühevärviline või võimalikult neutraalse mustriga. Ja taldrikud võiks olla ühevärvilised, piisab sellest, kui kausid ja tassid on kirjud. See on tegelikult huvitav fenomen, mida võiks kunagi pikemalt lahata… Aga pole selle postituse teema.)

Alati oli plaanis see laud korda teha, kui ükskord “päris” remondini jõuame. Aga teate ju küll, kuidas selle remondiga läks.

Esimese kodu ostsime majatäie nõukaaegse mööbliga, sest meil endil olid mõned üksikud mööblitükid (kummut, kapp, võrevoodi), kaugeltki mitte piisavalt kõigi ruumide sisustamiseks. Möödunud üheksa aasta jooksul saime juurde paar uut diivanit (teine ring, sugulaste vanad), mõned muud mööblitükid sõpradelt-tuttavatelt ning ostsime lastele nari ja kummuti. Magamistuppa ostsime voodi ja tegime öökapid. Kõik ülejäänud mööbel kasutuses oligi see vähene, mis varasemast olemas oli ning see, mis elamisega alguses kaasa tuli. Mitte eriti kaunis, aga funktsionaalne. Välja kolides oli kokkulepe, et teeme kodu täiesti tühjaks. Andsime ära nii palju kui saime, viskasime terve konteineritäie mööblit ka minema.

Kaasa kolisimegi ainult selle ümmarguse laua, laste nari, ühe laste kirjutuslaua ja kapikese ning ajutiseks kasutamiseks ka vana voodi ja öökapid. Kui ülejäänu läks üleval korrusel kohe kasutusse, siis massiivne puidust laud jäi garaaži – ootama esimese korruse remondi valmimist, et saada lõpuks korda tehtud ja võtta taas sisse auväärne koht söögilauana.

Oma praeguse kodu saime täielikult möbleeritult. Eelmised omanikud võtsid kaasa vaid mõned üksikud asjad, mis olid nende enda restaureeritud ja seega sentimentaalse väärtusega. Ülevalt magamistoast riidekapi ja kummuti, alt söögitoast laua. Meie jätsime siia kolides maha voodid ja öökapid ning võtsime kaasa vaid lastetoa kirjutuslaua ja kapikese, Poisi uue legolaua… Ning muidugi ümmarguse laua.

Nii et lõpuks ometi oli jõudnud kätte aeg ümmargune laud korda teha.

Mina, eks, ei tea mööbli restaureerimisest mitte kui midagi. Kuna värvida ma seda ilusat puitu kindlasti ei tahtnud, lihtsalt sobivalt toonida, siis kujutasin ette, et peaksin kõigepealt lihvima ja siis peitsima. Küsisin nõu FB sisekujunduse ja remondigrupist – seal vaieldi kõigepealt tükk aega selle üle, kas laud on spoonitud või mitte… Kuna olin maininud, et viimistlus peaks saama veekindel, soovitati kasutada muuhulgas näiteks paadilakki…

No igatahes, läksime siis Decorasse, kus oli peatse kolimise tõttu soodusmüük, et pisut nõu küsida ja vajalikud vahendid ära osta. Sattusin seal ääretult toreda asjaliku müüja peale, kes vaatas fotot, küsis, kas laud on raske ja ütles selle põhjal kohe ära, et ikka täispuit tamm, mitte spoonitud. Ja soovitas Osmo toonivat õlivaha (mida oli ka FB-s soovitatud) – näitas mulle erinevaid toone puidutüki peal ja… Rääkisime ka lihvimisest ning ütlesin, et olen mõelnud taldlihvija laenutamisele, sest liivapaberiga kogu laualt laki maha saamine oleks vist liiga karm töö. Ta ütles, et leidis ise Handymannist paarikümne euro eest taldlihvija, mille ostis just soodsa hinna pärast ja on üllatavalt ok. Tema vihje peale läksingi vaatama ja ostsin samuti. Ma poleks kohe kindlasti hakanud €60+ eest seda ostma, aga €20 oli just see hind, mida olin nõus maksma – täpselt selline asi, mida ei kasuta küll tihti, aga võib ka tulevikus ära kuluda, arvestades mu teise ringi lembust.

Nii ma siis võtsingi ette – eemaldasin sada miljonit klambrit, lihvisin laua kuidagimoodi ära ja kandsin soovituse põhjal ööpäevase vahega hästi õhukeselt peale kaks kihti õlivaha. Peale kandmiseks kasutasin nõudepesusvammi 🙂 Ja no kaugeltki ideaalne pole see tulemus, oleks saanud palju paremini… Ja ma hiljem olen lugenud, et Osmol on ka mingi top oil, mis vist sobiks lõppviimistluseks – äkki proovin kunagi ära, kui viitsin… Sest alguses mulle tundus, et laud pole piisavalt sile. Aga no kõigega harjub ja midagi hullu pole, nii et eks näis.

Igal juhul täpselt nii ongi, nagu nad ütlevad – et kui oled midagi ise korda teinud, siis oled hiljem asjaga eriti rahul. See laud sai täiesti juhuslikult TÄPSELT sama tooni kui toolid, mis koduga kaasa saime… Ja iga kord seal taga süües tunnen suurt uhkust, et ma selle ISE nii ilusaks tegin… Mis siis, et servast mõnest kohast võiks olla tõesti siledam… Aga ikkagi… Ise tegin, nii ilus 😀 Ilusam, kui see laud, mis siin alguses oli. Ma eelistan ühe suure keskmise alt laieneva jalaga lauda nelja tavalise jalaga lauale, mahub mugavamini ümber istuma. Ja ehkki seda kumerustega lauajalga lihvida oli paras k*pp, siis see oli seda väärt, sest näeb nii hea välja 🙂

Kassid ja igapäev ehk pildikesi aasta algusest

Sellest tuleb nüüd üks 40+ fotoga hiigelpostitus, aga mis teha – kõige loogilisem on jaanuaris ja veebruaris eelmises kodus tehtud pildid, mis pole siiani blogisse jõudnud, korraga üles panna. Suuremas osas on need kassipildid, aga pisut on näha ka mind ja Poisi kukalt ning tagaplaanil üleüldist segadust, milles novembrist veebruarini elasime. Panen kindlasti lõpuks blogisse sellest ajutisest eluperioodist ka mingid “ametlikumad” pildid üles, aga seda kunagi hiljem, kui hakkan fotode abil tagantjärele eelmise aasta sündmusi kirja panema.

Meie ajutine magamistuba oli tulevases Poisi toas, sest sellel oli kahest ülemise korruse toast sel hetkel ainsana uks (no ok, vetsul oli ka uks, IRW). Kohe kõige esimene pilt näitab hästi ära, milline segadus valitses kogu selle aja 😀 Ja pange tähele ka, mis on mu arvutiekraanil 😀

Leidsin Humanast Montoni seeliku – polnud kindel, kui palju ma seda just kandma hakkan, aga maksis 2€ ja tundus olevat potentsiaalselt hea isamaaline kombo… Sai siis kodus proovitud… Miks pilti tehtud, on äärmiselt ebaselge, aga kuna see olemas oli ja ma selle peal talutav välja näen, siis siia ka panin 😀

Hurmav segadus lastetoas 😛

Nuud deodorant – mulle meeldib!

Minu kehahoolduses on kolm olulist märksõna: puhas koostis, minimalism ja mugavus. See tähendab, et ma ei osta igale kehaosale eraldi pesuvahendit ja kreemi, vaid katsun soetada võimalikult universaalseid tooteid. See tähendab, et ma ei raseeri, vaid olen üle 15a käinud korra kuus kosmeetikus, kes poole tunniga kõik mu karvad vaha abil eemaldab. See tähendab, et kui ma nägin FB-s reklaami puhta koostisega deodorandist, mille mõju on nii hea, et seda võib kasutada paremal juhul korra nädalas, olin ma vaimustuses ja pidin muidugi ära katsetama.

Teeme kohe alguses selgeks, et kõik loodusliku koostisega deodorandid lihtsalt ennetavad halva lõhna teket, mitte ei pane higistamist “kinni”. Just saying, kui mõni äkki mõtles. Mul on juba aastaid olnud harjumus osta võimalusel lohvakamate kaenlaalustega riideid, suvel eelistan nagunii pigem käisteta toppe – nii pole seda märgade kaenlaaukude probleemi ka nii väga. Oluline on lihtsalt mitte haiseda 😀 Ma üldiselt meeletult palju ei higista ega haise nagunii, nii et ma olengi suht kerge keiss.

Pikalt kasutasin kristalldeodoranti, mis oli ok, aga see tuli alati lõpuks põhja küljest lahti, mingi hetk lagunes tükkideks ja oli ühesõnaga pikemas perspektiivis tüütu kasutada. Siis… Üritan meenutada… Minu meelest ma ühegi ökopoe sprei- ega rullikuvariandi proovimiseni ei jõudnudki – valisin hoopis ühe kreemdeodorandi, mida kaenla alla määrida oli ok, riideid ei määrinud, sobis ka. Lõpuks jäin mõneks ajaks pidama Signe Seepide lõhnatu juurde, kuna see toimis, Eesti tootja jne. Aga noh, seda pidi siiski igapäevaselt kasutama.

Nii ma siis tellisin Nuudi. Aasta alguses müüdi seda mu meelest ainult nende kodulehe kaudu, sealt ka tellisin – 2x20ml pakk maksis €24.95, postikulu õnneks polnud. Võtsin selle, kuna kaks oli soodsam kui üks – eeldasin, et kuna olen aastaid juba loodusliku koostisega deodorante kasutanud, pole vast mingit üleminekuperioodi ja küllap sobib. Nüüd müüakse seda Eesti e-poodides ka ja nii palju, kui ma olen vaadanud, siis vist suht sama hinnaga – väga tore, et ei pea enam Hollandist tellima.

No ja mis ma oskan öelda – töötabki 😀 Nagu mainisin, ma olen higistamise koha pealt nagunii suht lihtne keiss, higistan vähe ja ei haise eriti… Aga sellega tõesti ongi nii, et peaaegu nädala saan läbi, siis peab uuesti panema. Mul see esimene tuub on endiselt kasutuses ja pole aimugi, palju seal sees on. Panen imeväikese tilga mõlema kaenla alla, nii et tõesti kulub teist väga vähe.

Pakendatud on ka nunnult ja keskkonda on igas mõttes silmas peetud. Nii et soovitan soojalt – proovige järele!

Täpse koostise ja muu kohta võite ise nende kodulehelt lisaks lugeda.

Esimese kvartali raamatud

Panen loetud raamatud igakuiselt kirja… Hästi läks see lubadus, nagu tavaliselt 😀 Aga mis seal ikka, märts sai just läbi, panen siis nüüd nimekirja esimesest kolmest kuust.

Goodreadsis on mul seatud väljakutseks 100 raamatut aastas, esilehel kogu aeg näitab, palju loetud ja kas olen püstitatud eesmärgist kiiremini liikunud, omadega reel või liiga aeglane. Esimesed kaks kuud sain mõnuga lugeda ning olin keskmisest kiirem (jaanuaris 10, veebruaris 9 raamatut – umbes nii plaanis oligi). Märtsis seevastu, tänu kolimisele ja coronale, lugesin küll samamoodi igal õhtul enne magamaminekut, aga muul ajal polnud eriti üldse aega. Väsimus + keskmisest paksemad raamatud = kuu skoor ainult 3 raamatut – neljanda lõpetasin täna, sest kuigi see oli megapõnev, olin eile õhtul nii väsinud, et jäin lihtsalt magama 😀 Ja nüüd olen ühe raamatuga eesmärgist maas. Mis on muidugi käkitegu.

Ingliskeelseid raamatuid loen ma põhimõtteliselt ainult originaalis. Eesti keeles loen eelkõige Minu-sarja, aga katsun avastada ka teisi Eesti kirjanikke ja võõrkeelseid autoreid. Sest eesti keeles on tore lugeda. Aga originaalis lugeda on alati parem. Ühesõnaga, nii ongi mitmekesisem.

Inglise keeles meeldib mulle lugeda lugerist, sest siis on hea lihtne vaadata sõnaraamatust vajadusel sõnade seletusi. Neid sõnu, mille tähendust ma täpselt ei tea, pole eriti palju ja ma võiks need kõik vabalt vaatamata jätta, sest teksti mõttest saan alati niisamagi aru… Aga mulle meeldib kontrollida, kas “arvasin” õigesti – lugeda seletust, nüansse. Rikastab. Nii meelde need vähekasutatavad sõnad pigem ei jää, et ise kasutama hakkaks, aga kui peaksin neid edaspidi mingis kontekstis taas nägema, ehk meenub vähemalt täpsemalt, mis puhul neid kasutati.

Mul on oma kindlad sarjad ja kirjanikud, keda loen ning mugavusest kipun neisse kinni jääma. Vahepeal oli pikk periood, kus ma pigem lugesin vanu raamatuid lihtsalt üle. Kuna binge reading on kõigi mu lemmikute puhul suuremas osas aga siiski tehtud ja nüüd on reeglina oodata vaid uusi raamatuid, mida tilgub aegamisi, siis viimased aastad otsin teadlikult täiesti võõraid ja minu jaoks uusi raamatuid, mida lugeda. Enamik neist, mis hetkel lugemist ootavad, on kas Liisi soovitatud või siis Minna blogi igakuistest raamatukokkuvõtetest välja nopitud. Liis teab mu maitset ja oskab soovitada – mina tean, et Minnaga on meil ilukirjanduses kohati väga sarnane maitse ja need raamatud, mis talle sügavamat muljet avaldavad ning ka mulle kirjelduse põhjal huvi pakuvad, võtan endale kindlasti lugemisnimekirja.

Minu enda kindlad sarjad ja kirjanikud?

Minu-sari – nagu olen korduvalt kirjutanud, armastan lugeda eestlaste võõrsil elamise kogemustest. Mulle meeldivad sellised raamatud, kus ajalugu ja vaatamisväärsusi on vaid näpuotsaga, mulle meeldib lugeda pigem autori enda (era)elust, tema kohanemisest ühiskonnaga, iga riigi inimestest, veidrustest, rõõmudest ja valupunktidest läbi selle konkreetse autori pilgu. Riigid on erinevad, inimesed on erinevad, kokku on väga palju erinevaid raamatuid, mida lugeda. Paljud tekitavad teatud aspektides äratundmisrõõmu, paljud igatsust, paljud on korraks tore lugemine, aga on paari nädalaga ununenud… Mõned jätavad ka külmaks 🙂 Mõned (vangla, sõda, vägivald, mõned Eesti kohad, Minu Maailm) olen ka teadlikult vahele jätnud. Seal olen praegu täitsa järje peal, lugenud pole vaid uusimat – Odessat.

Catherine Coulteri FBI seeria esimest raamatut lugesin ilmselt põhilkooli lõpus või gümnaasiumis – see siniste kaantega Erseni NYT bestsellerite sari oli toona mu suur lemmik. Vähe oskasin siis aimata, et samade tegelastega tuleb raamatuid veel ja veel ja veel… Praeguseks on 23 🙂 Mul on need kõik olemas ja suht hiljuti lugesin kogu sarja üle – vahe oli nii pikk, et enamiku puhul ei mäletanud mõrvarit 😀 Ma täiesti jumaldan seda sarja, see on alati nii põnevalt kirja pandud, kaks paralleelset süžeeliini pealegi, nii et kahekordne põnevus lõpplahenduse osas. Ja just kaks viimast raamatut on olnud ERITI head – kui enamasti olen neid hinnanud ikkagi 4/5 ja mõni üksik ka 3/5, siis kaks viimast said mult hindeks kindla 5/5. Nüüd ootan 24. raamatut…

Samalt kirjanikult on nüüd ka teine sari Brit in the FBI, millel on eelmisega kerged crossoverid, mainitakse ühiseid tegelasi – olin täiesti kindel, et sellest sarjast saab mulle sama suur lemmik, kui nt Station 19, mida hakkasin vaatama Grey tõttu… Boy was I wrong! Lugesin neli esimest raamatut läbi, et anda sarjale korralik võimalus, aga mulle lihtsalt ei istunud. Liiga… Ulmeline? Väga rahvusvaheline ja natuke ulmelised tegevusliinid. Vahel mulle istub selline teema ka, aga selle sarja puhul mitte. Rohkem ei loe.

Mary Higgins Clark on mu teine kõige lemmikum krimikirjanik, keda täiesti juhuslikult gümnaasiumiajal lugema sattusin – temalt on mul kodus raamaturiiulis mitukümmend raamatut, mis kunagi Londonis elades peamiselt kasutatuna soetasin. Päris pikki aastaid ma enam muidugi paberraamatuid ei osta, nii et uuemad on lugeris. Päris kõiki mul polegi ja viis on isegi veel lugemata – peangi äkki mõne ette võtma. Clarkiga oli nii, et alguses olid tema raamatud meeletult põnevad ja mõrvarit ei suutnud mitte kunagi ette aimata… Mingi hetk lugesin neid nii palju, et hakkasin liialt ette aimama… Siis hoidsin suti vahet ja nüüd viimased on jälle olnud tavapäraselt head. Ta kohe oskab megapõnevalt kirjutada. Mulle meeldib ka see, et peategelane on alati tugeva isiksusega naisterahvas ja alati tekib talle raamatu jooksul ka romantiline huvi, aga mõrv on siiski pealiin ja romantika ainult tibake kõrval, nii et see ei häiri kuidagi, on lihtsalt kirss tordil.

Nora Roberts kirjutab nö naistekaid, tema sai samuti mu lemmikuks juba kooliajal Erseni sinisest sarjast. Tema raamatuid ma praegu üldse ei loe ja vanemaid ei ole kõiki lugenud – huvi pärast lugesin mõned, aga alguses oli see ikka väga algeline romantika, mis mulle pinget ei paku, ajastu oli lihtsalt teine. Aga nii umbes… 1990ndate lõpp või 2000+, kuskilt sealtkandist alates… On tema raamatud meeletult põnevad ja täpselt minu maitse. Mu erilised lemmikud on tema sarjad – enamasti trioloogiad, mõnes ka neli osa. Olen paljusid neist mitu korda üle lugenud ja ilmselt loen kunagi veel 🙂 Viimasel ajal ma tema uuemate raamatute hulgast midagi köitvat leidnud pole, sest kui on liiga otsene maagia teema, siis mulle ei meeldi. Samas kui on tavaline elu ja sinna näpuotsaga maagiat, need raamatud jällegi väga meeldisid. Aga tema raamatutes on jällegi peategelasteks tugevad ettevõtlikud naised, mulle meeldivad sealsed pereväärtused ja üldse…. On põnevust, on romantikat, kõike.

Eee… Tegelikult ma pidin ainult raamatud kirja panema, eks 😀 😀 😀 Läks lappama nagu tavaliselt.

Et siis, 2020 raamatud. So far.

Sorry, aga ma ei oska hästi arvustusi kirjutada, nii et need tulevad üsna üldsõnalised.

Punktide andmisega on ka nii, et ma olen liiga hea ja viiepallisüsteemis jääb neid nüansse väheks… St ma ei suuda anda raamatule alla 3 üldse, sellest kehvema ma jätaks pooleli 😀 Üldiselt on nii, et kui mul on raamatut raske lugeda, siis panen 3, kui oli täitsa tore ajaviitelugemine, siis 4, kui jättis sügava mulje ja tõesti VÄGA meeldis, siis panen 5. Tean, et peaks karmim olema, aga mulle ei meeldi kellelegi “halvasti öelda” 😀 Tegelikult on nüansse muidugi rohkem, tahaks panna vahel ka 3,5 või 4,5… Aga Goodreads ei lase. Ja vot kolm kuud hiljem ma enam peast ka ei mäleta neid nüansse… Nii et panen siia Goodreadsis antud hinde lihtsalt ja kui mäletan, siis kommenteerin omalt poolt juurde.

  1. Liisi Õunapuu “Le Rhino 2” 5/5 (184lk, 1. jaanuar) – Liis soovitas ja pani kümnesse. Mina soovitasin omakorda Minnale, kes sama palju nautis. Lugesin esimese osa läbi vana aasta viimasel päeval ja teise osa uue aasta esimesel. Soe, naljakas, liigutav, nunnu – imeline.
  2. Piret Tali “Minu Pärnu” 4/5 (344lk, 4.-9. jaanuar) – selle laenutasin kunagi hiiglama ammu Kaidilt, üle aasta tagasi kindlasti. Üritasin lugeda, aga ei jõudnud eriti kuskile. Nüüd oli sellega nii, et võtsin kiirustades reisile kaasa poolelioleva “Minu Tartu” asemel – hakkasin bussis lugema ja istus paremini, nii et lugesingi läbi. Tore oli pärnakana lugeda, selline keskmine ja mõnus Minu-sarja täiendus, mingit erilist mälestust samas ei jäänud.
  3. Lauri Räpp “Minu Tartu” 4/5 (255lk, 1.-13. jaanuar) – kuna olen ka Tartus elanud, oli samuti tore lugemine.
  4. Margus Kalam “Minu Aasia” 4/5 (424lk, 13.-14. jaanuar) – mitmekesine ja põnevalt kirjutatud.
  5. Daniel Glattauer “Hea põhjatuule vastu” 4/5 (208lk, 14.-16. jaanuar) – taas kord Liisi soovitatud. Sellele raamatule tegelikult annaks pigem 4,5, sest väga meeldis, no keskmisest rohkem, samas päris 5 vääriline mu jaoks polnud. Haaras kaasa, lugemine läks ludinal, kuna terve raamat oli meilivahetusena kirja pandud. Lõpplahendus oli minu jaoks niivõrd nörritav, et olin täitsa närvis – MIS MÕTTES ma ei saagi teada, kuidas see lugu lõppeb? Kui sain siis teada, et raamatul on ka järg, oli kergendus 😀
  6. Helen Tootsi “Minu Los Angeles” 4/5 (288lk, 17. jaanuar) – nii palju, kui mäletan, siis meeldis keskmisest pisut rohkem, annaks hindeks ehk 4,25 😀
  7. Fredrik Backman “Mees nimega Ove” 5/5 (318lk, 18. jaanuar) – hakkasin Backmani lugema, sest mitmelt poolt soovitati. Alguses üldse ei meeldinud. Lõpus praktiliselt nutsin. Suurepärane raamat. Backmani esimene ja siiani mu lemmikuim.
  8. Mart Sander “Litsid” 3/5 (280lk, 18.-21. jaanuar) – taas kord Liisi soovitatud. Selle lugemine läks pisut vaevaliselt. Laenutasin küll korraga kaks esimest osa, aga teise viisin lugemata raamatukokku tagasi. Ei olnud üldse halb, aga… Lihtsalt mulle väga ei istunud. Minu jaoks oli aga suurim ahhaa-moment selle raamatu juures, kui sain teada, et juba enne nõuka aega oli iseseisvas Eestis nii kaasaegne elu, et kinodes välismaa värvifilmid, moeajakirjad ja muu taoline. No ma ei olnud sellele kunagi mõelnud, aga vaikimisi eeldasin, et tol ajal oli elu nagu “Tõde ja õigus” 😀 Linnaelu oli siiski juba siis midagi muud 😀
  9. Elizabeth Haynes “Into the Darkest Corner” 4/5 (416lk, 21.-28. jaanuar) – ka Liisi soovitatud. Selle raamatu lugemisega läks mul aega. See oli häiriv. Minu jaoks tibake liiga vägivaldne, ehkki see vägivald oli suuresti psühholoogiline ja alles lõpus füüsiline. Oli väga põnev iseenesest… Aga jah, raske lugemine.
  10. Liane Moriarty “Nine Perfect Strangers” 5/5 (432lk, 29.-30. jaanuar) – taas kord Liisi soovitus, esimene Malta-reisi raamat. No ja ma ei tea täpselt, miks, aga mulle NII VÄGA meeldis. Mulle meeldivad raamatud, kus on palju erinevaid süžeeliine, tegelasi, mida alguses eraldi tutvustatakse ja siis tekib neile mingi ühisosa, lood põimuvad… Ma ei oskagi raamatutest kohe mingit analoogi tuua, filmidest “Love Actually” näiteks. Novot, see raamat oli selline ja ühtlasi ka väga põnev, kogu aeg mõtlesin, et KUIDAS see küll lõppeda võib… Ja lõpp oli minu jaoks ootamatu. Aga väga hea raamat.
  11. Gail Honeyman “Eleanor Oliphant Is Completely Fine” 5/5 (336lk, 31. jaanuar – 1. veebruar) – teine Malta-reisi jooksul läbi loetud raamat. Jälle Liisi soovitus. Jällegi nautisin tohutult – see oli täiesti omanäoline, südamlik, liigutav, üllatav…. Ja tegevus toimus UK-s, mis tekitab minus alati tõelist nostalgiat.
  12. Katharine McGee “The Thousandth Floor” 4/5 (496lk, 2.-4. veebruar) – kolmas Malta-reisi raamat. Selle seeria soovituse noppisin päris ammu Minna blogist – kuna ma aeg-ajalt väga naudin teismeliste elust lugemist, siis tundus põnev, tahtsin ka näha, kas selline ulmeteema võiks mulle meeldida. Oli täitsa tore lugemine, aga ei miskit erilist. Samas vastu ka ei hakanud ja ulme puhul see tavaliselt juhtub 😀 Trioloogia teised osad olid isegi paremad kui esimene, eraldi ma neid ei hakka arvustama.
  13. Katharine McGee “The Dazzling Heights” 4/5 – The Thousandth Floor 2 (432lk, 4.-6. veebruar) – neljas Malta-reisi raamat.
  14. Katharine McGee “The Towering Sky” 4/5 – The Thousandth Floor 3 (464lk, 6.-11. veebruar) – seda alustasin vist tagasilennu ajal. Kuna lend suunati libeduse tõttu Tallinnast Riiga ja sealt hiljem tagasi Tallinna, nii et venis alla 4h asemel 7h, pärast mida veel bussisõit Pärnusse – ütleme nii, et oli aega lugeda 😀
  15. Susan Luitsalu “Ka naabrid nutavad” (272lk, 12.-13. veebruar) – Susan kirjutab imeliselt ja ma ootasin sellest raamatust NII palju. See raamat ajas mind aga hoopis igal tasandil nii kohutavalt närvi, et ma ei suutnudki sellele Goodreadsis mingit hinnet panna. Ei olnud igav, ei olnud halvasti kirjutatud. See pigem ühiskonnakriitika, ülepaisutatud, huumorivõtmes. Aga KÕIK need inimesed käisid seal mulle NII RÄIGELT närvidele, et ma ei ei suutnud seda naljakalt võtta ega nautida. Põnevus oli küll, et mis siis lõpuks saab, nii et läbi lugesin meelsasti. Aga jah, sellest võiks täitsa mingi psühhoanalüüsi aretada, et MIKS siis nii närvidele ikkagi käis 😀 Hetkel ei jaksa.
  16. Kaja Kahu “Minu Liibüa” 3/5 (224lk, 13.-15. veebruar) – oli ok lugemine, aga jäi pisut lahjaks. Lõpp läks küll väga pingeliseks ja põnevaks, kui nad sõja eest põgenesid.
  17. Olavi Antons “Minu Tenerife” 4/5 (328lk, 15.-16. veebruar) – igati tore ja asjalik Minu-sarja lugemine.
  18. Daniel Glattauer “Kõik seitse lainet” 4/5 (194lk, 17.-19. veebruar) – “Hea põhjatuule vastu” teine osa, sama nauditav ja sain oma oodatud lõpplahenduse 🙂 Hindeks võiks panna ka 4,5.
  19. Fredrik Backman “Vanaema saatis mind ütlema, et ta palub vabandust” 5/5 (352lk, 19.-29. veebruar) – see raamat oli nii jabur, et alguses ma ei osanudki sellest midagi arvata, aga tuletades meelde, kuidas Backmani esimene raamat mulle alguses räigelt närvi käis ja mida edasi, seda rohkem haaras, siis lihtsalt lugesin. Minu jaoks oli raske lugeda neid muinasjutumaa kirjeldusi, kohati lasin lihtsalt diagonaalis üle. Muidu aga Backman tuntud headuses – selles raamatus oli palju tegelasliine, mis muudkui kerisid ja põimusid. Väga tore raamat 🙂
  20. Michelle Obama “Becoming” 5/5 (426lk, 26. veebruar – 18. märts) – sellest kirjutas Ritsik nii haaravalt, et kohe järgmisel päeval oli mul lugeris olemas ja alustasin seda isegi enne, kui eelmine raamat läbi sai. Lugesin paralleelselt kaht raamatut – üks oli all elutoas, teine üleval magamistoas. No NII HEA oli. Ma ei teadnud temast enne mitte midagi, igasugune arvamus puudus. Ameerika riigi juhtimisest ja presidendiks olemisega kaasas käivast ei teadnud kah miskit, nii et jubedalt põnev oli nii see pool kui Michelle’i areng läbi aja. Uhh, soovitan kõigile.
  21. Lars Mytting “Uju koos uppujatega” 3/5 (384lk, 7.-20. märts) – Liisi soovitatud raamat, millele tema oli pannud hinde 5/5, aga mulle väga ei istunud. Ma ei mäletagi täpselt, millal ma selle lugemist alustasin, millalgi märtsi alguse poole võtsin elutoas lugemise raamatuks, kui “Vanaema”-raamat oli läbi, Michelle üleval lugeris ja ei viitsinud sel järel käia… Lugesin ja lugesin, venis ja venis, no oli ikka natuke põnev ka… Aga jah, ei olnud minu maitse.
  22. Fredrik Backman “Britt-Marie oli siin” 5/5 (285lk, 23.-25. märts) – ka väga tore raamat ja omapäraselt südamlik ning liigutav nagu Backmani teised, aga sellele ma võib-olla paneks hinde pisut alla 5, sest teised kaks meeldisid rohkem. Lõpplahendus mind väga ei rahuldanud, ootasin rohkemat. Aga väga südamesse minev raamat siiski.
  23. Catherine Coulter “Labyrinth” 5/5 (512lk, 25. märts – 1. aprill) – sellest sarjast kirjutasin pikemalt üleval, nii et siin eraldi pole miskit öelda. Ääretult põnev ja köitev, hoidis laupäeval pool ööd üleval 😀

Laupäeva öösel kell kaks. Kui oled hommikul nii kaua maganud ja raamat on nii põnev, et und ei tule… Kui lugeri aku saab tühjaks, võiks ju vihjet kuulda võtta ning üritada magama jääda… Aga saab ju ka tulla elutuppa, et laadimise ajal edasi lugeda?


Aga jah… Sel aastal siiani siis 7600lk. On olnud mõned üksikud õhtud, kus olen olnud nii väsinud, et jään kohe magama, aga need on VÄGA harva… Igal õhtul voodis Kaaslase kaisus lugemine on traditsioon – üks meie suhte kõige mõnusamaid osi ja siiani ogaralt õnnelikuks tegev.

Lähen siis nüüd voodisse… Lugema 😀

Scroll to Top