November 2020

Kassid ja raamatud

Ma olen viimasel ajal leidnud mõnusalt palju põnevana tunduvaid raamatuid, nii et lugeris ootab mitukümmend tükki lugemist. Raamatukogust vean kogu aeg lisaks. Mul on tekkinud raamatukogus käimisega mõnus rutiin – kolmapäeviti, kui Janne tantsustuudios kiigujoogas käin, saab enne või pärast ka raamatukogust läbi lipatud. Ma riiulite vahel reeglina uidata ei viitsi, pigem broneerin kodus ära ja saan siis kiirelt infoletist kätte.

Poiss loeb koomikseid ja raamatutest vaid kohustuslikku kirjandust, Plika õnneks loeb täitsa hea meelega. Kuna mulle meeldivad väga noortekad, selliseid teismeliste raamatud, siis nüüd saan Plikale juba neid soovitada, mis mulle endale meeldinud või mida ise lugeda tahaks. No näiteks “Mina, nohik” on tal pooleli (ja mina kavatsen selle ka siis läbi lugeda), Salaprintsessi päevikute nimelise seeria avastasin, millest Eesti keeles on vaid esimene osa, mis Plikal samuti pooleli, endal ootavad kaks esimest osa inglise keeles lugeris… Ja siis see printsessi päevikute sari, mis mulle omal ajal meeldis, selle toon ka kindlasti mingi hetk Plikale.

Ühesõnaga kõik loeme 🙂 Olgu siis raamatud või koomiksid. Lugeda on mõnus 🙂 Ja kassid on alati seltsiks 🙂

Pildikesi köögist

Ükskord septembri keskel tegin sibulapirukat:

Kunagi, kui lapsed olid väikesed, käisin üsna tihti turul. Siis tuli tööelu ja turul käimine jäi soiku. Eks suvel vahel ikka sattusime, et osta maasikaid ja muud maitsvat, aga sedagi pigem harva. Nüüd olen kaks kuud töötanud kodukontoris ja minust on saanud regulaarne turul käija – vähemalt korra nädalas, tihti kaks. Ja mul on selle üle nii hea meel!

Kui varem ostsin kassidele süüa Tiina lihapoest, mis oli kodule mõnusalt lähedal, siis nüüd saan neeru ja südame kätte turu lihaletist. Taasavastasin Saaremaa poe, mis pärast renoveerimist on teises kohas – aga müüja nägu oli tuttav kümne aasta tagusest ajast 🙂 On tekkinud oma lemmikmüüjad, kellelt ostan kindlaid asju. Ühe memmekese käest kartulit-porgandit-sibulat-kapsast, ühe vanamehe käest küüslauku, üks lemmik tomatimüüja oli mul ka, aga tomatid on nüüdseks läbi…

See kapsas siin oli lihtsalt NII laheda pitsilise välimusega:

Ühel laupäeval läks eriti lappama ja tulin koju väga raske kotiga 😀

Sõbranna soovitas, et piimatooteid müüvast letist saab imelist küüslaugusõira. Too päev, kui küsima läksin, oli sõir just otsa saanud. See naine müüb nädalavahetusel lisaks piimatoodetele ka kooki ja seda saab proovida. Ma maitsesin pisikese tükikese ja pidin kohe kaasa ka ostma 😀 Sõira sain järgmine kord ja oli tõesti väga hea, seda peab ka kindlalt veel ostma. Pildil on kook. Imeliselt mahlane ja mõnus.

Kaks ja pool kuud tagasi avastasin uue lemmikretsepti, hiina stiilis kana. Seda teen siiani regulaarselt. Ostsin koju maisitärklise ja kasutan nüüd siiski ka seda. Kahe muna asemel kasutan ühte ja sedagi on liiga palju. Kui maisitärklise sisse viskan kogu kana koos ja sealt edasi muna sisse ka, siis viimase paneeringu sees mökerdan ükshaaval, et saaks ikka kõik mõnusalt jahused. Ja no nii hea on. Lapsed kusjuures väga ei hooli, aga Kaaslase lemmiktoit on see endiselt, nii et ma pea iga kord, kui Tallinnas käin, viin talle seda.

Kuidas Plika kaneelirulle tegi

Plikal oli koolivaheajal igav ja pärast vana retseptiraamatu lehitsemist leidis ta, et soovib ise teha oma suuri lemmikuid – kaneelirulle. Mina pole elu sees pärmitainast teinud, nii et soovitasin tal hoolikalt õpetuse läbi lugeda, leidsin veebist teise kaasaegsema ja lihtsama kõrvale kah. Ja esimese korra kohta tulid täitsa arvestatavad rullid. Eks arenemisruumi muidugi on, aga näe, juba 11-aastaselt tegi pärmitainast. Minuga võrreldes suurepärane tulemus 😀

Sügisene väljasõit kolleegidega

Meie ettevõttes on võimalik kord aastas oma osakonnaga midagi koos ette võtta. Eelmisel aastal käisime Lätis jäätise- ja õllevabrikus. Seekord külastasime oktoobri keskel Pootsi veinimõisa ja Tõstamaa mõisa ning õhtustasime Varbla sadamas.

Pilte ma tegin ülivähe, aga need saagu siis kajastatud.

Pootsi veinimõisas oli väga põnev kuulata peremehe jutustust mõisa ja tema pere ajaloost, saime mitmeid jooke degusteerida ja otse loomulikult oli vaja kaasa ka osta 😛 Rabarberi vahuvein on minu lemmik, rabarberi ja ebaküdoonia limonaadid olid ka väga head. Lisaks oli seal parasjagu üks näitus ja ma leidsin sealt maali, mis väga meeldis. Hind muidugi selline, et osta ei soovi, õnneks pole mul kodus kuskile selle jaoks kohta ka. Aga ilus sellegipoolest 😀

Tõstamaa mõisa me sisse ei saanud, sest koroona. Aga nende projektijuht rääkis meile ülipõnevaid lugusid mõisast. Pilte ma ei teinud ühtki.

Varbla sadamas asuva restoran Groot söök oli imemaitsev. Lisaks oli neil nunnu koer, keda teised kolleegid ohtralt pildistasid… Mul pole ühtki koerapilti. Isegi eelroast pole, sest see oli udune 😀 Aga kinnitan, et veise carpaccio oli absoluutselt imeline ja mul õnnestus seda kaks portsu süüa, sest ühele kolleegile ei meeldinud 😀

Mina võtsin magustoiduks pavlova, mis oli täitsa hea, aga natuke kahetsen, et midagi muud ei valinud, sest kuuldatavasti olla nii tiramisu kui crème brûlée olnud imehead.

Minizoo

Oli üks mõnusalt päikeseline oktoobri alguse nädalavahetus ning ma tahtsin lastega midagi vahvat teha. Otsustasin, et võiks ometigi ära käia minizoos, kuhu me põliste pärnakatena seni miskipärast kordagi sattunud polnud. Seal oli NII ÄGE! Sellele kohale lisab väga suure plussi jutukas omanik, kes huvitavaid lugusid räägib – muuhulgas pakkus ta võimalust prussakat süüa, millest me kõik loobusime 😀 No ja madu sai süles hoida ja osad elukad seal nii lahedalt toimetasid, vahva oli nende asjatamist jälgida… Raudselt läheme sinna veel mõnikord tagasi!

Scroll to Top